Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Article Tag Archive

John Wesley

Isiklikus kogemuses elavaks tehtud usk

Eesti Entsüklopeedia järgi on kogemus konkreetses elusituatsioonis omandatud teadmine ja oskus teha või tegutseda. Mõnda olukorda sattudes on just meie kogemus või selle puudumine aluseks meie tegutsemisele. Mida rohkem on kogemusi, seda teadlikum ja reeglina ka tulemuslikum on meie käitumine. Ladinakeelne sentents experientia est optima rerum magistra viitabki just sellele – kogemus on parim õpetaja. Me võime paljusid asju küll raamatust lugeda või meistri kõrval seistes õppida, ent tegeliku teadmise ehk kogemuse omandame siiski vaid ise midagi tehes, nähes või tundes. Ka selle puhul on lakmuspaberiks aeg: esmane kokkupuude võib meile anda küll teatud kogemuse, ometi ei suuda see võistelda üha korduvast protsessist saaduga.  

Loe edasi

Kogemusest

Sissejuhatavat 

Nii nagu inimene on mõistuslik olend, on ta ka emotsionaalne olend, kes vajab teadmiste kõrval elust nii elu kogemist kui kogemuse esiletoovaid emotsioone ehk tundeid. Need kujundavad temast ainulaadse isiku, erineva kõigist teistest. Võiks siis öelda, et ainulaadseks kujunemiseks on kogemuste kogemine hädavajalik – see, kuidas mõistetakse või tajutakse maailma ja inimesi enda ümber, kuidas luuakse omaenese „maailm“, millised on suhted lähedaste ja sõpradega, jne. Eesti Entsüklopeedia sõnastab kogemuse nõnda: kogemus on konkreetses elusituatsioonis omandatud teadmine ja oskus teha või tegutseda.  

Loe edasi

Metodismi tee Wesleyst Eestini (2. osa)

Metodismi tee John Wesleyst Eestini. Toomas Pajusoo. Koduteel.

3. Metodismi levik Peterburist Eestisse 

Metodistliku ärkamisliikumise võtmeisikuks Eestis valis Jumal Saaremaal paljulapselises ja õigeusklikus peres sündinud Vassili Tähe (1865–1931). Ta läks majanduslikult paremat elujärge otsima Peterburi nagu mitmed tema vennadki, sest Pöide kihelkonna Uuemõisa valla väikeses Leisi külas oli raske elatist hankida. Peterburis järgis ta algul perekonnatraditsioone, sidudes end kohaliku Pokrovski õigeusu kirikuga, kus 29. oktoobril 1899 toimus tema laulatus Virumaalt pärit Marie-Helena Schusteriga.  

Loe edasi

Metodismi tee Wesleyst Eestini (1. osa)

Metodismi tee John Wesleyst Eestini. Toomas Pajusoo. Koduteel.

1. Metodismi algus Inglismaal 

XVIII sajandil puhkes Inglismaal uus võimas usuline ärkamine, mille silmapaistvateks juhtideks olid anglikaani vaimuliku Samuel Wesley pojad John (1703−1791) ja Charles (1707−1791). Nad mõlemad olid tolleaegse Inglise riigikiriku vaimulikud kuni elu lõpuni. John paistis silma suurepärase evangelistina ja Charles heliloojana ning vaimulike laulude kirjutajana, kelle meloodilised kirikulaulud rikastavad veel tänapäeval kristliku muusika varasalve. Mõlema venna pühendunud vaimuliku töö tulemusena kinkis Jumal algul Inglismaale, hiljem kogu maailmale metodistliku liikumise.  

Loe edasi

Toimetaja veerg

Marjana Luist

„Ma ei unusta iialgi su korraldusi, sest nendega sa oled mind elustanud.“  
Ps 119:93 

Küll tahaks ajakirja veerud otsast lõpuni täita kevade, ärkamise ja muude rõõmsate teemadega, kuid murrangulises ajas olles tuleb rääkida ka elevandist, nagu Mark Nelson oma artikli pealkirjastas, ehk teemast, mis kõigi tähelepanu köidab ja muret tekitab.  

