Rauno Ojassoo – 50

EMK Haapsalu koguduse pastor Rauno Ojassoo sai 1. jaanuaril 50 aastaseks. Andres Kapp uuris Raunolt, milline on olnud tema tee Jumala juurde ja pastori ametisse.  

1. Kuidas sinust sai kristlane? Kas see seostus mõne konkreetse inimese suust evangeelse sõnumi kuulmisega või koguduses toimunud evangeelse üritusega?  

Kirjutatud on „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks“. Kristlane sai minust pärast seda, kui küsisin Haapsalu koguduse vastselt pastorilt Urmas Rahuvarmilt 1998. aasta sügisel, kui olime koos abikaasa Katriniga liitunud Alfa-kursusega, mida teha ühe raske elu-olukorraga ning Urmas ütles, kandke see Jumala ette, küll Tema juba aitab. Muud polnudki vaja, Jumal aitas ja Tema ligi me jäime. Alfa– kursusele aga kutsus meid minu vanaema, kes oli juba varasemalt EMK Haapsalu koguduse kauaaegne liige. Kes on kristlane, kas see, kes on pärit kristlikke traditsioone austavast perest ja on ristitud? Seda olin ma ka enne kõike seda, aga ma ei tundnud Jumalat isiklikult, Ta oli mind varemgi aidanud, aga ma ei tundnud selle abi taga elavat isikut. Täna ma tunnen isiklikult elavat Jumalat, kes on loonud taeva ja maa, kes on saatnud oma ainusündinud Poja, et ka minul oleks elu ja seda ülirohkesti. 

2. Miks valisid kodukirikuks EMK ja miks kodukoguduseks just Haapsalu koguduse?  

Kodukirikut ma ei valinud, meie perekond on aastaid seotud olnud Haapsalu metodisti kogudusega, vanaema, kes meid abikaasaga kursusele kutsus, oli koguduse liige olnud aastast 1926, andes 12aastaselt oma elu Kristusele. Samuti oli just metodisti koguduse pastor minu vanaisa Valdo Ojassoo, teenides kogudusi mitmel pool Eestis – viimaseks teenistuskohaks jäi Haapsalu. Kuna meie elukoht oli ja on tänaseni Haapsalu, siis siia jäämine oli loogiline jätk. Olles metodisti koguduse kaudu Jumalat ülistanud kaks kümnendit, olen pannud tähele Karl Kuuma kunagist küsimust: „Mis inimesed need metodistid on?“ ja Vassili Tähe vastust: „Need on tõsised inimesed, kes on kogenud uuestisündimist, pürgivad pühitsuse poole ja armastavad kõiki usklikke.“ Ma kogen seda elavalt selles osaduskonnas nüüd täna, piibliliku aluse võime leida esimesest Johannese kirjast 4. peatükist: „Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat“, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!” Jumalalapsed vaatavad üle uskkondlike piiride ja tunnistavad koos Jeesust Kristust lihasse tulnuna ja Issandana! 

3. Sinu kutsumus. Kuidas jõudsid selleni oma elus ja töös?  

Kutsumus ei tulnud nagu välk selgest taevast, vaid ma kasvasin selle sisse. Olen jaganud selle kolmeks. Esimene etapp oli kogudusega liitumine, mis viis teadmise Jumalast edasi Tema tundmise juurde. Sellel ajal Jumal hakkas mulle ennast elavana tunda andma, tulid vastused küsimustele, õppisin palvetama ja lootma. Kogesin ülesehitavat väge, kui anda tunnistust sellest, kuidas Jumal on mind juhtinud. Hakkasin süvenenumalt uurima Piiblit ja vaimulikku kirjandust. Esimesed jutlused ja tunnistused nagu „tulid kuskilt, pliiats lihtsalt kirjutas“.  

Teine etapp oli ühise vastutuse kogemine, olla kuulutaja koos teiste kristlastega, kuulutada sellest, mis Issand on teinud ja mida veel tegema saab. Jumala tundmine süvenes ja liikus sõltumise poole. Selleks hetkeks oli vaimulik eufooria asendunud kainuse ja rahuga. Otsesed muutused teenimistöös, oli rohkem vastutust jumalateenistustel, kirjakohtade lugemine ja tunnistused ning kommentaarid kirjakohtadele läksid rohkem jutluste moodi, tundsin, et Jumal on midagi andmas ja seda tuleb jagada. Hiljem vastutus laienes ja jumalateenistuste ettevalmistus ja juhatamine muutus regulaarseks.  

Kolmas etapp oli selguse tulek – Jumal on mind kutsunud ja varustanud ja kogu eelnev kogemus on suunatud vaimuliku ametisse asumiseks. Viimaste aastate aktiivne aeg alates aastast 2016 kohaliku pastori ametis on seda selgust vaid kinnitanud. Minu kogemus on see, et olen kasvanud Jumalaga koos olemisel märkimisväärselt, sõltuvus Jumalast, kuidas Ta kannab, korraldab, lohutab. Tema otsuseid ja teid ei ole võimalik inimesel lõpuni mõista, võib Iiobi viisil seda lihtsalt tõdeda, et Ta on Looja, lõputult armulik. Arm on nii keskne väärtus, mille mõistmine inimesena on kõige võti, kui suudad veidigi maha panna uhkuse, isekuse ja oma rammu, ning seda armutegu kogeda, et Jumal on minu viletsa peale vaadanud juba enne seda, kui ma oma ülbuses temast midagi kuulda ei tahtnud. Vaadanud mitte ainult minu, vaid kõigi inimeste peale. Isegi kui mina oma uhkuses seda ei tahaks, ennast teistes paremaks pidades. Jumal on imeline armu, andestuse ja pääste Jumal – seda on vaja kuulutada! 

