Hiljuti sai läbi piiblilaager, mis kestis viis päeva. See laager erines selle poolest, et esimesel päeval korjati telefonid ära ja terve laagri vältel neid kasutada ei saanud. Ma ise ka ei usu, et ma seda ütlen, aga mulle väga meeldis puhata viis päeva telefonist ja nii sain suhelda rohkem teistega ja ka pühendada rohkem aega Jumalale.
Esimesel päeval jõudsid kõik õhtupoolikul kohale ja siis sõime, oli teenistus ning tutvumismängud.
Järgnevatel päevadel oli igal päeval suhteliselt sama kava ehk hommikul teenistus, siis hiljem töötuba ja piiblitund. Muidugi süüa saime ka ja isegi 3x päevas ja õhtul hilja sai väikest snäkki. Igal päeval oli ka vaba aeg ja lisaks erinev mäng. Näiteks ühel päeval mängisime palli sees jalgpalli ja teisel päeval olid erinevates punktides erinevad ülesanded.
Samuti toimusid meil ka terve laagri ajal piiksumängud ehk kui piiksu kuulsime, pidime kohale jooksma ja meile olid mõeldud erinevad mängud.
Teenistustelt õppisin, et Jumal tahab, et sa jagaksid Temaga oma kõiki mõtteid ning oma rõõmsaid ja
kurbi hetki. Samuti õppisin ka paremini tundma kümmet käsku ja näiteks sain rohkem teada Pauluse kohta.
Ülistuse ajal sain ka veidi Jumalat kogeda, aga ülistust oleks võinud olla rohkem.
Laagris meeldis mulle absoluutselt kõik ja ma ei oska ühtegi viga välja tuua. Soovitan laagrit kindlasti oma sõpradele ja väga ootan juba järgmist laagrit.
Dione Pallase
Tallinna Missio Kogudus
Hulk aega – umbes viisteist aastat – on möödas sellest, kui sain viimati olla metodisti kiriku noortelaagris. Seepärast võtsin noortetoimkonna kutse kaasa lüüa sellesuvises EMK noorte piiblilaagris vastu suure põnevuse ja ootusega.
Mida ma siis ootasin? Üle kõige kohtumist ja kontakti praegusaja kirikunoortega. Oma, Tartu koguduse noortetöö kaudu on mul olemas mõningane ettekujutus sellest, mida ja kuidas noored mõtlevad, milliste eluküsimustega maadlevad, ent laiemat pilti meie kiriku noortest mul seni polnud.
Laager osutus mitte ainult EMK omaks, vaid kergelt oikumeeniliseks, kuna noori tuli ka teistest kirikutest ja koguduste liitudest. Seda parem, sest nii on kristlike noorte võrgustik tihedam ja minu meelest kulub see tänapäeva maailmas igati marjaks ära – tugi Jeesuse järgimisel on tõhusam.
Noored olid igati vahvad, ehedad ja avatud. Ilmselt mõjutas seda oluliselt juba laagrisse registreerumisel kehtima hakanud reegel, et oma-vaheline suhtlus ei ole mitte vahendatud, vaid vahetu, see tähendab ilma nutiseadmeteta. Pärast laagrit kuulsin mõnelt noorelt tänulikku tõdemust, et ilma telefonideta oli nii tore: me rääkisime tundide kaupa ja mängisime mänge ja moodustasime pikki lauseid – nii „vanakoolikas“! Mulle meeldis see ka – ilmselt vanuse tõttu.
Priit Tamm
Tartu Püha Luuka Kogudus
