Koroonaviirus on kirikutes tõstatanud küsimuse, kuidas kristlasena sellesse teemasse suhtuda. Hindrek Taavet Taimla abiga küsisime koroona läbi põdenud kristlastelt, mida nemad sellest viirusest arvavad ja milline on nende sõnum kristlaskonnale. Vastajateks olid Kuressaare nelipühi koguduse liige ja EMK Teoloogilise Seminari tudeng Andra Laum, Tallinna Missio koguduse liikmed Iiri ja Hannes Hermaküla ning brasiillane Pilarese ja Rio de Janeiro metodisti kiriku pastor, Cascadura piirkonna superintendent Maxmiliano Miler.
Milline on olukord Brasiilias seoses pandeemiaga?
Maxmiliano: Olukord on endiselt murettekitav, sest üle 160 000 inimese on surnud. Nakatunute arv on läinud üle 5 miljoni. Mõned piirangud on sihilikumalt kehtestatud. Aga Jumal tänatud, et Covid19 nakatunute arv on hetkel vähenemas.
Kuidas kirik reageerib ja mida Jumal teie arvates kõige selle keskel teeb?
Maxmiliano: Kirik vastab palves. Lisaks palvetamisele oleme hoolitsemas nende eest, kes on selles pandeemias kannatanud. Ja kõige selle keskel oleme olnud tunnistajaks sellest, et Jumal on koos meiega. Nõnda nagu tõotas, on ta „iga päev meie juures maailma ajastu otsani“ (Mt 28:20)
Kristlane usub, et Jumal võib hoida haiguste ja õnnetuste eest. Mil määral kogesid oma turvalisust enne nakatumist?
Maxmiliano: Selles langenud maailmas on haigusi ja jõuetust. Kuid me loodame alati usule Kristuses Jeesuses, mis meid tugevdab. Ma usun, et Jumala sõna annab meile suure kindluse. Nagu Psalm 121:5 ütleb: „Issand on see, kes hoiab sind.“ Aga kui ka kurjus meid mõjutab, mõistame, et Jumalal on „määratud aeg kõigeks taeva all“ (Kg 3:1b).
Iiri: Enne koroonasse haigestumist tundsin ennast suhteliselt muretult, ei pidanud väga võimalikuks, et mina sellesse viirusesse haigestun. Ma ei arva, et oleksin olnud selles suhtes väga kõvas usus, lihtsalt muretu. Siiski olen ma alati uskunud, et Jumal tervendab ja hoiab. Olenemata sellest, mis minuga juhtub või ei juhtu, on Jumal ustav.
Hannes: Piibel ütleb, et Jumal on alati meiega ega jäta meid kunagi maha. See ongi minu turvalisus ja kindlus. Selles maailmas on meil kõigil tegemist probleemidega, aga kristlastel on samade probleemide keskel üks salarelv – kui Jumal on meie poolt, kes saab meie vastu! Olgu see siis surm või koroona.
Kristlane usub, et Jumal lohutab ja tervendab. Kirjelda, kuidas kogesid Jumalat nakatudes ja haiguse kestel.
Maxmiliano: Minu kogemus Jumalaga sel perioodil oli üleloomulik. Veetsin 17 päeva haiglas, ja 15 päeva intensiivraviosakonnas raskes seisundis. Olen kogenud erakordset hoolitsust Jumalalt ja ka inimestelt. Mul oli üle maailma suurel hulgal eestpalvetajaid. Kasutan võimalust ka siinkohal teid, eestlasi tänada! Ma läbisin surmavarju oru, aga mu Jumal oli minuga. Halleluuja! Kogesin kõigepealt meie Imelise Jumala puudutust, ja ka vendade ning sõprade osadust. Eriti tänulik olen oma ilusa naise Luciana Mileri eest, kes mobiliseeris kõik need eestpalvetajad ametisse. „Headus ja halastus järgivad mind (portugali keeles „jälitavad mind“) iga päev mu elu lõpuni“ (Ps 23:6) See salm väljendab, mida ma olen kogenud.
