16. juunil toimus Laulasmaal Arvo Pärdi Keskuses Eesti Kirikute Nõukogu seminar teemal „Armastame loodu(s)t“. Seminaril peeti ettekandeid loodushoiu teemast teaduse ja teoloogia kontekstis ning anti ülevaade Euroopa kirikute koostööst loodushoiu valdkonnas. Seminarile oli kutsutud ettekannet läbi viima ka Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, kelle ettekandest toome siinkohal välja mõned mõtted.
Seda võib nimetada võib-olla usuks, aga võib-olla eluviisiks, aga eestlasele on loodus tegelikult alati olnud väga tähtis. Me ei ole mitte kunagi oma loodusest eemale läinud, me ei ole temast välja kasvanud, me oleme temaga alati üks osa olnud. Mõnes mõttes sarnaneme me selles osas paljudele maailma rahvastele, kes ka endiselt oma traditsioonilist eluviisi au sees peavad. Selliseid rahvaid on palju, kes on jäänud kas täielikult või osaliselt puutumata meie tsivilisatsiooni tänapäevastest hüvedest, kiirest lendamisest lennukiga ühest kohast teise, televisioonist, internetist. Ja tõsiasi on, et just sellised rahvad kannatavad täna selle kliimamuutuse käes rohkem kui keegi teine. Sellepärast, et nad elavad kaugetes piirkondades tihti väikestel saartel, kus arutelu selle üle, mis meist saab, ei ole mitte selline kauge filosoofiline küsimus nagu ta paljudele loodusest ära lõigatud, linnastunud elukeskkonna inimestele, vaid on eksistentsiaalne küsimus nüüd juba ja täna. Ja see küsimus on: kui järgmine torm ületab selle 3 või 4 meetrit, mis on meie saare kõrgus ainsa puhta vee allikani, siis mis meist saab? See on tänane kohene küsimus.
Te küsisite minu käest, kuidas saab kirik kaasa aidata keskkonnaprobleemide lahendamisel. Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on see ju ikkagi usk, lootus ja armastus.
Kõigepealt usk sellesse, et kliimamuutused toimuvad – sest paraku on niimoodi, et kuigi teaduspõhisus võiks olla meie otsustamise alus, siis suured rahvamassid liiguvad ainult nende ideede kannul, kui ka nende hirmude eest, mida nad usuvad. Kui ma vaatan, mida on öelnud praegune paavst teaduse ja teaduspõhisuse kohta, siis kirik tunnistab ja tunnustab seda tööd, mida teadlased on teinud selleks, et mõista ja analüüsida, mis meie planeediga toimub. Aga sellegipoolest see usk, et midagi ongi väga valesti ja et meie – inimesed – seda oleme teinud – seda ma arvan, saate teie kindlasti ka levitada.
Lootus – olen märganud, et kuigi üsna vähe, aga siiski on olemas avalike otsustajate ja ka poliitikute hulgas neid, kes tahaksid öelda, et tegelikult mingit kliimasoojenemist ei toimu. Küll väidetakse, et see võib-olla ei ole inimtekkeline ja see toimuks nagunii, aga siis on tekkinud üks selline uus põhjus mitte midagi teha. See on lootusetus, et midagi ei saagi teha. Et jah, me tunnistame, et me ei ole tunnistanud, nüüd me tunnistame, aga nüüd on juba hilja. Lootus, et me igaüks saame midagi teha, peame midagi tegema ja sellest, mida meie teeme, on ka kasu. Mulle teeb väga muret see uus eskapismi vorm, et nüüd on nagunii juba hilja, et seepärast ei ole enam mõtet midagi teha.
Me räägime planeedi päästmisest, tegelikult me räägime me inimkonna homo sapiensi ja võib-olla isegi mitte kui liigi, vaid sellele liigile praeguseks omaste elamisviiside ja meetodite päästmisest. Ja siin on see armastuse koht minu jaoks. Et kas selleks, et tagada, et ka järgmised ja ülejärgmised põlved saaksid mingilgi moel ja mingigi osana nautida seda, mida meie oleme saanud, oleme me valmis millestki ka loobuma. Ma arvan, et see on üks koht, kus kirikul on hästi palju võimalik teha ära tööd meie ühiskondliku mõtlemisega, et millised on need loobumised.
Mina ei arva, et meie majanduskasv tingimata peatub selle pärast, et me teeme rohelisi valikuid, aga on ilmne, et mingitest meile omastest mugavatest harjumustest me peame loobuma. Endiselt kuulen ja tunnen seda ka ise, et näiteks, et jah ongi väga ebamugav 20 või 30 inimesega üle maailma vestelda Zoomis või Lifesize’is. Mul oleks märksa toredam, kui me oleksime kõik lennanud New Yorki kokku, mul oleks märksa lihtsam nendele inimestele hinge pugeda. Aga ma mõtlen, et see on koht, kus on võimalik loobuda, seejuures ilma midagi olulist ära andmata. See on loobumine, nii nagu me oleme sel kevadel veel pidanud praktiseerima loobumist sellest, et me surume kätt, sellest, et me üksteist kallistame. See on täpselt samasugune loobumine inimlikust lähedusest. Aga võib-olla on mõned kohad veel, kus me saame ühiskonnana selliseid, tegelikult ei saa nende kohta isegi öelda ohverdusi, vaid tagasiminekuid teha. Ja loomulikult ka meie igapäevases elus on palju masinaid ja seadmeid, millega me oleme lihtsalt harjunud, et need niimoodi töötavad. Või ka tegevusi, me oleme lihtsalt harjunud muru niitma hästi madalaks, mõelnud sinna juurde hästi palju põhjuseid, et uss ei tuleks õue peale ja palju muud. Aga tegelikult see ei pea nii olema. Meil on hästi palju ruumi ümber mõelda, kas sellised loobumised on üldse loobumised. Need võivad olla rikastavad kogemused ja ma arvan, et siin on ka just usul ja filosoofial hästi oluline roll, et me mõtestaksime neid asju, mis esmapilgul tunduvad loobumisena, teisest küljest milleski rikastavana. Igasugune altruism tegelikult annab meile alati tagasi ja see on ka üks koht, kus ma näen kindlasti, et kirikul on rolli.
Nii et usk, lootus ja armastus just selleks, et me tuleksime toime oma planeedi hoidmisega homo sapiensile sobilikus elukvaliteedis. Siin on kindlasti rolli ka teil.
Foto: Ernests Dinka, Wikimedia Commons, cc-by-sa-2.0
