Täna on vanavanematele pühendatud päev. See on hea, et ka vanemat põlvkonda meelde tuletatakse. Tahan tänulikult meenutada oma kristlikke vanemaid, kes mõlemad kuulusid sellesse kogudusse aktiivsete liikmetena. nende kutsel tulin 1951. a (68 a tagasi) ühel novembrikuu neljapäeval Mere puiestee kirikus toimunud metodistikoguduse palvetundi, kus mul oli esimene isiklik kokkupuude pastor Aleksander Kuumaga. Olin 14aastane, kopsutuberkuloosi põdev teismeline. Ka kooliskäimisse oli tekkinud pikem paus.
Mere puiestee kiriku väike saal oli puupüsti palvelisi täis. Puupüsti rahvast täis – nii võis iseloomustada kõiki Mere puiestee kirikus toimuvaid metodisti koguduse jumalateenistusi. Talviti kondenseerus hingeaur külmadele seintele ning oli näha, kuidas peenikesed veenired alla valgusid. Leidsin ühe vaba tooli kantsli läheduses ning kuulasin pingsalt, mida rääkisid mõlemad kohal viibivad pastorid: Aleksander Kuum ja Hugo Oengo. Pastor Kuum, kes seda palveteenistust tol õhtul juhatas, nii on mul praeguseni pilt temast vaimusilmas, naeratas, vaatas rahva poole ja esitas üleskutse, mille ta oli palju kordi esitanud inimestele, kellele ta oli kuulutanud, et Jeesus on tee, tõde ja elu. „Ta on tulnud, et meil oleks elu ja seda ülirohkesti.” Ta võtab vastu igaühe, kes mõistab, et ta on patune ja vajab Päästjat. Jah, ta kuulutas ka tol õhtul seda vana head lugematuid kordi lugematu arvu inimeste poolt läbiproovitud ja kogetud rõõmusõnumit – evangeeliumi.
Mullegi silma vaadates küsis: „Kas on siin täna õhtul ükski inimene, kes tahaks oma elu usaldada Jumala kätesse?” Tol õhtul olin mina üks neist, kes seda kõigest südamest tahtis. Panin koos teistega oma põlved palvekoja põrandale ja ütlesin oma soovi kogelevas palves Jumalale.
Sellest päevast on möödunud 68 aastat. Täna toon Jumalale südamlikku tänu pastor Aleksander Kuuma eest, kelle veenev kutse järgida Jeesust on mind õnnistanud rikkalikult kõik need paljud aastakümned. Kuidas küll ma võlgnen tänu Aleksander Kuumale ja tema kaaspastor Hugo Oengole võimaluse eest nende jutluste ja eeskuju kaudu Jumalat ja Tema Sõna tundma ja armastama õppida! Ja et Metodisti Kiriku rüpes õpetati meid armastama ja hindama kõiki Jumala lapsi. Ma võlgnen tänu pastor Kuumale ka selle eest, et ta 52 aastat tagasi kutsus mind pühenduma pastoritööle.
Et seda järgnevat osa A. Kuuma elust mõista, pean natukene valgustama ajaloolist tausta.
Eelpool mainitud perioodil valitses stalinistliku terrori õhkkond: massiküüditamised, kõikvõimalikud repressioonid, jälitamised, lugematud sunnitöölaagrid. Kirik ja vaimulikkond liigitati samuti rahvavaenlaste poolele, mis kuulus likvideerimisele, mida oli juba suures mastaabis tehtud. Mis Eestisse puutub, siis oli suur hulk vaimulikke juba kas tapetud või vangilaagreis. Ja need, kes olid veel vabaduses, olid KGB hoolika järelevalve all.
Eriti teravaks pinnuks parteibosside ja KGBb silmis oli Tallinna Metodisti kogudus. Miks?
Tõenäoliselt oli see tol ajal üks väheseid, kui mitte ainuke kogudus, mis kasvas. See oli midagi, mida tolleaegsed võimurid ei suutnud taluda. Ja mida nad pidid kirjutama Moskvasse saadetavatesse aruannetesse religioossete igandite likvideerimise kohta eesti NSV-s ?
