Jh 13:34 on kirjutatud: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“
Apostel Johannes on seda väljendanud kokkuvõtvalt – Jeesus armastas oma jüngreid lõpuni. (Jh 13:1) Pärast Jeesuse viimast paasa-söömaaega, kui Juudas oli reeturlikult Jeesuse äraandjaks osutunud ja nende hulgast lahkunud, hakkas Jeesus kõnelema oma õpilastega: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ Siinkohal võib lugejal tekkida küsimus, et miks Jeesus toob armastuse „uue käsuna“ välja? Käsuseaduses oli ju kirjutatud: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, kõigest oma hingest ja kõigest oma väest“ (5Ms 6:5) ja „armasta oma ligimest nagu iseennast“ (3Ms 19:18). Jeesus koondas selle hiljem üheks ja kõige tähtsamaks käsuks, selgitades seadusetundjatele, et neis kahes käsus ongi koos kogu Seadus ja Prohvetid. Pidid ju ka Jeesuse jüngrid sellest teadlikud olema? Kas ei olnud nad siis piisavalt näidanud üles armastust üksteise suhtes? Või missugust uut laadi armastust Jeesus mõtles selle all, kui Ta neile selle käsu andis?
Johannes kirjutab, et Jumal on armastus. (1Jh 4:8) Pühakirjast näeme, et see on Jumala olemus ning väljendub Tema tegudes. Kui Jumal lõi maailma, siis Ta tegi seda armastusega. Seda võib märgata kõikjal loodus, mis on nii rikas ja täiuslik: lilleõies, liblikas, päikeses või vikerkaares. Muidugi juhul, kui on silmi seda näha või aega märgata. Seejärel lõi Jumal inimese oma näo järgi meheks ja naiseks. Nii sündis esimene inimpaar, esimene harmooniline abielu, kus mees hoiab oma naise poole ja nad saavad üheks. Nii sündis armastus mehe ja naise vahel. Kõik oli täiuslik! Jh 3:16 algab sõnadega: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud …“. Kui aga esimesed inimesed langesid pattu, langes ka kogu loodu inimese sõnakuulmatuse tõttu patu needuse alla ning sai allutatud kaduvusele. „Kuid ometi lootusega, et kogu loodu vabastatakse kord kaduvuse orjusest,“ kirjutab apostel Paulus. Eelpool kirjasolev salm, Jh 3:16 jätkub sõnadega: „… et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et igaüks, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid tal oleks igavene elu.“ Siit nähtub, et tõeline armastus, mis on kreeka keeles väljendatud sõnaga agape, on ohvrimeelne, tingimusteta ning tugevam kui surm.
Jh 15:13, 14 toob apostel esile Jeesuse sõnad: „Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.“ Ja taas kordub 17. salmis see käsk: „Armastage üksteist!“ Jumal tegi oma armastuse nähtavaks sellega, et Kristus suri inimeste eest. Teod, mis on tehtud armastuses, kannavad vilja ja teod, mis ei lähtu armastusest, ei lähe arvesse ega anna ka oodatud tulemust. Tuntud pühak Ema Teresa, kes aitas ning teenis kõige vaesemaid ja viletsamaid, on öelnud: „Me ei pea tegema suuri asju, vaid väikesi, kuid suure armastusega!“ Armastus väljendub armastustegudes. Nii meie igapäevaelus, suhetes kui ka ühiskonna teenimises. Apostel Johannes kirjeldab: „Õhtusöömaajal olles tõusis Jeesus üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle. Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl.“ (Jh 13:4,5) Teenides sel viisil oma õpilasi, jättis Ta meile eeskuju. Armastusest sünnivad teod, mis toovad esile elu! Seal kus valitseb armastus, on rahu. Armastuse vastandiks on aga ükskõiksus, hoolimatus, vihkamine ja mäss. Mäss Jumala, Tema seaduste, kogu loodu ja kaasinimese vastu.
Kus aga valitseb armastus, seal on harmoonia.
Armastusest on loodud palju laule ja luuletusi, kirjutatud romaane ja tehtud filme. Kohati nagu tunduks, et see on nii äraleierdatud teema, ja ometi … me kõik januneme selles kiirustavas maailmas tõelise armastuse järele. See on üks inimese olulisemaid põhivajadusi – armastada ja olla armastatud! Armastuse apostliks kutsutud Johannes, noorim Jeesuse jüngritest kirjutab: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast,“ (1Jh 4:7) ja lisab veel, et „see käsk on meil Temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!“ Arvan isiklikult, et siin on meil kõigil veel parasjagu kasvuruumi. Kuid, kas saab siis armastust käskida või kedagi armastama sundida? Apostel Paulus kirjutab kirjas roomlastele: „Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud“. Nii on ka armastus Püha Vaimu and!
Jeesus palus Isa meie eest, „et see armastus, millega Sina oled armastanud Mind, oleks nendes ja Mina oleks nendes.” (Jh 17:26) Vahel me isegi ei märka, kuidas Jumal tõmbab meid inimlike sidemete ja armastuse paeltega, nagu seda on kujundlikult edasi andnud prohvet Hoosea. (Ho 11:4) Ta saadab meie teele inimesi, kes kannavad endas ja jagavad välja sedasama jumalikku armastust. Inimesed, kes sageli naeratavad sulle ja kellega koos on lihtsalt hea olla. Ja kus siis veel, kui mitte oma perekonna ja oma koguduse vendade-õdede keskel peaksime sellist armastust nägema ja kogema!
On veel üks üldtuntud tõsiasi, et elu dikteerib ette igasuguseid olukordi ja üsna sageli võivad need kahjustada ka inimeste vahelisi suhteid. Seetõttu vajame alandlikku südant ja andestavat meelsust. Öeldakse – kes armastab, see andestab! Andestus, nagu armastuski, on üks ilusamaid sõnu. See toob kaasa lepituse, rahu ja harmoonia, mida kogu maailm vajab. Ja maailm meie ümber jälgib meid. Inimestena teeme aeg-ajalt vigu ja teinekord käitume inetult või haavame kedagi oma sõnadega, mida pärast kahetseme. Valmisolek andestada teisele tema eksimus ja süü, kui ka omaenda vigade tunnistamine ja andekspalumine, aitavad taastada hea suhte ja maandada tekkinud pinged. Targa Saalomoni poolt kirjapandud „Õpetussõnades“ seisab kirjas: „Vihkamine õhutab riidu, aga armastus katab kinni kõik üleastumised.“ (10:12) Ka Kristus suri meie eest, kui me elasime alles oma pattudes. Seetõttu on kehtiv meile täna see Jeesuse käsk: „Armastage üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“ Kui me oleme lähedases ja armastavas suhtes Jumalaga, siis on loomulik, et oleme heades suhetes ka oma kaasinimestega, eeskätt aga kaasusklikega Kristuse koguduses.
Palvetagem, et Issand Jumal täidaks meid oma Püha Vaimuga ja läidaks meie südametes armastuse tule. Nii et meie usk ja teodki oleksid rajatud armastusest Jumala ja kaasinimese vastu ning meie elu kannaks kaunist vilja! Täitku Jumal meid oma armastusega, et meil oleks seda jagada teistega, et purunenud suhted saaksid tervendatud ning rahutud südamed täidetud suure rõõmu ja rahuga. Meie maa, meie inimesed, meie pered ja kogudused vajavad seda. Me palume seda meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.
Fotod:
congerdesign @ Pixabay
Tima Miroshnichenko @ Pexels