4. Kuidas aitas teoloogiline haridus sinu usulist maailmavaadet fokusseerida?  

Minu tunnistus kooli lõpetajana kõlas nii: „Tulin õppima, sest tahtsin paremini mõista iseennast, teisi inimesi ja Jumalat! Leidsin palju häid inimesi, kes Jumalat armastavad ja nendega koos veedetud aeg oli väga rikastav kogemus. Õpingud tegid mind julgemaks ja avatumaks, nägemaks uusi väljakutseid oma vaimulikus arengus. Kõige olulisem asi, mida mõistsin, oli see, et teised inimesed on juba sajandeid varem enne mind samadele küsimustele vastuseid otsinud – näiteks kõlblusmõisted „hea“, „peab“, „õige“… „. Teoloogiline haridus aitas rohkem ennast avastada, millised on minu tegelikud teoloogilised vaated, kuidas ma mõistan Jumalat, kuidas teised inimesed Teda mõistavad, millised on teiste kogemused. Mulle meeldib väga analüüsida asju, tehtu ja tegemata jätmiste põhjuseid uurida, miks inimesed teevad valikuid, mida nad teevad – ma tahan mõista, mitte hukka mõista. Nii nagu ma kooli tunnistuses ka kirjutasin, oli suurim avastus ja ka kinnitus, et inimesed tunnevad huvi sarnaste küsimuste vastu. Ääretult põnev inimene oli Immanuel Kant, kes tundis huvi ja leidis ka palju vastuseid samadel asjadele, millest minagi huvitatud olen olnud; samuti Karl Barth, see äratundmine andis imelise kindluse ja kasu tänaseseks tööks, kus tihti tuleb vaadata ka „fassaadi“ taha. 

5. Mis ajendab sind taas tõusma ja jätkama, kui eluraskused sind maadligi suruvad?  

Väga hea küsimus, tihti me häbeneme seda välja öelda, et eluraskused seda meiega teevad, Piibel ei räägi sellest, et hingamine ja imeline elu on täna siin. Jumala rahva hingamisaeg on alles ees, saabunud on lootus, selle kinnitus, et Võidumees on kurja võitnud ja elu toonud, aga Kristuse pärast kannatamine jääb siinpoolsuse osaks, need on Jeesuse enda sõnad: „õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse“. Imeline abi, mis taas ja taas saabus „ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud.“(Ps 40:3). Norutamine on muidugi patt, usaldamatuse märk, selle sisse ei tasu ennast jätta. Aga räägi siiralt Jumalale oma kõigist tunnetest, miks neid varjata – ka läbikukkumisi, viha, kahtlusi. Tema teab niigi kõike meist, parem õpime ennast tundma Tema abiga. Kui väga raske on, siis lähen ja jagan seda – kui on mure ja räägid ära, siis hakkab kergem. Räägime ära, esmalt Jumalale ja veel parem kui usukaaslase kaudu Jumalale. Proovige, see aitab! 

6. Millist muusikat sa naudid?  

Muusika – ma naudin hingestatud muusikat, sellist, millesse tegijad on iseennast pannud, autorist rääkimata. See ei pea olema seotud kindla stiiliga, ma ei välistaks ühtegi stiili või instrumenti. Muusika toob alati taeva lähemale, toob rahu, mõtled helgeid mõtteid. Kuulan muusikat tavaliselt üksi olles, eelistan seda kollektiivsele kuulamisele. Kui kedagi nimetada, siis Heinavanker kristliku pärandi edastamise ja vokaali poolest. Aga kuulan meelsasti ka raskemat muusikat, kitarri kärinat ja trummi põrinat. Polkast rockini. Olen alati imetlenud seda, kuidas Jumal mind võttis ja asetas oma koguduse keskele, ma olin tulnud nagu „kuu pealt“ muusikalises mõttes, aga ma ei nõudnud midagi, ei vaielnud vastu, need viisid said mulle armsaks, need marsid, mis meie vaimulikus laulikus, olid täiesti teine maailm. Siiski ei näinud ma neid iganenuna, nagu mitmelt poolt mõne suust kostub. Ma hingan nende laulude sõnumiga ühes rütmis. Olen kuulnud, et mõnede jaoks toob selle muusika kuulamine, mida enne pöördumist kuulati, tagasi ka meelsuse, mis siis valitses, kuid mina olen sellega rahu teinud, kõik on Jumala kätte antud, tagauksed on suletud. Kui tagauksed lahti jätta himudele, siis ei ole võimalik midagi mõistlikult tarbida, ei toitu ega meelelahutust – ei midagi, kõigega teeme endale liiga. 

7. Kas on sul elu juhtsalmi Piiblist?  

Minu üks juhtsalme on olnud esimesest hetkest peale, mil hakkasin süstemaatiliselt jutlusi kuulama ja piiblitundides osalema, Jaakobuse kirja esimese peatüki 25. salm: „Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija – see on õnnis oma tegemises“. Ma näen siin salmi viimases osas oma tegude tegemises kogu elu, alates usus olemist „sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub“, minu jaoks on ka uskumine tegu, kuni lihtsate igapäevaste toiminguteni, rääkimata ligimese armastamisest. 

Kirjutatud on: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks“.