Tallinna koguduses väikegruppi juhtiv ja seda töövaldkonda arendav Inna Välja kirjeldab oma kristlaseks saamise lugu, milles mängis olulist rolli väikegrupitöö.
Olin kogu eelneva elu elanud nõukogude ajal – teadmisega, et Jumalat ei ole olemas. Usklikke kirjeldati kui pehmelt öeldes õnnetuid, ajupestud veidrikke, kes elavad ülejäänud, „normaalsetest“ inimestest erinevate reeglite järgi (mida on välja mõelnud salakavalad kirikujuhid, kelle tegelik eesmärk on oma alluvaid orjastada ning manipuleerida neid oma raha ja kõike muud omandust kirikule kinkima). Kas kellelegi meenub? Just selline oli imidž, mille maalis ateistlik propaganda. Ja kuna vaimulikud juhid olid „salakavalad kurjategijad“, oli nõukogude võimu püha kohus (ja õigus) neid selles takistada. Eriti rangelt keelatud oli töö laste, noorte ja naistega. Lubatud oli ainult jumalateenistuste pidamine kirikuhoones.
Minu õnn (ja tagantjärele vaadates võin öelda – Jumala suur arm ja juhtimine), et õppisin nooruses Tallinna Muusikakoolis ehk Otsa-koolis, kus umbes 200-st õppurist 20 olid aktiivsed erinevates kirikutes tegutsevad noored – seega umbes 10 protsenti! Muide, õpetajad ja direktor olid suhteliselt paanikas, kuna info noorte aktiivsest tegutsemisest usuvaldkonnas tõi kaasa ka pahandusi ja mitmesuguseid karistusi juhtkonnale.
Minu ettekujutus kirikuelust oli tegelikult olematu – sest ma ei olnud sellega lihtsalt kokku puutunud. Ka ei teadnud ma midagi piibli õpetusest. Ei ole siis ime, et kui ma 1977. a sügisel kohtusin Jumalaga (olles üksi ja üldsegi mitte kirikuhoones), ja hakates otsima enam selgust selle kohta, mida olin hiljuti kogenud, ei osanud ma ka oodata sellist koduosadust, kus leidsin eest umbes 20 noort inimest. Jõudsin sinna, kuna ei teadnud, kuidas alal hoida oma esimest ja üleloomulikku kogemust Jumalaga. Nii rääkisingi oma kogemusest ja ühtlasi murest tollastele kaasõpilastele, keda teadsin olevat aktiivsed kristlased (ja kes tegelikult minu pärast palvetasid). Ja üks neist kutsus mind kaasa noorte palveõhtule Looga tänavale, ühte kodusse (kuhu minnes tuli muide olla ettevaatlik ja panna tähele, et kedagi jälitamas ei olnud). Hiljem selgus, et noorte tuumiku nendel õhtutel moodustas ansambel Sela, kelle oli umbes 10 aastat varem ellu kutsunud Jaanus Kärner.
Seal, Looga tänaval, saingi Teedy Tüüri juhatusel teha oma päästepalve. Veidi hiljem kutsuti mind ka ansamblis kaasa laulma. Nii sattusin (olen kindel, et mitte juhuslikult!) kohe osadusse, kus igareedesed piibli- ja palveõhtud said minu usuelus otsustavaks teguriks. Lisaks reedestele õhtutele Jaanus Kärneri kodus, Looga tänaval, olin alalõpmata „pinnimas“ ka oma kaaskristlasi, kes minuga samal ajal Otsa-koolis õppisid. Nemad olid need, kes andsid mulle esimesi praktilisi usuelu soovitusi, nagu näiteks: loe Jumala sõna, see on meie vaimulik toit. Jaanus Kärner oli ansambel Sela juht, kes juhtis reedeseid noorteõhtuid, kus enne palveosa seletas ka piiblit. Tema kinkis mulle ka minu esimese piibli – see oli tollel ajal haruldus, mida ei olnud soovitav avalikus kohas näidata.
Arvestades seda, et tulin usu juurde nagu „valge leht“, ei kujuta ette, et oleksin suutnud usus püsima jääda ja selles kasvada ilma igapäevase toetuse ja nõuanneteta oma sõpradelt ja usukaaslastelt. Kuidas üks noor ja nõrk, ilma igasuguse kogemuseta usutaim saaks püsima jääda ja kasvada, kui ei oleks kedagi, kes teda kastaks, talle vahel tuge annaks ja julgustaks?
Mõni aasta hiljem abiellusin, sündisid lapsed – sellel eluperioodil, kui nad olid väikesed, piirdus minu väikegrupiosadus suurel määral minu perekonnaga (kuigi püüdsime abikaasaga jõudumööda alati ka jumalateenistustel käia). Minu kindel veendumus oli (ja on siiani), et laste kasvatamine on see, mida peab tegema lapsevanem isiklikult, olles füüsiliselt laste juures ja pühendades neile nii palju tähelepanu kui võimalik. Muidugi ei olnud sellel ajal (1980. aastatel) meil veel oma kirikuhoonet ega lastetuba, seetõttu olime sageli abikaasaga dilemma ees – kas panna lapsed olukorda, kus nad peavad kogu jumalateenistuse aja kirikupingis vaikselt istuma vanemate kõrval (mis oli neile väga raske, kui mitte võimatu), või jätta nad hommikul ühega meist koju ja viia alles pühapäevakooli tundi, mis toimus (Apteegi tänaval asuvas kirikukeskuses) tavaliselt alles pärast jumalateenistust. Aga tänu Jumalale, et meil olid rasketest oludest ja karistuse ähvardusest hoolimata pühapäevakooliõpetajad, kes istutasid laste südamesse head ususeemned!