1949. aasta massiküüditamisele järgnes 1950. aasta kommunistliku Partei keskkomitee pleenum, mille otsuste põhjal represseeriti ka see osa Eesti intelligentsist, kelles kahtlustati leiduvat kasvõi vähimalgi määral rahvuslikku hõngu. Sellesse kategooriasse oli arvatud ka vaimulikkond. Tolleaegseid suhteid okupatsioonivõimude ja Tallinna Metodisti koguduse vahel iseloomustab NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Usukultusasjade Nõukogu voliniku ENSVs seltsimees Kivi kiri EKP keskkomitee sekretärile seltsimees Käbinile, 31. augustil 1951. aastal. (Salajane). Suhteliselt pikas, volinikult parteibossile saadetud kirjas ja parteibossilt KGB ülemustele saadetud kirjas kurdab volinik, et kui nõukogude valitsuse taotlusel suleti metodistide palvemaja (Petlemma kirik – 200 liiget) Kopli tn. 92a ja metodistide usuühingu tegevus sai üle viidud adventistide palvemajja Mere puiesteel, (tsiteerin:) „Siis uues asukohas aga algas metodistide vaimulikest koosolekutest osavõtjate arv järjekindlalt suurenema. Esmajoones pühapäevastel hommikustel jumalateenistustel.
1. jaanuariks 1951 oli metodistide usuühingus 192 inimest, kuid praegusel momendil 350–375 inimest ja vaimulikest koosolekutest võtab osa keskmiselt 400 inimest. Usklike arvu suurenemine on teostunud just käesoleva aasta jooksul. (tegelikult 1951. a 7 kuu jooksul.)
Jälgides metodistide usuühingu tegevust, eriti viimastel kuudel, selgus, et nende presbüter (s.t vanem või pastor) Kuum oli läinud tegevusele, mille eest pidin tegema isiklikult temale, Metodisti Kirikuvalitsuse juhatajale ja usuühingu täitevorgani liikmetele (kog. juhatusele) märkusi, et normaliseerida usklike tegevust usuühingus.“ (s.t Tallinna Metodisti koguduses.)
Edasi pani volinik Aleksander Kuumale süüks, et ta oli kogudusse võtnud ühe nelipüha koguduse liikme, kuid nelipühakirik oli NSV Liidus keelatud ja julmalt jälitatud. Samuti häiris võime see, et peale jumalateenistust pastorid palvetasid nende inimestega, kes soovisid kristlasteks saada, ja ka nendega, kes soovisid eestpalvet oma terviseprobleemide pärast. Seda nimetati kinniste koosolekute pidamiseks, kuigi kiriku uksed olid ka sel ajal kõigile avatud. Väga pahaks pandi seda, et pastor Kuum andis jumalateenistustel sõna ka koguduse liikmetele, et oma usku tunnistada. Seegi oli rangelt keelatud. Siis punavõimude viha meie pastori vastu järjest kasvas.
Tsiteerin: „Nende koosolekuil ei esinenud ainult registreeritud usukultusteenistuja, vaid terve rida tegelasi, kelledest eriti väljapaistva osa moodustab üks isik. See on endine tallinna Polütehnilise Instituudi professor Hugo Oengo. Hugo Oengo on seega pärast tema vabastamist kõrgemate õppeasutuste tööst, lülitunud aktiivselt Metodistide usulisse liikumisse Tallinnas ja moodustab praegu koos presbüter (pastor) Kuumiga metodistide juures autoriteetse tuumiku,” kurdab usuasjade volinik parteibossile Käbinile ja KGB ülemaile. Aga selle viimase lause eest paneksin volinikule 5+. Paremini ei saagi iseloomustada tolleaegset olukorda Eesti Metodisti Kirikus.
Tegelikult pastor Oengo vallandati Tallinna Polütehnilisest Instituudist.
