Sissejuhatavat: Efesose kiri on saadetud kogudusele, kes elas Väike-Aasia (tänase Türgi) aladel tähtsas sadamalinnas ja kaubanduskeskuses. Linna religioossest atmosfäärist saame pisut aimu Apostlite tegude raamatu 19. peatükki lugedes – tegeldi nõidumise, manamise, ettekuulutamise ja teiste kultuslike praktikatega. Erilist austust ja tähelepanu pälvis linna jumalanna Artemis (üsna koomilist lugu möllust Efesoses oleme kindlasti lugenud). Olemasolevale infole tuginedes võib teha järelduse, et Efesoses sündinud kristliku koguduse enamiku moodustasid pöördunud paganad: „Ja paljud nendest, kes olid saanud usklikuks, tulid ning tunnistasid ja rääkisid oma tegudest. Aga paljud neist, kes olid tegelnud nõiakunstiga, tõid oma raamatud kokku ja põletasid need ära kõikide silma all.
Ja kui nende hind kokku arvestati, leiti see olevat viiskümmend tuhat hõberaha. Nõnda võimsalt kasvas ja tugevnes Issanda sõna.“ (Ap 19:18-20.) Paulus ise kirjutab sellest perioodist oma teenimistöös järgmist: „Efesosse jään ma aga nelipühani, sest mulle on siin avanenud uks suureks ja tõhusaks tööks, ent vastaseid on palju.“ (1Kr 16:8, 9.)
Niisuguses olukorras ei olnud kogudusel kindlasti kerge, ja seda teadis ka Paulus. Nii kirjutabki ta neile julgustava kirja, tehes seda talle omasel viisil, nimelt, peamisi Kristuse lunastustöösse puutuvaid tõdesid uuesti ja uuesti korrates. „Üht ja sedasama teile kirjutada ei ole mulle tüütav, aga teid teeb see kindlaks“, kirjutab ta näiteks filiplastele (Fl 3:1). Rajatud koguduste karjasena peab apostel tähtsaimaks koguduse ühtsust ehk teisiti öeldes, olla üks Kristuses. Miks? Sest kui vastasseisu ja lahkhelisid kogeti väljastpoolt, siis eeldas ja soovis Paulus, et vähemalt kristlased oleksid üksmeelsed. Mõistes, et see on Kristuse lunastus, mis neid on teinud inimestena võrdväärseteks ja äratanud armastuse ning hoolimise üksteise vastu – olgu ta siis juut või pagan.
Kuivõrd tähtis on koguduse üksolemine Kristuses, seda rõhutab Paulus mitmete erinevate näidetega elust: kogudus on sarnane ihule, selle peaks on Kristus; või nagu ehitus, mille nurgakivi on Kristus; või siis jälle abielunaine, kellele Kristus on otsekui meheks. „Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees“, võtab apostel tähtsa sõnumi kokku (Ef 4:4-6). Samas on kirja lugedes selge, et niisugune mõte pole vaid Pauluse soovunelm, vaid toetub sügavale äratundmisele Jumala etteulatuvast plaanist päästa Kristuse läbi terve maailm. Juba kirja alguses meenutab ta kogudusele varem öeldut: „Nõnda nagu Jumal on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses, meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda, tema armu kirkuse kiituseks.“ (Ef 1:4-6a.) Tõepoolest, sellega ütleb apostel välja kogu Jumala plaani.
Kahtlemata toetus koguduse üks-olemise jumaliku tõe äratundmine Pauluse enda kogemusele Damaskuse teel, kui Jeesus talle seal ennast ilmutas. Saadud ilmutusele – et paganadki on kaaspärijad ja ühes ihus ja osalised Jumala tõotusest Kristuses Jeesuses evangeeliumi kaudu – toetus Paulus edaspidi ka ülejäänus.
Sissejuhatavas osas rääkisin pisut sellest, millisest sotsiaal-religioossest keskkonnast koguduseliikmed pärit olid – ebausk, maagia, nõidus ja muu säärane (kogu impeeriumis tunti Efesost kui „maagia-linna“). Apostlite tegude raamatust loeme, et Paulus õpetas seal oma esimesi samme tegevat kogudust üle kahe aasta (Ap 19:10), kirjas peab ta aga vajalikuks „üht ja sedasama“ neile meelde tuletada, nimelt, millest Jumal neid – endisi paganaid – õieti päästnud oli: „Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas; kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki.“ (Ef 2:1, 2.)
Võib olla julgustaks vahel meidki oma usuteel käimise meenutamine ja kõrvutamine selle olukorraga, mille oleme täna? Endale osaks saanud armu tunneksime selles kõhklemata ära. Efeslasi julgustab Paulus seevastu järgmiste sõnadega: „Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – on meid ühes Kristusega teinud elavaks“ (2:4, 5). Kahekordse kinnitusega – „te olete päästetud armu läbi“ – tahab Paulus ilmselgelt kogudust julgustada, et Jumala etteulatuv plaan inimkonna päästmiseks on tõeks saanud ka nende enda kogemuses.
Nii joonistub kirja teksti kaudu selgelt välja pilt Pauluse arusaamisest Kristuse saladusest, nagu ta ise ka kirjutab: „Seda lugedes te võite mõista minu arusaamist Kristuse saladusest, mida muistsete põlvede aegu ei antud teada inimlastele nii, nagu see nüüd on ilmutatud tema pühadele apostlitele Vaimus: et paganadki on tõotuse (st Aabrahamile antud tõotuse), kaaspärijad … “ (3:4-6a.)