Seoses väljaastumisega organisatsioonist, mille liikmed oleme olnud, tuleb selgemalt esile see, mille poolest me erineme, mis on need erimeelsused, mille tõttu peame paremaks end Ühinenud Metodisti Kirikust lahti haakida. Nendele küsimustele vastavad mitmed artiklid selles ajakirja numbris.  

Seniste arusaamiste ja seisukohtade muutumine ühiskonnas, aga ka kirikus viivad küsimuseni – mis on tõde. Eriarvamuste puhul tuleb minna juurteni välja ja selgeks teha, mille alusel me hindame üht arvamust tõeks ja teist valeks. Kui erinevad põhimõttelised seisukohad viivad selleni, et tunneme vajadust ühise nimetaja alt lahkuda, tuleb taas endale meenutada, mis on meie usu põhialused ehk vundament, mille osas me järeleandmisi ega kompromisse teha ei saa. Sellised põhimõtted on tugevalt seotud meie identiteediga. Pöördelistest aegadest tulenev vajadus meelde tuletada, millisest autoriteedist lähtuvad meie seisukohad, on ajakirja Koduteel fookuses sel aastal Eesti Metodisti Kiriku identiteet ja selle alustalad.  

Metodistliku liikumise rajaja John Wesley teoloogiast tulevad esile neli ususammast ehk autoriteeti, millest meie usk lähtub: Pühakiri, traditsioon, mõistus ja kogemus. Nelja usualuse kombinatsiooni nimetatakse wesleylikuks kvadrilateraaliks. Igale ususambale pühendame 2023. aastal ühe ajakirja numbri.  

Käesolev number keskendub teemale ustavus Pühakirjale. End „ühe raamatu inimeseks“ nimetanud John Wesley pidas Pühakirja teiste usualustega võrreldes ülimuslikuks. Ta iseloomustas Piiblit kui kõige puhtamat ja vääruslikumat jumaliku tõe süsteemi, taevase tarkuse allikat. Jumala Sõna meie usu ja identiteedi alusena on ülimuslik. Wesley defineeris mõiste „metodist“ kui keegi, kes elab Piiblis esitatud meetodi kohaselt.  

Õndsad on need, kelle elutee on laitmatu, kes käivad Issanda Seaduse järgi! Ps 119:1 

Jumala Sõna on kõige olulisem autoriteet, mille järgi me metodistidena hindame, mis on tõde ja mis on vale. Kui meie identiteedi põhialuseks on Piibel, ei saa me kaasa minna seisukohtadega, mis on Pühakirjaga vastuolus. 

John Wesley nägi Pühakirja eesmärgina näidata, kuidas saada päästetud. Tema sõnul on lunastus „kogu Piibli sisu, terve Piibli üdi“. Seda mõtet kinnitab ka Jk 1:21 „Võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.“ Meie identiteet algab lunastusest. Seda Piibli põhisõnumit oleme kutsutud ka teistele jagama, hoolimata sellest, kui soodsad või ebasoodsad ajad meie käes parasjagu on.  

John Wesley ja Piibel

Ühe raamatu inimene

Metodismi rajaja John Wesley jaoks oli jumaliku ilmutuse keskmes Piibel. Sageli on tsiteeritud tema kuulsat lauset jutluste kogumiku (ilmus 1746) esimese väljaande eessõnas, mis kõlab järgmiselt: „Andke mulle Jumala raamat, ükskõik mis hinnaga! See kuulub mulle. Selles on teadmised, millest mulle piisab. Olgu ma homo unius libri.“ John Wesley nimetab end „ühe raamatu inimeseks“ – homo unius libri. Sedavõrd kategoorilisele väitele vaatamata oli ta omas ajas väga suure lugemuse ja laia silmaringiga inimene. Arvatavasti luges ta elu jooksul läbi üle tuhande raamatu, mis käsitlesid laia teemade ringi: kirikulugu, meditsiini, poliitikat, poeesiat ja palju muud.

