Tallinna vene koguduse pastori Aleksandr Fjodorovi abikaasa Veronika kirjeldab selles artiklis, kuidas tema vanemate Georg ja Jekaterina Lanbergi Tallinna metodisti kogudusega liitumisest sai alguse venekeelne töö, millest tänaseks on saanud 253-liikmeline kogudus.
Rääkides kogudusest, ei saa kuidagi ümber minna ajaloost, kust kõik alguse sai. Kuigi 12 aastat tagasi (Koduteel nr. 84, 2007) oli sellest pikemalt juttu, tuletame siinkohal lühidalt koguduse alguslugu meelde.
Metodisti kiriku vene töö algusega on seotud sündmus, kui 1955. aastal astusid EMK Tallinna Koguduse liikmeteks Georg ja Jekaterina Lanberg.
Georg oli rahvuselt eestlane, Jekaterina venelane. 1952. aastal pärast Mäetehnikumi lõpetamist suunati Georg ja Jekaterina praktikale Ida-Virumaa kaevandusse. 1954. aastal, naastes tagasi Tallinna, seisid nad valiku ees, millisesse kogudusse nüüd ühiselt kuuluda, kuna Jekaterina oli vene baptistikoguduse liige Kalju tänava kirikus, Georg aga pärit Emmaanueli kogudusest, mis selleks ajaks oli koos teiste vabakogudustega ühendatud Oleviste kirikusse. Jekaterina ei julgenud minna tagasi oma kogudusse, kuna seal olid „reeturid“, kes andsid inimesi välja nõukogude võimudele. Oli ju koguduse pastor vangistatud ning paljud inimesed, eriti noored, hoidusid kogudusest eemale. Jekaterinatki kuulati enne abiellumist usu pärast üle KGB-s kurikuulsas Pagari tänava majas vähemalt kuu aega järjest, iga päev varahommikust hilisõhtuni, kasutades psühhoterrorit ja füüsilist kurnamist. Kuid tänu sellele, et ta isa oli nõukogude mereväe ohvitser, Jekaterinat ei vangistatud, lootuses, et ohvitserist isa kasvatab ta ümber. Sellel ajal sai Georgi ema Selma usklikuks Tallinna metodisti koguduses ning ka tädi hakkas koos Selmaga seal käima. Ühise koguduse otsingutel otsustasid Georg ja Jekaterina nendega liituda ning astusidki Tallinna metodisti koguduse liikmeteks. Tol ajal olid pastoriteks Aleksander Kuum ja Hugo Oengo.
Georg ja Jekaterina olid mõlemad muusikalembesed ning hakkasid laulma koguduse segakooris. Pühade ajal esineti laulude ning lühitunnistustega ka vene keeles. Moodustati ansambel, kus lauldi vene ja eesti keeles. Georg hakkas tõlkima eestikeelseid laule vene keelde. Kuuldes venekeelset laulu ja tunnistusi, hakkasid jumalateenistusi külastama ka teised vene keelt kõnelevad inimesed. Enamasti olid need inimesed, kes Mere puiestee kirikust juhuslikult mööda läksid ja uudishimust sinna sisse vaatasid. Suurem hulk külastajaid olid Ukrainast ja Valgevenest, kes jätsid oma kodumaa maha kas tagakiusamise või nälja pärast. Nähes võõraid, astusid aktiivsemad usklikud ligi ja saades teada, et külastajad kõnelevad vene keelt, otsiti tõlke. Algul tõlkis jumalateenistusi Georg, kuid kuna ta oli seotud ka muu tööga kirikus, siis üks noor 14-aastane neiu, Tamara Aleksejeva võttis selle ülesande enda peale.
