Globaalsete külajuttude ajastu
Olen suurema osa oma elust elanud külas. Väikestes kogukondades, kus inimesed üksteist teavad, on külajutud varmad tekkima ja kiired levima. Pahatihti on külajuttudes rohkem väljamõeldist kui tõde.
Loe edasi
Traditsioon kui rongirööpad
Traditsioon on nagu rongirööpad – ei ole vahet, milline on maastik, mis värvi on rong või kui kiirelt see sõidab – oluline on kindlalt rööbastel püsida. Sellise tabava võrdluse tõi ühel vestlusel traditsiooni kohta pastor Ele Paju.
Käesoleva numbri fookusteema – traditsioon – on üks neljast usualusest John Wesley teoloogias. Eelmises numbris keskendusime Pühakirjale, mis on Wesley hinnangul teiste ususammaste suhtes ülimuslik. Piiblis ilmutatud kristliku õpetuse interpreteerimisel abistab meid kiriku traditsioon – meie eelkäijate, ennekõike varakiriku tõlgendused Pühakirja kohta. Traditsioon aitab meil Pühakirja mõista ilma seda omakasupüüdlikult väänamata. Piibel annab ohtralt võimalusi kontekstist väljavõetud tekstiosi tõlgendada vastavalt soovile. Kiriku traditsioon Pühakirja tõlgendamisel seab sellele vajalikud piirid – mööda raudteerööpaid liikudes ei saa ära eksida.
Selsamal traditsiooni teemalisel vestlusel ütles Ele, et traditsioonid perekonnas tekitavad ühtekuuluvustunde, annavad turvalisuse ja on osa pereliikmete identiteedist. Sarnaselt toimib traditsioon ka kirikus – meid defineerib ja liidab „üks Issand, üks usk, üks ristimine“ (Ef 4:4).
Mõnikord võib juhtuda, et mõne kirikuinimese identiteedi kujunemisel saab kristliku õpetuse asemel määravamaks kirikuhoone, jumalateenistusel kasutatav muusikastiil või jumalateenistuse struktuur. Mulle tundub, et eelnimetatu kuulub Ele poolt toodud võrdluses „rongi“ kategooriasse – vahend, mille abil eesmärgini jõutakse. Vaidlusalaseks teemaks on, kas rongi disain on maitse-eelistuse küsimus, midagi, mida tuleks kohandada lähtuvalt ühiskonnas toimuvatest muutustest, või midagi, mis peab jääma muutmatuks läbi aastatuhandete. Rongi värv, disain, lisavarustus ja restoranvaguni olemasolu on rongisõitjate jaoks kindlasti olulised, kuid sellest tähtsam on, kuhu jõuavad välja rööpad, millel rong sõidab.
Toimetaja veerg
„Ma ei unusta iialgi su korraldusi, sest nendega sa oled mind elustanud.“
Ps 119:93
Küll tahaks ajakirja veerud otsast lõpuni täita kevade, ärkamise ja muude rõõmsate teemadega, kuid murrangulises ajas olles tuleb rääkida ka elevandist, nagu Mark Nelson oma artikli pealkirjastas, ehk teemast, mis kõigi tähelepanu köidab ja muret tekitab.
Seoses väljaastumisega organisatsioonist, mille liikmed oleme olnud, tuleb selgemalt esile see, mille poolest me erineme, mis on need erimeelsused, mille tõttu peame paremaks end Ühinenud Metodisti Kirikust lahti haakida. Nendele küsimustele vastavad mitmed artiklid selles ajakirja numbris.
Seniste arusaamiste ja seisukohtade muutumine ühiskonnas, aga ka kirikus viivad küsimuseni – mis on tõde. Eriarvamuste puhul tuleb minna juurteni välja ja selgeks teha, mille alusel me hindame üht arvamust tõeks ja teist valeks. Kui erinevad põhimõttelised seisukohad viivad selleni, et tunneme vajadust ühise nimetaja alt lahkuda, tuleb taas endale meenutada, mis on meie usu põhialused ehk vundament, mille osas me järeleandmisi ega kompromisse teha ei saa. Sellised põhimõtted on tugevalt seotud meie identiteediga. Pöördelistest aegadest tulenev vajadus meelde tuletada, millisest autoriteedist lähtuvad meie seisukohad, on ajakirja Koduteel fookuses sel aastal Eesti Metodisti Kiriku identiteet ja selle alustalad.
Metodistliku liikumise rajaja John Wesley teoloogiast tulevad esile neli ususammast ehk autoriteeti, millest meie usk lähtub: Pühakiri, traditsioon, mõistus ja kogemus. Nelja usualuse kombinatsiooni nimetatakse wesleylikuks kvadrilateraaliks. Igale ususambale pühendame 2023. aastal ühe ajakirja numbri.
