Pühapäeval, 7. okt 2018 oli kogu EMK Tallinna kogudus kutsutud tänuõhtule kirikumajja. Põhjust selleks oli küllaga. Nimelt 2018. a aastakonverentsil määras piiskop pastor TOOMAS PAJUSOO emerituuri, vastavalt ÜMK korras kehtestatud vanusetsensusele, milleks on 72 eluaastat.
Võta heaks või pane pahaks?! Sellistel, n-ö kinninaelutatud seadusesätetel on teatavasti ka oma nõrgad küljed. Vastab ju tõele, et inimeste elu ja töövõime ka 70+ aastates võivad olla üpris erinevad. Talupojamõistus manitseb olemasolevate ressurssidega säästlikult ümber käima, kui järelkasv kusagilt eriti ei terenda. Sellised mõtted tulid pähe seoses Tooma emerituuri arvamisega.
Kuid tänu Jumalale, et Toomal jätkub vennalikku meelt ning vaimset potentsiaali ka edaspidi kuningriigi töös, kaasa aitamaks seal, kus seda vajatakse. See peaks olema kõigi meie emerituurlaste hoiak, kuna Issandaga sõlmitud tööleping on eluaegne. See leping sisaldab vaid ühe klausli (piirava tingimuse), ning seda on Jeesus kolmel korral rõhutanud sügavisiklikus dialoogis Peetrusega (Jh 21:15-17).
Toomas – sina ja mina, ja meiesugused võime olla õnnelikud, et leping Kõige Kõrgema Instantsiga kestab ning küll Ta siis igapäevase leiva ja või eest ka hoolt kannab. Olen seda juba aastaid kogenud.
Tänuõhtule tagasi mõeldes, polnud seal vähimatki virvendust matusemeeleolust, pigem olime rõõmsad nagu pulmas. Kui kõik need Tooma ja Heidi aadressil öeldud head sõnad kokku panna, saaks välja anda kaasaegse Tooma evangeeliumi.
Olen paari aasta taguses Koduteel ajakirjas Tooma palveelust, õpingutest ja tööst kirjutanud. Tänased meenutused lõpetan tõsilooga, mis tema põhiloomust üpris hästi valgustab.
Pealkirjaks panen: „Naeratuse vägi”
On sügav nõuka-aeg. Krooniline puudus kõigest, eriti ehitusmaterjalidest. Sellest hoolimata hakkavad Toomas ja Heidi heas usus maja ehitama. Kui majaga on jõutud peale meeletuid pingutusi sellesse ehitusjärku, milles koht, kuhu isegi keiser jalgsi läheb, vajas unitaasi (maakeeles potti), kiirustab Toomas Kaare teele, mis oli ainus koht, kus ehitusmaterjali müüdi. Juba seisiski ta, optimistlik naeratus näol, müüjatari palge ees, küsides talle vajalikku asja, kuid ta kuuleb nõuka-ajale kaht tüüpilist vastust: ”Ei, seda asja meil küll ei ole.” „Millal tuleb?” tahab Toomas teada. „Ei tea,” on müüjal vastus valmis. Hämmastav küll, aga Tooma näolt ei kao naeratus, kui ta pöördub minekule. Ent enne, kui ta jõuab ukseni, hüüab müüjatar ta tagasi ja teatab, et tal üks pott siiski on, mida ta olevat hoidnud enda tarbeks. Toomas tahab teada, miks müüja ta tagasi kutsus. „Aga te naeratasite nii kenasti,” kõlab vastus.
Arvan, et Toomas on kasutanud naeratuse väge tihedamini kui keskmine eestlane või isegi keskmine kristlane. See ei maksa midagi, aga võib muuta mõndagi.
Armsad Toomas ja Heidi, palju õnnistusi edaspidiseks!
Sinu võitluskaaslased,
OLAV ja URVE
