Kuulsin hiljuti üht meest ütlevat, et tema ema oli tõsiusklik inimene. Sõna “tõsiusklik” ei olnud muudest sõnadest kuidagi erilisemalt rõhutatud, kuid siiski köitis tähelepanu. Miks? Ilmselt oli poja jaoks oluline, et ema ei olnud lihtsalt usklik, vaid tõsiselt usklik inimene. Kes on tõsiusklik? Sünonüümina võiks välja pakkuda sügavalt usklik, pühendunult usklik, tõeliselt usklik, teisisõnu keegi, kes oma usku võtab siiralt ja väga põhjalikult.
Mis seal salata, on olemas ka pinnapealset usklikkust, kus ehk usutakse, aga see ei kajastu igapäevases elus.
Ülalmainitud mehe tunnistuse juurde võiks lisada, et tõenäoliselt oli tema ema usk ja igapäevane elu, sõnad ja teod omavahel täielikus kooskõlas, ta ei olnud lihtsalt Jumala eksistentsi uskuv inimene vaid sõna otseses mõttes igapäevaelus Jumalat ja Tema sõna tõsiselt võttev inimene, keda uustestamentlikus sõnakasutuses võiks nimetada jüngriks.
Milline on minu usk? Kuidas iseloomustaksid minu lapsed minu usklikkust? Peatselt, 31. oktoobril, tähistame reformatsiooni 500. aastapäeva. 31. oktoober, kõigi pühakute päeva eelõhtu, on tuntud ka kui usupuhastuspüha. Miks? Usuline kirikupraktika vajas Lutheri arvates puhastamist. Kuidas on sinu ja minu usuga? Selleks, et usk võiks olla ehe, siiras ja toimiv, peab ta olema igapäevases rakenduses. Vastasel juhul oleme lihtsalt nimekristlased. Nimekristlust võib leida Eestimaaltki. Usutakse ehk isegi Jumala olemasolu, aga ei usalduta Tema sõnale ja mõjule, mida Tema sõna annab. Siinkohal meenub keegi akrobaat, kes tegi trikke üle Niagara joa tõmmatud köiel. Rahvas vaatas hinge kinni pidades, kui osavalt mees etteasteid tegi. Ühe etteaste ees küsis mees, kas usute, et võin käru lükata köiel edasi ja tagasi? Kõik vastasid: „Jah, usume!“ Nii viiski köieltantsija käru teisele poolele ning tagasi. Siis küsis akrobaat, kas usute, et võin ka inimese panna kärusse ja sõidutada teda sinna ja tagasi? Kõik hüüdsid vaimustunult: „Jah usume!“ Seepeale pöördunud akrobaat ühe inimese poole ja palunud temal olla see, kes kärusse istub. Kuid niisugust usaldust selles inimeses ei olnud. Teinekord võib minugi usk olla selline mõistuslik teadmine Jumala ja Tema sõna kohta. Kui aga küsimus on, kas olen valmis end Tema akrobaadi kätte usaldama, ei ole usku ollagi.
Olen viimastel aegadel süvenenud Apostlite tegude raamatusse. Seal haarasid mu tähelepanu mitmel puhul erinevates geograafilistes piirkondades mainitud jüngrid („Damaskuses oli üks jünger, Hananias nimi“; „Joppes oli naisjünger nimega Tabiita“; „Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, vaga ja jumalakartlik koos terve oma perega“; „ja vaata, seal oli jünger, Timoteos nimi“; „aga keegi juut, Apollos nimi, Aleksandriast pärit, vahva kõnemees ja vägev kirjaseletaja, tuli Efesosse“; „kui ta (Paulus) oli seal mõnda aega olnud, läks ta ära ja käis järjest läbi Galaatia maakonna ja Früügia, kinnitades kõiki jüngreid“. Apostlite teod 9:10, 36; 10:1-2; 16:1; 18:23-24). Need kõik olid tavalised inimesed, kes võtsid usku Jumalasse tõsiselt, arvestasid Jumala seadustega ja olid pühendunud Tema missiooni jätkamisele seal, kus nad elasid. Reformatsiooni juubeliaastal on paslik küsida, milline usklik, milline jünger olen mina?
Jünger ei käi mitte ainult ise pühendunult Jeesuse õpetuse järgi, vaid aitab ka teistel inimestel saada Jeesuse Kristuse järelkäijaks. Jünger kogeb ise Jumala sõnade muutvat ja uuendavat väge ja kannab seda mõju teistelegi. Võtkem siis uuel alanud tööperioodil usupuhastajate eeskujul olla tõsiusklikud jüngrid, levitades Jumala sõna ja aidates kaasa Jumalariigi laienemisele. Külvakem sõna! Uskuge, see hakkab kasvama! Õpetagem lapsi ja noori pidama kõike, mida Jeesus käskis, pühenduma kõigega Jumalale, tegema elus õigeid valikuid, seadma Jumalariigi õiguse taotlemise esikohale ja olema valmis läbi minema ka rasketest katsumustest.
Viljakat sügis-talvist tööhooaega!