Käesolev number keskendub teemale ustavus Pühakirjale. End „ühe raamatu inimeseks“ nimetanud John Wesley pidas Pühakirja teiste usualustega võrreldes ülimuslikuks. Ta iseloomustas Piiblit kui kõige puhtamat ja vääruslikumat jumaliku tõe süsteemi, taevase tarkuse allikat. Jumala Sõna meie usu ja identiteedi alusena on ülimuslik. Wesley defineeris mõiste „metodist“ kui keegi, kes elab Piiblis esitatud meetodi kohaselt.
Õndsad on need, kelle elutee on laitmatu, kes käivad Issanda Seaduse järgi! Ps 119:1
Jumala Sõna on kõige olulisem autoriteet, mille järgi me metodistidena hindame, mis on tõde ja mis on vale. Kui meie identiteedi põhialuseks on Piibel, ei saa me kaasa minna seisukohtadega, mis on Pühakirjaga vastuolus.
John Wesley nägi Pühakirja eesmärgina näidata, kuidas saada päästetud. Tema sõnul on lunastus „kogu Piibli sisu, terve Piibli üdi“. Seda mõtet kinnitab ka Jk 1:21 „Võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.“ Meie identiteet algab lunastusest. Seda Piibli põhisõnumit oleme kutsutud ka teistele jagama, hoolimata sellest, kui soodsad või ebasoodsad ajad meie käes parasjagu on.
Aega mul sinu joaks on
Tule, võta mu aega, sest aega mul on.
Tule, vaatame taeva – seal midagi on.
Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on,
tõesti aega mul sinu jaoks on.
Toimetajalt
Ajakirja kolleegium valis selle numbri fookusesse teema, mis on ühest küljest seletamatu ja teisalt kõikehõlmav – Püha Vaim.
Tema Jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, Tema tundmise kaudu. Meile on kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks.
2Pt 1:3-4
John Wesley võrdles Püha Vaimu toimimist loomuliku hingamisprotsessiga. Armuvahenditest osa saades loome oma mõtetes ja südames Püha Vaimu tööks sobiva keskkonna, selleks et Jumala Vaim saaks puhuda meie sisse oma eluandvat ja pühitsevat hingeõhku. Kristlastena hingame seda Jumala poole tagasi armastuse, kiituse ja palvega. Vaimu hingusest ehk Püha Vaimu tuulest muutuste kontekstis kirjutab oma artiklis ka piiskop Christian Alsted.
Wesley sõnul ei ole Püha Vaim mitte üksnes täiuslikult püha iseeneses, vaid ka kõige pühaduse vahetu põhjus meis. Temalt saame väe Jumalat uskuda, armastada ja teenida, Püha Vaim puhastab ja pühitseb meid, parandab meie tahet ja juhatab meid meie tegudes. Tema valgustab meie arusaamu, kinnitab meie lapseõigust, uundab meie olemust ja ühendab meid Kristusega. Tundest olla Jumalaga üks saad lugeda Sirly Lahi artiklist (lk .?).
Jumala Vaimuga ühishingamise kaudu kasvab meie pühitsus, Jumala tunnetus ja taastub pattulangemisel kaotatud jumalanäolisus. Püha Vaimu vägi võimaldab meil kasvada Kristuse sarnasuses, kuni saavutame täieliku pääste pattudest ja täiusliku armastuse. Püha Vaimu tööd meie pühitsusprotsessis ja teenimises kirjeldab superintendent Robert Tšerenkov oma artiklis (lk .?).
Soovin, et Püha Vaimu töö toimiks meie kõigi sees sama loomulikult kui hingamine, tuues esile sarnast muutust ja väge, mida kirjeldavad pastorid nendega tehtud intervjuudes (lk .?).
Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal – Ps 119:105
Kord pesi minu ema XXL suuruse kampsuni nii väikeseks, et nüüd mahub see selga umbes 2-aastasele lapsele. Ta ei pööranud tähelepanu pesumasina tootja poolt koostatud instruktsioonile ning kampsun sai rikutud.
Loe edasiTe saate väe Pühat Vaimult, kes tuleb teie üle ja te peate olema MINU TUNNISTAJAD. Ap 1:8
Mitte väga kaua aega tagasi tõi sõna “misjonär” meie kujutlusse riskialti inimese, kes läheb kodust väga kaugele võõra kultuuri sekka inimestele rääkima, et nad vajavad Kristust! Justnimelt rääkima, sest lihtsalt teises riigis elamist misjonitööna ei tõlgendatud. Aga kuidas nähakse misjonit tänapäeval globaliseerunud maailmas, kus võõrale maale elama minemine ei ole üksnes hulljulgetele ning kus info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel saame oma sõnumit jagada ilmamaa äärteni?
Loe edasiTeenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud
Ajakirja esikaanel esile toodud kirjakoht on kõnekas ja paljuütlev, tuues välja selle, mis on andide päritolu, mida andidega peale hakata, mille jaoks ja kuidas ande kasutada.