Iiri: Juba haigestudes palusin ja võtsin uskuda, et põeme kergelt.
Hannes: Alguses oli positiivse testi tulemuse teadasaamine paras põnts. Ikka mõtled, et ega see minuga ei juhtu, kuigi tead, et oht luurab iga nuga taga. Seesama jumalik vaimne tasakaal, mida olen muude raskuste puhul kogenud, aitas seegi kord hädast välja. Ma tean, et minu elu on Jumala käes ja tema kontrolli all. See muidugi ei vabasta mind õigete otsuste tegemisest, aga see annab rahu südamesse. Jumal on troonil, mina olen tema laps, ma ei pea kartma.
Andra: Ma sain Covid-nakkuse sellisel perioodil, kus inimesed ei olnud veel teadvustanud enesele tõelist pandeemiaohtu. See oli märtsi alguses käesoleval aastal. Ma tundsin ennast enne haigestumist väga turvaliselt, ma ei tunnetanud seda, et nakatumine võiks mind reaalselt puudutada. Olid esimesed märgid ja mõned haigestunud, kuid mis täpselt toimub, ei olnud ma enesele üldse teadvustanud. See nakkus jäi minust niisama kaugele kui linnugripp või Zika viirus. Ma ei mõelnud ka enne nakatumist sellele, et vajaksin erilist Jumala kaitset, et mu tervis oleks kuidagi ohustatud. Minu jaoks toimus kõik teistsuguses järjekorras: kõigepealt haigeks jäämine, siis alles isolatsioonis olles vaatasin uudistest ning kuulsin tuttavatelt ja töökaaslastelt, mis tegelikult väljaspool minu kodu toimub. Saaremaa jäi tervenisti isolatsiooni ja Kuressaare linn tühjenes inimestest. Kodus olles olin ka esimestel haiguse päevadel väga enesekindel, palve aitab, paar päeva ja olen jälle vormis, terve ning lähen tööle tagasi. Aga siin ma näen vahet – ma olin tahaplaanile jätnud Jumala tervendava väe ning toetusin vaid enese palveelule ja meelevallale, et võita haigus. Järgnevate haiguspäevade vältel ma olin küll halva enesetundega ja kõrges palavikus. kuid mu meeleolu oli üldiselt posiitivne, igapäevases lootuses, et homme on parem. Olin täielikus isolatsioonis. Aga Jumal hakkas mu suhtumises tegema korrektuure. Ma avastasin, et ma ei palveta, ma ei suutnud, ma ei saanud aru, milles on probleem. Palveosa mu päevas oli justkui kinni kaetud, Jumal jäi kaugeks. Ma ei leidnud sellist osadust ja Jumala ligiolu, millega olin harjunud. Kuid kui möödunud oli juba kaks nädalat ja seisund ei paranenud vaid olukord muutus raskemaks, siis tekkis hirm. Tundsin hirmu selle ees, mis juhtub, kui ma äkki enam hommikul ei peaks ärkama, mu läheduses ei olnud ühtki inimest, olin üksi. Ja alles hirmus, jõuetuses ja viletsuses, kui nii võib selle olukorra kohta öelda, tuli alandlikkus ja mõistmine, et ma omaenese jõust ei suuda mitte midagi korda saata, kõik mis minus ja mu elus on, on ainult Jumala armu läbi. Mul pole mingit meelevalda haigusele vastu seista. Mul tekkis see murdepunkt, kus ma ütlesingi otse, vaevaliselt Issanda poole pöördudes, et Jumal aita mind, tõsta mind püsti, ja kanna edasi, ma ise ei jaksa enam. Selline pöördumine ei olnud mu jaoks kerge, imestan siiani, mis oli takistuseks, et mulle Jumala poole hüüdmine nii raske oli. Aga väljendus „ma ise ei jaksa enam“ ütleb kõik – võitlesin omast jõust, mina ise tahtsin muutust tuua oma tervenemisse. Möödus veel paar päeva, kuni tervis hakkas näitama taastumise märke. Aga sellest murdepunktist alates tundsin jälle et Jumal on minuga, ma ei ole üksi ning mu jõud hakkas taastuma.