„Oengo ei jätnud märkimata ka seda, et ta just usu pärast on palju kannatanud ja et teda sellepärast senini kõigist ametitest on vallandatud ja tal oleks väga raske, kui ta peaks loobuma usulisest tegevusest.” tollel Kuuma ja Oengo kõnelusel volinikuga tõid mõlemad ka näiteid Jumala vastustest palvetele haigete pärast. Ja volinik lisab kirjas Käbinile selle kohta oma kommentaari: ”Need muidugi ei ole ainukesed juhtumid nende elus, need on viimased. niisuguseid juhtumid ongi põhjusteks, et Kuum ja Oengo palvemajas peavad palvetamist arstliku iseloomuga… Ma olen lugenud suurel hulgal sektantlikku kirjandust”, jätkab volinik „ja olen leidnud neis palju näiteid, kus Jumal palvete alusel ei ole keeldunud oma abist palvetajaile. Kuni 5. juulini oli olukord palvemajas järgmine: 12. juunil pidas koosoleku Oengo, 14., 17., 21. – jälle Oengo. Registreeritud usukultuse teenistujaks on aga presbüter Kuum. 31. juulil tegin teistkordse hoiatuse presbüter Kuumile. Ülesandeks on nüüd jälgida metodistide usuühingute tegevust. erilise tähelepanu all on aga Tallinna metodistide usuühingu tegevus. Kui siin jätkatakse tegevust endistel rööbastel, tuleb arvestada karmimate abinõude rakendamist, millega märgin presbüter Kuumi arvelt võtmist. Kuumile ma tegin teatavaks, et usuühingu tegevuse voolamine võib tuua tagajärjed, väga rasked. Kuum mõistis selle all usuühingu likvideerimist ja andis vastuse, millest tuli järeldada järgmist: koguduse likvideerimisel inimesed jäävad ja nad hakkavad koos käima korterites gruppidena.”
Allkiri ….Kivi (NSV Liidu Ministrite nõukogu juures asuva usukultusasjade nõukogu volinik)
See kirves, mis oli rippunud juba mõnda aega pastor Kuuma pea kohal, langes täie raskusega alla ühel 1952. a maikuu ööl, kui Aleksander Kuum arreteeriti. Järgnes kuudepikkune ülekuulamine KGB peamajas Pagari tänaval. Seejärel lavastati kohtuprotsess ülemkohtu hoones Pärnu maanteel, mida võisin oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Prokuröriks oli üks vene keelt kõnelev ja ägedalt žestikuleeriv tegelane. Kohus läks otsust langetama. See käis kähku, sest tolleaegse tava järgi oli otsus juba ammu tehtud kusagil mujal ja sellele kohtuks nimetatud nukuteatrile vastav korraldus kätte antud. Otsus oli tehtud arvestusega, et see Kristuse rõõmusõnumi kuulutaja enam iialgi ei saaks häirida puruateistlikku ja vägivaldset nõukogude võimu. Otsus kõlas: 25+5 aastat sunnitöölaagrit koos kogu vara konfiskeerimisega. Meelde on talletunud pilt sellest, kui pastor Kuum kahe relvastatud konvoi sõduri vahel väljus kohtusaalist koridori ja, silmates seal oma kallist Agathet, abikaasat ja nende 7 lapse ema, sirutas käe välja, et ta põske jumalagajätuks puudutada, siis tegi üks konvoisõduritest seda takistada püüdva liigutuse.
Järgnesid neli Siberi aastat: põgenemiskatse, üksikvangistus ja laululooming, Stalini surm, Hruštšovi sula ja paljude vangide vabastamine. Tagasi kodumaal 1956. a, ärkamisajad Mere puiestee kirikus, koguduse jõudne kasv.
Sa oled nüüd Jeesuse juures koos paljudega, keda sa oma maise elu päevil teda järgima kutsusid. Suur tänu sulle! Jumala võrratule armule lootes, Nägemiseni!