Loe edasiArmastavad suhted ja ligimesearmastus
Halastaja Jumal, me tunnistame, et me pole armastanud oma ligimesi ja me ei ole tähele pannud hädasolijate hüüdu. Selle lausega armulaua liturgiast tunnistame me armastuse puudumist, mida ema Teresa pidas suurimaks patuks, nimetades seda kohutavaks ükskõiksuseks kaasinimeste suhtes. Küllap tal oli õigus – abi pakkumata mööda minna abivajajast ja mitte hoolida hukka minevast ligimesest – see ongi kohutav. Eriti kohutavana tundub see meile siis, kui oleme ise abivajaja või hukatuse teel kõndija ja pilkugi meile pööramata mööduvad need, kes võiksid meid aidata ja meile valguseks olla.
Loe edasiKes kuulutab?
„Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?“ Rm 10:14b
Loe edasiToimetajalt
Hirm, mure, katsumused, kriis – need märksõnad kirjeldavad viiruse leviku tõttu tänast Eesti olukorda. Sarnaste märksõnadega võiks kirjeldada ka olukorda, millesse sattus Peetrus, kui ta uljalt üle paadiserva vee peale astus, siis aga vajuma hakkas. Teda ei hirmutanud ega ohustanud mitte viirus, vaid kõrged lained ja sügav merepõhi.
Loe edasiToimetajalt
Koduteele number, mida sa käes hoiad, keskendub loodushoiu teemale.
Loe edasiToimetajalt
Küsiti kord kahelt müüriladujalt, mida nad teevad. Üks ehitajatest vastas: „Laon müüri.“ Teine vastas: „Ehitan kirikut.“ Esimesel ehitajal oli amet, teisel oli kutsumus. Esimene nägi oma kitsast töölõiku, teine nägi oma ülesannet laiemas kontekstis, ta nägi suurt pilti ja ehitustegevuse tulemust.
Loe edasiToimetajalt
Kevadnumbrile kohaselt lume sulamisest ja pakase taandumisest käesoleval aastal kirjutada ei saa. Pigem on selleaastane talv andnud juba veebruaris põhjust küsida, kas oleks aeg kartul maha panna. Looduse vingerpussid on tõenäoliselt rõõmustanud nii mõndagi kogudust madalate küttearvete ja ärajäänud lumerookimise pärast. Ebatavaliselt soojale talvele vaatamata on kevade tulek ikkagi oodatud aeg, tuues päevadesse rohkem valgust ja tegemistesse justkui nagu ka uut algust.
Loe edasiImed sünnivad
Kas imed sünnivad ka tänapäeval? Kristlastena me ikka usume, et Jumal teeb imesid, kuigi vahel võib kuulda, kuidas mõned kristlased kurdavad, et imesid on vähe. Kuid kui vaadata enese ümber tähelepanelikumalt, võib näha enese ümber rohkesti Jumala imesid.
Imede hulka kuulub kindlasti see fakt, et metodisti kirik jäi Eestis püsima Nõukogude Liidu ajal. Eesti taasiseseisvumine oli iseenesest Jumala ime. Pärast taasiseseisvumist on metodisti kirikus palju imelisi asju sündinud, olgu see siis uute koguduste avamine, uute kirikuhoonete ehitus või suure laagrikompleksi omanikuks saamine. Kuid üks imedest on kindlasti ka oma teoloogilise kooli avamine. Nõukogude ajal olid koolitusvõimalused äärmiselt piiratud ja EMK kirikujuhid said ainult salaja teha mõningaid kursusi juba tegutsevatele ja tulevastele töötegijatele. Sel aastal aga tähistab Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar juba oma 25. aastapäeva. Veerand sajandi jooksul on seminari lõpetanud 235 tudengit, kellest paljud teenivad vaimulikena eri konfessioonides või kristlike töötegijatena erinevates kogudustes ja kristlikes organisatsioonides. Üle 80% Eesti Metodisti Kiriku vaimulikest on seminari tudengid või juba vilistlased. See, et suhteliselt väike konfessioon on suutnud toetajate abiga pakkuda riiklikult akrediteeritud teoloogilist kõrgharidust 25 aastat, on Jumala arm, õnnistus ja ime.
Tänu Jumalale Seminari asutajate eest (superintendent Olav Pärnamets, rektor Andrus Norak, Wes ja Joy Griffin ja teised) ning kõigi õppejõudude ja tööliste eest läbi aegade. Tänu Jumalale seminari tänaste töötajate, õpetajate ja juhtide eest: rektor dr. Külli Tõniste, dekaan Mark Nelson, prorektor Taavi Hollman. Tänu Jumalale eestseisuse ja toetajate eest, kes on palju tööd teinud selle nimel, et seminar saaks ikka edasi eksisteerida. Palju õnne meie seminarile! Olgu Issanda arm ja õnnistus ikka üle EMK Teoloogilise Seminari! Kiitus ja tänu meie Issandale!