„ÜHISABI” TEGEVUSEST TARTUS
Ühine seltskondlik vaeste toetamise mõte sai uue tõuke „Ühisabi“ avamisega meie koguduse juures Tartus. Vaevalt on möödunud kaks aastat, kui väike sinepiivake on kasvanud suureks puuks. On tekkinud samanimelised ühingud Tallinnas ja Pärnus ja samasihilised peaaegu igas Eesti linnas.
Kuigi need asutised kannavad veel ajutist iseloomu, loodame siiski, et leidub isikuid, kes vaeste aitamise teevad oma südame asjaks ja loovad alalist abiandmise korraldusi.
Pühap. 15. nov. m. a. oli Tartu „Ühisabi“ uue kodu avamine Forutna t. 20. Ruumide kitsikust pole esialgu enam karta, kuna uus kodu koosneb kahest suurest kivimajast – endisest algkooli honest (üks o = näpuviga?). Uutes ruumides on avatud öömaja ja seal asub ka „Palukeste Pank“. /…/
Imestama ja tänama paneb möödunud aasta aruanne. Vaatamata raskustele, mis sunnivad kokku hoidma, on „Ühisabi“ toetussumma kasvanud ja teeb väljaaasta jooksul kr. 8045,85. Kui siia juurde arvata veel annetused natuuras ja „Palukeste Panga“ sissetulekud, siis läheneb see summa miljonile sendile.
Samuti on jagatud lõunate arv eelmise aasta arvust üle 10.000 suurem ja teeb välja 63,193 lõunat aastas. Peale selle riideid ja jalanõusi 120 inimesele.
Kui viimasel ajal on mitmed hoolekande alal tegutsenud ühingud hätta sattunud riigi ja omavalitsuste toetuste kärpimise tõttu, siis pole meil seda muret olnud, kuna „Ühisabi“ summad on saadud viimseni seltskonna armastuse annetusist.
Suuremaks toeks on olnud ja jäävad ka tulevikus „Ühisabile“ meie sõprade eestpalved. Ja kui Jumal meid õnnistab, kas võiksime siis häbisse jääda?!
Ühisabi on püüdnud ka mõndagi langenut võita Jumalale ja korralikule elule. Selleks on korraldatud kaks korda nädalas „Ühisabi“ kodus vaimulikud koosolekud, kus esineb ka abisaajate eneste laulukoor.
Toome siinkohal ka ühe näite „Ühisabi“ hooldamistöö tagajärgedest, nagu sellest kirjutab „Kaastööline“ nr 3 k. a.
„Kaks aastat on möödas, kui „Mikk-Märt“ „Ühisabisse“ tuli. Saades lõunasöögi, ei rutanud ta kohe minema, vaid püüdis kuidagi kasulik olla, kas puid saagides või vett tuues. Kui selgus, et tal pole korterit ega öömaja, otsustas juhatus tema võtta oma hoolealuseks. Väike lahing tuli selle juures küll Märdiga läbi teha: ta põlgas nimelt kõigest südamest sauna ja oli ennast viimati pesnud alles möödunud suvel Emajões. Kuid Märt kaotas lahingu, kui talle teatati, et siis ta ka „Ühisabisse“ jääda ei või. Seep, habemenuga ja uued riided on muutnud teda nii, et ta ennast enam isegi hästi ära ei tunne!
Oleme palunud „Mikk-Märti“, et ta ennast tutvustaks ka „Ühisabi“ toetajaile, mida ta ka lahkesti lubas:
„Minu nimi on Märt Mikk, Jüri poeg, sünd. 22. mail 1870. a. v. kal. järele Põltsamaa vallas. Lõpetanud külakooli. Poissmees. Põllutööline. Sisemise haiguse tõttu muutus põllutöö võimatuks. Tartu tulin 1897. a., lootes linnas kergemat tööd. Kuid leidsin, et siin olid juba kanged mehed ees ja mina ei suutnud nendega võistelda. Tuli leida sõpru, keda aidates siin ja seal sain nii palju, et kõht oli täis ja ulualuseks anti nurk sissesõidu hoovi kuuris. Vahete vahel tegin ka pisut äri, kuid müümine keelati Eesti ajal politsei poolt ära. Nüüd polnud muud teha, kui otsida prii korterit – rõukudes, heal juhul mõnes mahajäetud hoones või lodjas. Suvel võis eluga rahul olla, kuid talvel tahtis külm ära võtta. Rõukudes magasime siis mitmekesi, külg külge kõrval, et soem oleks. Viimasel ajal aga muutus ka söögi saamine kaskemaks. Pealtnäha olin elujõuline mees ja sellepärast kerjamine ei edenenud. Kui „Ühisabi“ asutati, ei julgenud alguses tulla. Mõtlesin, see on paremaile, kuid nüüd olen oma eluga siin väga rahul.““
Kristlik Kaitsja 1932 mai