Üha rohkem vene keelt kõnelevaid „uudishimulikke“ hakkas jumalateenistusi külastama. Nad kutsusid kaasa ka sugulasi ja tuttavaid ning info tõlkest, venekeelsetest tunnistustest ja lauludest hakkas levima. Pastor Oengo jutlused sütitasid ja tõmbasid rahvast ligi ning tõlke kaudu oli seda võimalik nüüd edastada vene keelde. Mõne aja möödudes osutus kohapealt kirikupingist tõlkimine võimatuks, sest inimesi tuli juurde ja see hakkas häirima üldist jumalateenistust. Kuna sel ajal polnud veel tõlkeaparatuuri, tuli leida mingi teine võimalus. Kirikuhoones oli suure saali taga väike saal, kus peeti kooriharjutusi ja kust pääses läbi kahe ukse suurde kirikusaali. Ühest uksest sisenesid saali jutlustajad, teisest kooriliikmed. Nii otsustati, et tõlk seisab selles ruumis paokil oleva ukse kõrval, kuulates jutlust ja samal ajal tõlkides väikeses saalis viibivatele vene keelt rääkivatele inimestele. Tõlk püüdis edasi anda kantslis kõneleja sõnu nii, et mitte midagi vahele ei jääks, kuulajad neelasid aga ahnelt iga ta sõna. kordamööda vaadati läbi uksepilu, mis suures saalis toimub.
Venekeelset rahvast hakkas kogunema üha rohkem ning siis tekkis Georgil mõte, et miks mitte korraldada eraldi venekeelseid jumalateenistusi – ilma tõlketa. Seda mõtet toetasid ka eestlastest Maret Puu, Oskar Kornel ja koguduse juhatuse esimees Ralf Uusmäe. Neile meeldis vene rahva avatus, soojus ja külalislahkus. 1956. aasta lõpus läks Georg selle ideega pastorite jutule. Hugo Oengo arvas, et venekeelseid kogunemisi ei saa kunagi juhtuma, Aleksandr Kuum aga naeratas selle peale ja ütles, et vaatame. Vaatamata sellele, et pastor Kuum oli viibinud neli aastat vangilaagris oma usu pärast, polnud tal kibestumist ega viha represseerijate vastu. Kuum teataski mõne aja pärast, et pastorid koguvad kokku vendade koosoleku ja arutavad seda asja. Koguduse õde Maret Puu korraldas selleks ajaks grupi inimesi, kes palvetasid positiivse vastuse pärast, ise aga kuulas palve ajal ukse tagant pealt, mida vennad arutavad. Vennad otsustasid üksmeelselt, et võib lubada eraldi läbi viia venekeelseid jumalateenistusi. Selleks tuli paluda adventisti kiriku juhtkonnalt eraldi luba koosolekute aja suhtes. Adventistid pakkusid, et ainuke võimalus oleks pühapäeva hommikuti kell 8. Aeg küll oli varajane, kuid keegi sellest probleemi ei tekitanud. Nüüd tekkis küsimus, kes hakkab jumalateenistusi läbi viima. Pastorid Kuum ja Oengo soovisid, et Georg Lanberg võtaks selle ülesande enda peale.
Nii algasidki 1957. aasta veebruaris venekeelsed jumalateenistused Tallinna metodisti koguduses. Seda daatumit saab pidada vene koguduse alguseks. Sellest ajast alates tuli kõnepruuki EMK „Tallinna vene kogudus“, mis aga tänapäevani kuulub tallinna koguduse juurde ega ole iseseisvana registreeritud. Pärast esimest koosolekut tunnistas pastor Oengo, kes tõenäoliselt algul ei uskunud venekeelsete jumalateenistuse tõekssaamist, et see on „suurepärane“. Janu Jumala sõna järele oli suur. Usklikud võtsid osa kõikidest jumalateenistustest ja külastasid võimaluse korral ka eestikeelseid. Jätkuvalt tõlgiti ka eestikeelseid jumalateenistusi vene keelde, et vene rahvas saaks neist samuti osa. Aastatega muretseti ka tõlkeaparatuur. Tõlgile eraldati selleks spetsiaalne ruum. Saalis pinkide küljes rippusid kõrvaklapid, mille abil sai tõlget kuulata. Hommikuste venekeelsete jumalateenistuste laad oli lihtne. Kohalikud vene vennad kõnelesid ning õed tunnistasid, deklameerisid ja laulsid. Igaüks teenis selle anniga, mis tal oli. Georgi peamiseks ülesandeks oli algselt kogu vene töö organiseerimine, koosolekute ettevalmistamine ja juhatamine. Jekaterinal oli alati varuks deklamatsioon ja ka lühikõne. Peaaegu igal koosolekul oli külalisi, kes samuti tunnistasid ja laulsid. Jumalateenistuse lõpus jutlustasid vaheldumisi pastorid Hugo Oengo ja Aleksandr Kuum. Ka Georg ja Jekaterina hakkasid tasapisi ise jutlustama.
