Leeni oli jõululugu kuulnud juba mitmeid kordi, see oli talle päris tuttav. Kõik see lauda ja inglite ja karjaste lugu. Aga kui jõulud jälle lähenema hakkasid, mõtles ta selle peale natuke uut moodi. Sest Leeni oli suvel maal olles päris laudas käinud. Ja see ei olnud üldse selline armas valgete lammaste ja helendavate inglite ja lõhnavate heintega koht nagu jõulupiltide peal. Päris laut oli pime, seal oli paha lõhn ja ämblikuvõrgud ja igasugused putukad ja hein tegelikult torkis. See ei olnud kohe üldse niisugune koht, kus Jeesuslapsuke võiks sündida.
Sellepärast hakkas Leeni ühel päeval ema ja isaga rääkima: et kui Maarja ja Joosep tuleksid ja otsiksid kohta ja mitte keegi neid oma koju ei lubaks, siis Leeni oleks küll valmis lubama. Joosep ja Maarja võiks magada tema toas lahtikäiva diivani peal ja Jeesuslapsuke magaks Leeni voodis. Leeni ise võiks võtta oma roosa teki ja minna seniks elutoa diivani peale magama. See ei oleks ju kauaks, sest varsti peaksid Maarja ja Joosep ja Jeesuslapsuke nagunii Egiptusesse minema ja siis saaks Leeni jälle oma tuppa tagasi. Väike mure oleks küll eesliga, teda ju tuppa tuua ei saaks. Leeni pakkus, et äkki võiks eeslile garaažis natuke ruumi teha.
Ema ja isa kahtlesid küll natuke, et Maarja ja Joosep just nende ukse peale koputavad, aga nad olid Leeni plaaniga nõus. Ja Leenil oli kohe selline eriliselt hea tunne südames, et ta nii hea plaani oli osanud välja mõelda. Ta arvas, et Jumalal oleks päris hea meel, kui Jeesuslapsele nii tore tuba pakutakse.
Siis jõudis kätte jõululaupäev ja vanaema tuli külla. Vanaema tahtis kohe emale kööki appi minna, aga ema ütles, et ta on eluaeg juba küllalt jõuluaskeldusi askeldanud ja võib lihtsalt elutoas istuda ja puhata. Nii ta siis istuski seal oma kudumistööga, üsna vaikselt.
Leeni küll ei istunud vaikselt. Jõululaupäev on ju selline päev, kus aeg väga aeglaselt läheb ja õhtu kuidagi kätte ei jõua. Leeni pidi sellepärast kogu aeg uusi mänge välja mõtlema. Isa oli tulnud arvutiga elutoa laua äärde, et „natuke teiste seas olla,“ nagu ta ise ütles. Aga Leeni oli just hakanud oma raamatuid suuruse järgi ritta panema ja ütles isale ruttu, et tal on praegu kohe tervet lauda vaja, muidu ei mahu kõik raamatud ära. Isa ohkas korra ja läks oma töötuppa tagasi.
Raamatumäng sai üsna varsti otsa ja Leeni vaatas ringi. Ta nägi, et väike vend Peeter oli akna alla põrandale hakanud klotsidest torni ehitama. Just selle koha peale, kus on kõige parem puslet kokku panna. Leeni läks ruttu ja lükkas Peetri klotsid eest ära vaiba peale, et saaks ennast puslega sinna kõige paremasse kohta sättida. Peetri nägu läks küll natuke mossi, sest vaiba peal oli torni palju raskem ehitada, aga ta leppis selle mängukohaga ka.
Leeni pani natuke aega puslet kokku, aga siis nägi aknast, kuidas linnud väljas söögimajas söövad. Ta oli hiljuti märganud, et kui päris akna all hästi suure hooga kätega vehkida, siis lendavad linnud minema. See oli hästi vahva, kuigi isa oli öelnud, et see on lindude narrimine: paned söögi välja, aga lindudel süüa ei lase. Leenile ikkagi meeldis vaadata, kuidas linnud vurinal lendu tõusid. Nii ta siis vehkis korra, linnud lendasid minema, aga tulid varsti tagasi. Ta vehkis veel korra – ikka tulid tagasi. Aga siis viimaks enam ei tulnudki.