Loe edasi

Katekismuse taasavastamine

EMK katekismus 1920

Kristlik õpetus ei ole enam Euroopa ja Põhja-Ameerika kultuurides esikohal. Selline olukord on ka Eestis kestnud juba pikemat aega ja ühiskond sekulariseerub jätkuvalt. Briti Guardiani uudisteportaalis ilmus 2018. aastal artikkel pealkirjaga „Vaikimisi valitsev ristiusk on kadunud: mittekristliku Euroopa tõus“. Artikli põhjal pole enamikul 16-20 aastastest noortest religioosset kuuluvust ning nad palvetavad väga harva, kui üldse. Läänes väheneb pidevalt kristlikku usku tunnistavate inimeste arv. Paljudes Euroopa riikides, nagu näiteks Eestis, puudub 70-80% inimestest religioosne kuuluvus.1

Loe edasi

Raamatusoovitus

Kennneth J Collins Piibellik tee päästeks. Wesley teoloogia tuum

Trükist on saabunud Kenneth J. Collinsi raamat „Piibellik Tee Päästeks“ Wesley teoloogia tuum.

Raamatu autor ütleb, et wesleyliku päästmise tee eesmärk on kanda uskujad avaramasse maailma, kui nad olid varem kujutlenud: usu kaudu Jumala juurde ja armastuse kaudu oma ligimeste juurde. Tõepoolest, armastuse kaudu toimiv usk on selle püüdluse keskmes, milles inimsüdames toimuv hoiakute ja suhete muutus avaldab mõju nii ligimesele kui ka maailmale laiemalt.

Raamatu saab endale soetada Logose raamatukauplusest Tallinnas.
Telefon: 6688499, 5198 3555
E-mail: pood.logos@gmail.com

Väikegrupitööga seotud mõisted metodistliku liikumise algusaegadest

Pietistlike luterlike koguduste eeskujul võttis John Wesley kasutusele väikeste rühmade kontseptsiooni ja teda on nimetatud moodsa väikegrupi kontseptsiooni „isaks“. Algselt nimetati varases metodismis väikegruppe „bändideks” (ingl k band), mis olid moodustunud kas soolisel või abielulisusel staatusel ja mis koosnesid 5-10 inimesest. Wesley julgustas arendama erinevaid väikeseid rühmi, et metodisti koguduste juhid koos lihtliikmetega saaksid sellises kooskäimises oma usule tuge ja uusi väljakutseid.

Loe edasi

Kas meil on õigus keelata?

Üks meie koguduseliige küsis valimiste eel: „olen segaduses: kas peaksin valima kristlase, kes ei käitu kristlase moodi, või lihtsalt hea inimese?“ teisisõnu: kas valin väidetavalt „omade sekka kuuluva“ inimese või valin nii-öelda „võõra“, kes tundub minu jaoks moraalses mõttes usaldusväärsemana?

Omade ja võõraste küsimus on suur ja tõsine küsimus. Sellele toetub enamik meie hoiakuid, hinnanguid, mõtteid, aga sageli ka meie konkreetne käitumine, näiteks äsjaste valimiste puhul.

Loen jutluse aluseks Mk 9:3839: „Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.“ aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti.“

Loe edasi

Saatana sepitsused

John Wesley jutlustekogu põhjal (jutlus 42)

Kuna oleme Jumala rahvas, peaks meil kõigil sellist pealkirja lugedes tekkima õigustatud küsimus: „Mis peaks meil, kristlastel, olema asja saatana sepitsustega?“

Ometi, elades siin maailmas, näeme, kui väga on hingevaenlasest mõjutatud elu meie ümber, veelgi enam – meie sees.