Georg Lanbergist sai vene koguduse esimene pastor ning ta juhtis kogudust peaaegu 50 aastat. 1998. a ordineeriti vanemaks Juri Tšerenkov, 1999. a ordineeriti Aleksandr Fjodorov. 2000. aastal andis Georg Lanberg teatepulga üle Aleksandr Fjodorovile, kes enne seda teenis kogudust noortepastorina. 2002. a naases kodumaale õpingutelt Oral Roberts University-s Robert Tšerenkov, kes astus noortepastori ametisse ning 2005. a ordineeriti vanemaks. Alates 2018 on Robert Tšerenkov EMK superintendent.
Traditsioonid ja tööharud peegeldavad koguduse visiooni ja aitavad saavutada ka koguduse missiooni – tuua inimesi Kristuse juurde, luua tingimused vaimulikuks kasvuks ning suunata teenima.
Vastavalt koguduse visioonile – „Kirik kõikidele põlvkondadele“ – on koguduse töö ja tööharud suunatud, haaramaks erinevaid vanuserühmi.
LASTETÖÖ raames korraldatakse pühapäevakoolitunde 3–11-aastastele. Kokku 86 last. Lastelaageritest võtab osa keskmiselt 100 last.
NOORTELE korraldatakse noorteteenistusi, kodugruppe, neidude kooskäimisi ja „Aasta Jumalale“ programme, kus noored pühendavad terve aasta, et aidata kaasa koguduse töös. Noortelaagrites osaleb umbes 120 noort.
TEISMELISTELE korraldatakse teenistusi, kodugruppe ja laagrid koolivaheaegadel Laagrites osaleb umbes 70 teismelist.
KESKEALISTE töövaldkond kannab nimetust „PARIM AEG“ ning selle raames toimuvad kord kuus osaduskohtumised. Sarnaseid kohtumisi korraldatakse ka
PENISONIEALISTELE ning seda tööd nimetatakse „KULDSEKS AJAKS“. Lisaks toimuvad koguduses Piibliõppe klassid, tegutsevad meedia- ja tehnikaosakond, kodugrupid, korraldatakse muusikatööd, naistetööd ja misjonitööd, abielunõustamist ning evangeeliumi kuulutamist nii sõnas kui teos: külastatakse vanadekodu, vanglat, haiglaid, koole, sotsiaalmaju ja päevakeskusi.
„Mulle meeldib meie kogudus selle poolest, et siin võin olla kasulik. Saan kasutada oma andeid ning näen, et võin olla õnnistuseks teatud kirikuvaldkonnas ning aidata ja toetada teisi inimesi koguduses. See tekitab soovi edasiseks arenguks ning rakendada midagi uut koguduses. Minu jaoks on kogudus koht, kus on võimalik kasvada!“ – Eduard Faizullin, Tallinna koguduse liige.
Ajalugu on kirja pandud Veronika Fjodorovi poolt Georg ja Jekaterina Lanbergi ning Maret Puu jutustuste põhjal (2007. ja 2008. a), koguduse infot jagasid Vitali Baranov, Anton Djurjagin ja Aleksandr Fjodorov.
