„Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel! “ (Lk 2:14)
Eestis on traditsiooniks enne jõulupühi kuulutada välja üleriigiline jõulurahu. 13. sajandi Skandinaaviast pärit traditsioon on muutunud meie riigis nii populaarseks, et erinevad linnad kuulutavad välja nüüd oma jõulurahu, jahimeeste selts kuulutab metsades välja jahirahu ja mõned koolid kuulutavad advendiaja alguses välja jõulurahu oma koolides. Mul ei ole midagi selle vastu, et meie ühiskonnas rahu rohkem oleks, sest me tõesti vajame seda. Tõestust rahu vajadusele ei ole vaja kaugelt otsida, piisab vaid vaadata tagasi 2019. aasta kõige põletavamatele teemadele meedias. Esikoht kuulub kindlasti poliitika valdkonda – valimiseelsed debatid, uue koalitsiooni ja opositsiooni omavahelised sõnelused, ministrite tagasiastumised, valetamised, halvustamised, vaidlused, vastastikune poriloopimine. Seda kõike on olnud väga palju. Teravalt kerkis ühiskonnas üles ka perevägivalla teema. See on äärmiselt kurvastav, et elades näiliselt heaolu ühiskonnas, ei suuda kõik inimesed oma emotsioonide, frustratsiooni ja vihaga hakkama saada ning „lahendavad“ olukordi, teistele haiget tehes. Paratamatult tulevad meelde Jeesuse sõnad: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima.“ (Mt 12:25). Seega – me tõesti vajame meie ühiskonnas rohkem rahu.
Kuid ma arvan, et me kõik mõistame, et formaalsest jõulurahu väljakuulutamisest sisuliselt midagi ei muutu, kuigi see on kena traditsioon. Rahu ei ole võimalik peale sundida või kunstlikult tekitada. See on midagi, mis on inimese enda sees, tema südames. Rahu kas on või seda ei ole. Kristlastena me mõistame, et tõeline rahu tuleb Jumalalt ja seda sama mõtet kannab ka inglikoori laul, mida jõuluevangeeliumist ikka loetakse – ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal (Jumalal) on hea meel. Näib, et vahel tõlgendatakse seda kirjakohta natuke valesti arvates, et inglite kuulutatud rahu tuli või tuleb kuidagi automaatselt, iseenesest, justkui võluväel ja kõigile. Kuid mulle paistab, et jutt ei käi mingist globaalsest rahust kõikidele inimestele, mingist kosmilisest rahust, vaid rahust inimeste seas, kes tunnevad Jumalat, kellest Jumalal on hea meel. Inimestest, kes täidavad Jeesuse suurt käsku – armastada Jumalat kogu oma südamest ja oma ligimest nagu iseennast. Jutt on rahust Jumalaga, mis tuleb läbi pattude andekssaamise, mille tegi meile võimalikuks Jõululapse sündimine siia maailma. Jutt on rahust, mis täidab meie südamed, kui me anname teistele andeks ja oskame ka ise teistelt andeks paluda. Tõeline rahu, mille Jõululaps siia maailma tõi ja millest inglid laulsid, tuleb kõigepealt südamesse, muudab selle südame ja alles siis muudab ka selle inimese välist keskkonda.
Kallid lugejad! Soovin teile kõikidele jõulurahu, mis tuleb Jumala tundmisest ja tema muutvast väest!