„Ah, mis sa loed ja ülistad saatana tegusid!“ kuulen tihti oma naist ütlevat, kui olen talle ette lugenud järjekordse uudise pealkirja. Negatiivne müüb! Samas on see elu meie ümber ja sedakaudu ka meie mõtetes. Meie ümber on väga palju head, aga ka kurjust. See viimane on saatana sepitsuste vili. John Wesley oma 42. jutluses keskendub aga ühele spetsiifilisele valdkonnale nendest. See valdkond on tihedalt seotud meie, usuinimestega, et meid maha kiskuda. Nimelt on saatan võtnud eesmärgiks kasutada Pühakirja, et selle algset mõtet moonutades panna Jumala sõna enese vastu rääkima.

On teada mõnekümne aasta tagune lugu, kus tänaseks tuntud ja lugupeetud muusik ei saanud/jõudnud käia ettenähtud fagotitundides. Kui saabus kevad ja üle-eestiline instrumentalistide konkurss, ilmus noor muusik välja ja esitas oma vanuse kohta väga raske loo erakordse sära ja vilumusega. Eksamikomisjon oli vaimustuses – see esitus on puhas 5, ei – 5+! Nõnda arvaksime ehk meiegi. Ometi seisis heale hindele vastu tema oma õpetaja, kelle sõnum oli:

„Ärge laske ennast segadusse viia – selle suurepärase pillimängu ja esitusega ta lihtsalt varjas oma halba pillimänguoskust!“

Kuidas saab hea pillimänguga varjata halba pillimänguoskust?! See põnev juhtumine naerutab paljusid muusikud, aga ka mittemuusikuid veel tänapäevalgi.

Nii ilmselged piiblitõed, millel rajaneb meie usk, päästmine, rõõm, pühadus, aga ka paljud Jumala tõotused, on saatana peamised sihtmärgid, mille mõistmist ta meie puhul valikuliselt kas „täpsustab“ või „avardab“.

Tulles Jumala juurde, oleme vaimustunud ja tänulikud Tema armu eest, rõõmsad ja vaimustunud selle määratult suure kingituse, pühaduse eest, mis meile on osaks saanud. Saatanale ei jää see märkamata ja õige pea on ta kohal:

„Häh – pühadus või asi! Näe, vaata Peetrust või Paulust! Või siis lähemalt (järgneb loetelu pühadest pastoritest, aga ka tublidest vagadest meie ümber, keda teame pühad olevat) – sul pole lootustki!“

Meie südames on Jumala sõna, mis kinnitab, et keda Tema puhastab, on puhas ja õige. Ometi on tuju rikutud. Sest NEED INIMESED ON PÜHAMAD!

Sel hetkel on saatan suutnud tabada juba mitut kärbest ühe hoobiga, sest tal on õnnestunud röövida meie rõõm, mis on meie tugevus (sest: rõõm Issandast on meie ramm! Ne 8:10)

Jah, see rõõm peaks ju olema Vaimu vili. Seda meenutab nüüd saatan meile usinasti: (Gl 5:22 Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus…)

Niisiis pole tarvilikku pühadust, rõõmust ja varsti ka rahust rääkimata. Aga ega hingevaenlane siinkohal jäta. Nüüd asub ta meie kõige olulisema – usu juure kallale:

„Kas sa ikka oled päästetud? Kuivõrd sinusugustel on mingit lootust päästmisele?“ Kõige selle taustal tõstatab ta vaikselt küsimuse kogu meie usu(-elu) mõttekuses. Milleks vaeva näha, kui isegi Pühakiri (vt eelnevat) sedastab üheselt, kui kaugel me oleme nõutavatest standarditest.

Siinkohal peab John Wesley oluliseks meenutada, et kui jätta kõrvale erandid, koosneb uskliku inimese elu etappidest, milledest olulisemad on:

  • uuestisünd
  • pühitsusprotsess
  • taevas

Kõik ei juhtu ühekorraga ja sellepärast püüab saatan röövida meie motivatsiooni pühitsusprotsessis. Ta ei ütle, et me pole päästetud, vaid oma küsimusega „KAS SA IKKA TÕESTI…?“ püüab ta meid, tihtilugu kahjuks tulemuslikult, paisata lootusetuse ja kahtluste savisse, millest me ei jaksa ning, veidi hiljem juba pettunult, ei taha pöörduda Jumala poole.