Pühakirja lugenuna teame, et Jumal mõistis inimkonna üle kohut siis, kui Ta inimese oma vahetust ligiolust välja heitis, kuna see oli Jumala käsule sõnakuulmatu. Kuid õnneks ei räägi Pühakiri midagi sellest, nagu oleks Jumal tekkinud olukorraga rahule jäänud, hoopis vastupidi. Tema kui Looja valutas juhtunu pärast südant ega saanud seda lihtsalt hüljata! Pühakiri nimetab niisugust hoiakut Jumala armastuseks. Juudi religioonifilosoof Leo Beack kirjutab Jumala armastusest nõnda: „Piibli keeles leiab sõna armastus (hesed ka halastuse ja ustavuse mõttes) tähenduse ema armastuses lapse vastu – see on kõige loomulikum, kõige andvam armastus, mis ei teki ega kujune, vaid mis on sama vana kui elu, millele ta end pühendab. /…./. See väljendab üksnes armastust, mis on alati olemas olnud ja mis on alati olemas.“
Mõtleme ehk liialt tihti, et jääme mõne eksimise või ülesastumise tõttu Jumala armust ilma; et Jumal oma pilgu meie pealt ära pöörab; on isegi vihane?
Enamike kristlaste kogemuse najal võib õnneks öelda, et just siis on Jumal oma loodule kõige lähemal, seda päästa püüdes: „Sest ta teab, millised me oleme; Tal on meeles, et oleme põrm,“ laulab psalmi autor (Ps 103:14). Jeesus ütleb ju sama: „Mis te arvate? Kui ühel inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist ära eksib, eks ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedesse ja lähe otsima eksinut?“ (Mt 18:12.)
Paulus oli Jumala vabastavat armu ja armu sügavust ise kogenud ning seepärast kirjutab ta: „Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda“ (2:7, 8). (Tõenäoliselt on Paulus vihjanud siin ka neile, kes propageerisid lisaks usule Kristusse Vana Testamendi seaduse pidamist, nagu oleks usk vaid siis õigustatud). Kuid eks teame omastki kogemusest, et lihtsam on väliste toimingute kaudu usku ülal pidada kui usust tulenevate tegudega seda kinnitada.
See, mida Paulus Kristust ja ainult Kristust päästjana esile tõstes tahab öelda, on tõde, et ainuüksi inimene Jeesus võis inimkonna jaoks ära lahendada ta põhiküsimuse – see on küsimus patu väest ja meelevallast olla sõnakuulelik Jumalale. Ehk kui küsiksime teisti: kust tuleb võime kuuletuda Jumala sõnale? Iisraeli rahva nurinad kõrbes ja hilisemad ahvatlused teenida teisi jumalaid tulid just meelevalla puudumisest. Kindlasti olid efeslased ise oma varasemas elus kogenud, et ei maagilised toimingud, ei loitsud ega talismanid või ohverdamised jumalatele andnud neile täit garantiid. Pigem olid nad olnud oma jumalate tujude meelevallas.
Niisiis oli meelevalla küsimus oluline teema, samas ka vastus küsimusele, millest Jumal neid – endisi paganaid – õieti päästnud oli. Paulus väljendab seda mõistega „elavakstegemine Kristuses“, mis ei tähenda ju muud kui osasaamist Jumala Vaimust Kristuse surnuist ülestõusmise tõttu. Jeesuse apostel Johannes on talletanud sama mõtte ühte Piibli kuldsalmidest: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.“ (Jh 1:12.) St, meelevalla elada Jumala sõna kohaselt.
Järelikult on siis Kristuse surmast ja ülestõusmise väest osasaamine osaks Jumala etteulatuvast päästmisplaanist, sest ainult nii saab see täita Jumalat saadud ülesannet maailmas – austada oma eluga Jumalat, Loojat ja hoolitsevat Isa, nagu Paulus tõdeb:
„Me oleme siis tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks.“
Apostel viitab selle ütlusega kindlasti loomisloole ja aega, mil osadus Jumala ja inimese vahel oli veel rikkumata. 1. Moosese raamatu autor on loo üles tähendanud nii: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, /…/.“ „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma“ (1Ms 1:27, 28; 1Ms 2:15).
Inimene kuulub siis lahutamatult Jumala juurde ja Jumal saab avalikuks päästetud inimese elus ja tegudes. „Tee seda, mida Jumal käsib, siis tead sa ka seda, kes Tema on;“ nagu Baeck kirjutab: „Jumala olemuse tundmine tähendas prohvetite jaoks teadmist, et Ta on õiglane, äraostmatu, head sooviv, armuline ja pikameelne; teadmist, et Ta katsub uurib läbi inimese südame; teadmist, et Ta on määranud inimese heale (ehk, soovib, et inimene elaks headuses, aut.). Jumala tundmine õpetab meile seda, mis inimene olema peaks /…/. Jumala teed on teed, mida mööda inimene käima peaks – et hoida Igavese teed ja teha, mis on õige ja kohus“ (1Ms 18:19).
Ja lõpetuseks, Pauluse kiri efes-lastele juhatas nii neid kui juhatab meid mõistma Jumala päästeplaani sügavust ja iga üksiku inimese kutsumise tõsidust – see on – ilmutada päästetute kaudu ennast maailmale.