Kristlane usub, et Jumal pöörab kõik heaks neile, kes teda armastavad. Kirjelda, kuidas näed tagasivaadates, et see kogemus on sinu suhet Jumalaga ja sind isiksusena kujundanud, mida sulle õpetanud?
Iiri: Üldiselt olen tähele pannud, et selle haigusega kaasneb mingi hirm. Võib-olla on see tingitud sellest, et selle viirusega seoses on nii palju teadmatust – kas pärast põdemist saavutan immuunsuse või mitte jne, on küsimused, millele keegi selget vastust tänaseni ei anna. Teiseks on tohutu infotulv, mis ka mitte väga palju seda hirmu ei vähenda. Me oleme kogu aeg selles infomullis: kuuleme koroonanakatunute arvust eile, täna, homme, jutt vaktsiinist, reisimisest ja mittereisimisest jne jne. Ühesõnaga, kas me tahame või mitte, see viirus oma tagajärgedega on meil kogu aeg kõrvus ja silme ees. Ja see tekitab inimestes hirmu. Sellele hirmule saab aga vastu seista ainult Jumala sõnaga. Ja Jumala sõna silme ette seades iga päev. Ei piisa sellest, kui oleme päevade kaupa koroonainfo tulvas ja siis loeme nädala lõpus pühapäeval kirikus paar kirjakohta. Sellest ei piisa meie usu kasvamiseks ja hirmu vastu seismiseks. Mõni päev on üldse targem raadio kinni panna ja tuletada meelde, mida on Jumal öelnud. Kõik see, mida Ta on oma sõnas öelnud enne koroonat, kehtib ka pärast koroonat.
Andra: See raske aeg õpetas mulle nii mõndagi sellist, mida ehk küll oma mõistusega teadsin, kuid ei olnud kunagi oma elus varem kogenud. Õppisin jällegi sammuke rohkem tundma Jumalat ja iseennast. Teravalt tuleb esile see, kui erinev on raskustest läbi minek koos Jumalaga ja üritamine raskustest omast jõust läbi minna. Mõistsin, et alandumine Jumala ette võib olla mu elus lihtsalt sõnad, mida välja ütlen, kuid täiesti lahus teineteisest võib olla mõte alandumisest ja tõeliselt alandumine. Ma võin lihtsameelselt arvata, et mul on meelevald astuda vastu haigustele ja raskustele, kuid tegelikkuses võin olla Jumala juba kaugele seljataha jätnud ja võitlen üksi. Ma usun, et õppisin sellest kogemusest.
Ma arvan, et väites „Ma olen kristlane, ma ei jää haigeks“ selles oli minu puhul liigselt enesekindlust ja uhkust. Jumal teab, mida ja kuidas ta meie eludes juhib ja milliseid raskusi meil tuleb ületada. Ja tõesti, kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad.
Haiguse ajale tagasi vaadates mõistan, et Jumal oli kogu aeg minuga, ka siis, kui tundsin et sein on ees ja palvetada ei saa, Ta ei jätnud mind hetkekski maha, olles minuga mu viletsuse tundidel.
Töötades peale tervenemist Kuressaare haiglas, kohtusin lähemalt inimestega, kelle haiguse kulg oli kordades raskem kui minul ja mõistsin ka läbi selle, kui hoitud ja kaitstud ma olin ning kui raskelt võib Covid tegelikkuses kulgeda.
Hannes: Kuigi minul läks koroona põdemine suhteliselt kergesti, sain isolatsioonis olles taas kinnitust, et ma sõltun Jumalast. Tänapäeva maailm on stressis, ajad on kiired ja me vajame vaimset tuge. Kui sa pead ennast ühiskonnast isoleerima ja vaatama läbi akna, mida teised inimesed teevad, ei saa kaasa lüüa igapäevaelus, siis saad taas aru, et sinuga on alati keegi, keda mitte ükski vägi ega isoleeritus ei saa ära võtta. Selle turvalise teadmise taaskinnistumine teeb rõõmu.