Leenile tuli nüüd meelde, et ta peab õhtuks salmi kordama. Selleks ajaks, kui jõuluvana tuleb. Mis võiks olla üks hea koht salmi kordamiseks? Leeni vaatas toas ringi ja nägi vana tugitooli, kus kass Kita oli ennast mõnusasti kerra tõmmanud. See oli just õige koht! Leeni ronis tugitooli ja püüdis Kitat maha nügida, aga Kita ei võtnud vedu. Leeni võttis nüüd Kita käte vahele ja püüdis tugitoolist maha tõsta, aga Kita oli üsna suur ja raske ja peaaegu kukkus käte vahelt maha. Tegi veel solvunult „Kräu!“ ja puges diivani taha peitu. Nüüd viimaks oli tugitool Leeni päralt, ta sai seal laiutada ja salmi meelde tuletada. Oli meeles küll.
Vahepeal oli ema köögist tuppa tulnud; nagu ta ise ütles „et korraks maha istuda ja hinge tõmmata“. Leeni nägi, kuidas ema hakkas ennast mõnusasti oma lemmikpaika diivaninurka sättima ja jooksis kohe sinna: „Emme, emme, ära siia istu, ma pean tegelikult just praegu siia ühe telgi ehitama! Kõigile oma kaisuloomadele! See on kõige õigem telgi koht!“ Ema ohkas korraks ja istus tavalise tooli peale vanaema kõrvale. Seal nad siis jutustasid tasakesi.
Saabus aeg kirikusse minna. Leeni nurises küll natuke, et autos on vähe ruumi, sest vanaema pidi tema ja Peetri juurde tagaistmele mahtuma, aga sõit oli õnneks lühike ja jumalateenistus oli ilus ja pidulik, paljude küünalde ja ilusate lauludega. Varsti jõutigi koju tagasi.
Viimaks ometi oli aeg pidulauda istuda. Nüüd läks nii, et Leeni oli kõige viimane laua äärde tulema – ja mis ta nägi: vanaema oli istunud tema tavalise koha peale! See oli juba liig mis liig. Leeni pistis kõvasti kisama: „See on minu koht!“ Aga vanaema ei läinudki tema koha pealt ära. Vanaema hoopis vaatas Leenile tõsiselt otsa ja ütles: „Lapseke, mis inimene sinust küll kasvab? Sinu elus ei ole ju kellegi teise jaoks ruumi kui ainult sinu enda jaoks!“
Leeni oli väga-väga ehmatanud. Ta oli ju välja mõelnud selle toreda plaani, kuidas ta annab oma toa Maarjale ja Joosepile ja Jeesuslapsukesele ja… Aga siis ta sai aru, et vanaema ei teadnud sellest plaanist midagi. Vanaema oli lihtsalt vaadanud, kuidas Leeni sel päeval oma mänge mängis. Ja vanaema oli näinud, kuidas ta ajas isa ära ja ajas Peetri ära ja ajas linnud ära ja ajas Kita ära ja ajas ema ära ja nüüd tahtis vanaema ka ära ajada…
Õnneks Leeni teadis, mida teha. Ta hüüdis: „Vanaema, vanaema, anna andeks! Ma ei tahtnud sind ära ajada; sa võid küll siin istuda!“ Ja siis sai Leeni aru, et on vaja veel päris mitu korda andeks paluda. „Issi, anna andeks, et ma su laua äärest minema ajasin! Peeter, anna andeks, et ma sind sealt akna alt mängimast ära ajasin! Emme, anna andeks, et ma sind diivaninurgast ära ajasin!“ Leeni läks viimaks Kita juurde, kes oli ennast taas tugitooli magama sättinud ja kelle sabaots hakkas liikuma, kui Leeni lähemale tuli. „Kita, anna andeks, et ma sind tugitoolist ära ajasin!“ ütles Leeni Kitale pai tehes. „Nurr,“ ütles Kita. Lindude käest ei saanud andeks paluda, sest väljas oli juba pime, aga isa arvas, et kui Leeni järgmistel päevadel enam akna all kätega ei vehi, siis linnud saavad aru, et ta andeks palub.
Kõigi tuju oli läinud kuidagi rõõmsaks ja heaks ja nad hakkasid sööma, aga Leeni istus ja vaatas kuhugi kaugusse. Äkki ta ütles: „Mul on selline hea tunne, nagu Jeesuslaps olekski minu voodis magamas. Kas ma võin vaatama minna?“ Isa nägu läks naerule ja ta ütles: „See võib tõsi olla, aga sul pole mõtet vaatama minna, sest sa ei näe teda seal voodis. Sa tegid just praegu oma südame Jeesuslapsele lahti. Aga sa ei pea sellepärast oma roosa tekiga elutoa diivanile magama minema, et Jeesuslaps sinu voodis magab, sa võid oma voodis edasi magada. Jeesuslaps ei aja sind ära. Ta on sinu toas koos sinuga ja on väga rõõmus, et sa oled talle oma elus ruumi teinud.“