Kui 1990. aastate alguses tuli vabanemine nõukogude võimu alt, tekkisid ka uued võimalused vaimulikuks tööks kõigis valdkondades. Tekkisid kristlikule kirjandusele pühendunud kirjastused, asutati meie kiriku teoloogiline seminar – avanesid paremad võimalused õppimiseks ja kasvamiseks.
Samas leidsin, et isiklik motivatsioon kasvamiseks on eluline – sest see on igaühe enda vastutus oma elu ja kasvamise eest; ja on asju, mida keegi ei saa meie eest teha – nagu näiteks isiklik piiblilugemine ja palve. Siiski vajame kõik seda ühtekuuluvust, üheskoos piibli uurimist ja palvet ning üksteise innustamist. Vaadates ajaloole: Väikegrupid olid omal ajal John Wesley evangeelse äratustöö püsimajäämise põhjuseks. See oli ka minu püsimajäämise põhjuseks. Sest regulaarne väikegrupiosadus ei ole inimlik ega inimeste tekitatud, vaid Jumalalt juhitud algusest peale. Isegi mitte kristliku koguduse algusest, vaid palju varasemast – nimelt loomisloost. Inimesel ei ole hea üksi olla – Jumal nägi seda.
Ka tänapäeval ei ole see põhimõte muutunud. Inimesel ei ole ikka veel hea üksi olla. Ehk, nagu moodne teadus ütleb: inimene on sotsiaalne olend, tal on vajadus kuhugi kuuluda inimeste hulgas, olla vastu võetud ja aktsepteeritud. Ja Jumala kogudus on see koht, kus iga inimene ideaalis saaks ühiselt teiste Kristuse ihu liikmetega kasvada, et igapäevase elu protsessis liikuda koos Jumalaga selle eesmärgi poole, mille Tema on meile oma sõnas seadnud.
Jumala antud kasvamise suund on: lapsest täiskasvanuks ehk Jeesuse jüngriks ehk järgijaks. See on Jumala tahe ja eesmärk meie jaoks (Rm 8:29). Kasvamine on elu loomulik protsess füüsilises mõttes. Aga kasvamine lapsest täiskasvanuks on tegelikult inimese loomulik protsess ka vaimses mõttes – kristlasena.
Kuid iga inimene, ükskõik, mis vanuses, vajab kasvamiseks head keskkonda. Mis on see keskkond, mille Jumal on seadnud, määranud, et me saaksime kõik kasvada? See on kogudus.
Koguduse keskel pakub Jumal meile armuvahendeid, mille kaudu meie kasvamine saab toimuda. Need on: palve, piibli lugemine, sagedane osa võtmine jumalateenistustest ja ka armulauast, osadus (regulaarne läbikäimine, osaduslik suhe koguduseliikmetega) ning tervislikud eluviisid. Kuigi isiklik palve ja piiblilugemine ja isiklikud tervislikud eluviisid on väga tähtsad, saab kogudus osaduses ja ühises tegutsemises ka nendes väga olulisel määral üksteist toetada. Selle põhjenduseks olgu siin antud ainult kaks kirjakohta: Mt 18:20 (Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel) ja Hb 3:13 (Julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”).
Kõik need tegevused, mille kaudu Jumala arm meieni jõuab, on eluliselt tähtsad. Siiski on just väikegrupiosadus see, mis on mitmetes kogudustes jäänud vaeslapse ossa – sest selle tähtsust ja asendamatust ei ole ehk piisavalt rõhutatud. Üks põhjuseid, miks ma juba seminaris õppimise esimesel aastal sellest huvitusin ja hiljem pidevalt sellega olen tegelenud, on just see, kui tähtis, isegi otsustav mõju oli sellel minu usule jäämisele ja kasvamisele. Isiklikud vestlused üks-ühele või väikegrupis on need, kuhu saame tulla oma küsimuste ja mõtetega – ja leida vastuseid, leida õpetust ja selgust, innustust ja eesmärgikindlust. Just esimesed usuaastad noorte keskel, kus tollased juhid ja usukaaslased pühendasid nii palju aega ja tähelepanu minu küsimustele ja kasvamisele, otsustasid minu saatuse. Ja hiljem tegin mingil hetkel otsuse, et tahan omalt poolt teha sedasama, juhtides väikegruppi – selleks, et vastata teistele sama pühendumise ja innustamisega, mida olin ise noore kristlasena kogenud.
Vaadates tagasi nüüd juba enam kui 40aastasele usuteele, ütlen, et olenemata sellest, kui „puhas“ või „täiskirjutatud“ leht sa usule tulles oled, vajame KÕIK koguduse osadust. Olles Kristuse ihu liikmed, saame kasvada selles osaduses järjest enam teenijaks, et olla siin, selles maailmas Tema käed ja jalad, et viia, igaüks omas kohas ning oma elu ja andidega, inimestele Tema head sõnumit armastusest, päästest ja igavesest elust.