Maxmiliano: Meil on kombeks mõelda, et meid õpetavad ainult head elukogemused. Aga kui me vaatame Pühakirja ja kui me kogeme kriisiolukordi nagu see, millega ma silmitsi seisin, siis mõistame, et need kõik on õpikogemused. Haiguse ajal ja pärast seda muutus minu suhe Jumalaga veelgi lähedasemaks ja intiimsemaks. Jumal täitis mind oma ligioluga, kui ma voodis olin. Haiglas olek andis mulle võimaluse jagada evangeeliumi medõele, kes oli Jumala juurest eemale läinud. Jumal tuli tema juurde tagasi! Ma tulin sellest haigusest välja mitte ainult füüsiliselt tervena, vaid olles ka terviklikum emotsionaalselt ja vaimselt. Ilma kahtluseta olen igas mõttes tervem kui varem! Oh, tänu Jumalale.
Milliste mõtetega peaks sinu arvates kristlaskond vaatama käesoleva globaalse pandeemia peale?
Hannes: Kristlased peaksid endale meelde tuletama Jeesuse sõnu: ma olin haige ja te ei käinud mind vaatamas. Koroona ajal vaatamas ei saa käia, aga hoolt ja huvi saab muul viisil üles näidata. Telefon ja sotsiaalmeedia on suurepärased vahendid, et ühendust võtta ja küsida kuidas sul läheb, Pakkuda abi, kui koroonahaige ei saa ise asju ajada või poes käia. Ütelda, et ma palvetan sinu pärast. Kristlastest sõprade kõned oli minu jaoks väga toetavad. Kui me üritame ühel või teisel viisil oma ilmalikke tuttavaid kirikuüritustele saada, neid Alfale kutsuda, aga siis, kui neil häda käes, nendega ei suhtle, siis see ei jäta just kõige siiramat muljet meie püüdlustest.
Andra: Pandeemia on kaasa toonud kogu maailmas haiguse ja surma, massilist töökaotust, osadele lihtsalt ebamugavust, iga inimese elu on kuidagimoodi olnud mõjutatud, kas isiklikult või tuttavate, lähedaste kaudu. Palju segadust põhjustavad inimeste eriarvamused, kuidas haigus levib ja kas seda üleüldse olemaski on.
Järjest tuttavamaks saab inimkonnale see, kuidas viirus käitub, järjest rohkem teame, millest on kasu haiguse leviku peatamisel ja millest mitte. Ma arvan, et kui me iseenese pärast ei tunneks ohtu ega käituks ka vastutustundlikult, siis on siiski oluline kaitsta oma ligimest, kes on meie kõrval. Kui on vaja distantsi hoida, maski kanda ja käsi desinfitseerida, siis kristlane kindlasti ei ole neist kohustustest vabastatud.
Ma tooksin välja Rooma kirja 13:1. „Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei ole Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. “
Me ei peaks elama hirmus, tõesti, me oleme Jumala lapsed ja Ta toob meid läbi kõigist raskustest. Meil on võimalus palves toetuda Temale isiklikult, palvetada kogu selle keerulise olukorra pärast, uskudes, et kõik on kõigeväelise Jumala kontrolli all ja Tema toob lõpuks lahenduse. Rm 12:12 ütleb: „Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!“
Maxmiliano: Kiriku pilk peab olema võrdne Jeesuse pilguga ja Pühakirja pilguga antud olukorra üle. Ühest küljest ettevaatlik pilk, sest pandeemia on ikka veel möllamas. Samas halastuse ja solidaarsuse pilk ning empaatia nende suhtes, kes kannatavad ja leinavad oma lähedasi. Ometi ka peaks rõõmupilguga vaatama nendele, kes on Jeesuse nimel tervenenud ja haigusest läbi tulnud! Ja, et kogu meie perspektiiv tunnistaks Jumala aust! Ma tänan teid privileegi ja au eest, et sa saan teile tunnistada Jumala väest! „Sest Temas, Temalt ja Tema jaoks on kõik asjad. Temale kuulub au igavesti. Aamen!“ (Rm 11:36)