„Pühadus, aga mitte minu jaoks!“ oleme sunnitud kõik eelneva lühidalt kokku võtma. See on üksnes nendele ja nendele pühadele meie koguduses ja väljaspool, kellele Jumal on selle kinkinud.

Minul pole lootust!

Selles viimases tõdemuses on koos lootusetus, käegalöömine, aga rohkem või vähem varjatud nurin Jumala aadressil. Me matame oma talendi.

Nurina kohta ütleb John Wesley, et see viib meid Jumalast eemale, koguni nii palju eemale tagasi, et kaugemale isegi punktist, kust alustasime Jumala poole liikumist.

Kui enne Jumala juurde tulemist polnud meil midagi, siis nurina järel pole sedagi…

Paratamatult seisame siinkohal küsimuse ees – mis juhtus? Miks läks nii?

Meenutagem siinkohal, et saatan oma sepitsustega on väga piibellik. Ta peegeldab Pühakirja, tehes seda siiski kõverpeegliga.

Jumala sõna on vaimumõõk ja me võime vaid oletada, kuidas oleks kujunenud inimkonna ajalugu, kui Eeva oleks paradiisiaias saatanaga vestlusse laskumise asemel Vaimu mõõka kasutanud.

Me teame, et Jeesus kasutas seda väga tulemuslikult ja pärast kolmandat korda saatan lahkus. Seega on väga oluline, et loeksime igapäevaselt Pühakirja, ja soovitavalt õpiksime seda ka pähe, et see lahingus meil käepärast oleks.

Teine oluline tala meie usuelus ja selle kasvamises on igahetkeline osadus Temaga. Mitmeid sajandeid tagasi elanud munk, vend Lawrence oli mees, kes sedastas, et meie palve ja osadus ei jää palvekambrisse, vaid peab olema meiega kaasas igas tegevuses. Lawrence kasutas ka iga vaba hetke, et mõelda Jumalast, meie Loojast, ning nautida Tema ligiolu.

Ma ei tea, millised on teie lemmikteemad ja -mõtted, mis teid vaimustavad ja/või millega te oma vabu hetki täidate. Omast kogemusest võin öelda, et otsides sellistel hetkedel Jumalat, olen tundnud Tema ülevoolavat armastust ja ligiolu, mis ületab kaugelt mu igatsuse.

Me elame siin maailmas saatana sepitsuste keskel. Temale pole püha miski (sh Pühakiri).

Olgu siis meil teadmisi Jumala sõnast, et saaksime vajalikul hetkel talle vastu astuda. Samuti olgu meil oskus ja harjumus puhata Jumala ligiolus. Selles ligiolus kaovad kahtlused, nurin ja uskmatus. Asemele astuvad rõõm ja rahu.

Peaaegu kristlane

Kallid õed ja vennad! Valisin oma tänase jutluse aluseks meie kirikuisa John Wesley jutluse „Peaaegu kristlane“, mille ta pidas 1741. aasta suvel Oxfordi ülikoolis. Taolise valiku tegemise põhjus on äärmiselt isiklikku laadi, aidates mulle endale jätkuvalt meelde tuletada Uue Testamendi keskset sõnumit, et patust pääsemise võti on usulisel kogemusel, usul Kristusesse, ega põhine inimlikul pingutusel ja saavutustel.

Apostlite tegude raamatu 26:28 ütleb kuningas Agrippa, olles ära kuulanud vangistatud Pauluse kaitsekõne, järgmise lause: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!“

Kui palju on olnud neid, keda kristluse leviku algusaegadest peale on veendud „peaaegu kristlaseks“. Ja ometi, ainult nii kaugele minnes ja mitte enam pole meil mingit abi Jumala ees. Peaaegu kristlaseks olles ei ole meil mingit abi Jumala ees. Seetõttu on lausa eluliselt tähtis teada, mida tähendab olla peaaegu kristlane ja mida tähendab olla täielikult kristlane ja kust jookseb see piir.

Loe edasi

1 2
Mine Üles