Paljud jälgisid telerit 9. novembril 1989, elades kaasa suure eesriide lagunemisele – Berliini müüri maha kiskumisele. Üks Ühendriikides elav pastor meenutab, et samal ajal kui tugevat betoonbarjääri lammutati, kuulis ta rahvast taustal laulmas. Ta tundis ära selle laulu viisi – „See on see päev, see on see päev, mille Issand teind…“
Rõõmulaulu laulis Moosese ja Mirjami juhatusel ka kogu iisraeli rahvas: Nõnda päästis Issand sel päeval Iisraeli egiptlaste käest ja Iisrael nägi egiptlasi surnuina mere rannal. (2Ms 14:30)
Juba enne lahkumist oli Issand kehtestanud iga-aastase meeldetuletuse „sellest päevast“.
Te peate pidama seda hapnemata leibade püha, sest just sel päeval ma viin teie väehulgad Egiptusemaalt välja; seepärast pidage seda päeva kui igavest seadlust teie sugupõlvedele! (2Ms 12:17)
Fraas pole küll veel „Issanda päevast“, aga siit hakkab kujunema ühe kindla päeva mõiste Iisraeli loos, ja eelkõige on see seotud Jumala pääste ja vabastusega rõhuva võimu käest. Issanda päev, oli algselt midagi väga rõõmsat. Hetk, mil Jumal paneb käe vahele ja seab õigluse jalule. Ühtlasi tähendab see rõhuja üle kohtu mõistmist.
Alates sellest päevast tähistab Jumala rahvas igal aastal paasapüha, mil peetakse meeles „seda päeva“, kui Jumal nad päästis ja vabastas. Paljuski nagu eestlased, aga veel pikema aja jooksul on juudid küll pidanud kannatama mitme võõra võimu all, aga igal aastal pidasid nad paasapüha ja ühtlasi suunasid pilgu tulevikku, kui Jumal neid jälle vabastab ja nende rõhujate üle kohut mõistab. Olgu see siis Babüloonia, Assüüria, Pärsia või siis Jeesuse ajal Rooma võimu käest.
Termini „Issanda päev“ leiame aga peamiselt prohvetite raamatutest ja huvitaval kombel on sealt raske välja lugeda, kas tegu on pääste või hoopis hukatuse kuulutusega.
Millest selline dilemma?
Peale seda, kui Iisrael sai tõotatud maal tõeliselt võimule, hakkas ka Jumala rahvas tasapisi rõhuma omi, hülgama Jumala seadusi ning ära kasutama ülemvõimu. Me loeme sellest aegsasti Saamueli võimuloleku ajal, kui 1. Kuningate raamatu autor hakkab kasutama sõnu, mis meenutavad lugejale Paabeli (Babüloonia) ja Egiptuse impeeriumi sündi. Siin on mõned vihjed korruptsiooni algetest:
Ja kuningas Saalomon nõudis kogu Iisraelist orjatöölisi, ja neid orjatöölisi oli kolmkümmend tuhat meest…ja Adoniram oli orjatöö ülevaataja. Ja Saalomonil oli seitsekümmend tuhat koormakandjat ja kaheksakümmend tuhat kiviraiujat mäestikus. (1Kn 5:27-29).
Loomulikult pole põhjust arvata, et Saalomon orjatöölisi halvasti kohtles, aga sedasama heebrea sõna, mis Adonirami kohta kasutatakse, leiame öeldavat egiptlaste kohta 2Ms 1:11:
Siis nad panid nende üle teoorjusele sundijaid, et need rõhuksid neid raske teoga; vaaraole ehitati varaaitade linnu – Pitomit ja Raamsest.
Edasi loeme, et üüratu rikkuse ja kümnete tuhandete orjatöölistega, ehitab Saalomon lõpuks Issanda koja seitsme aastaga, aga siis pärast seda enda koja, mitu korda uhkema, ja selleks kulub 13 aastat – peaaegu topelt! (1Kn 6:38, 7:1).
Seejärel sõlmib Saalomon poliitilise abielu Egiptuse vaarao tütrega ning saab kaasavaraks Geseri, linna, mille Egpitus oli just väga brutaalselt vallutanud (1Kn 9:16).
Me peame arvestama, et Jumal ju lubaski talle rikkust, sest ta oli esmalt palunud tarkust. Siiski, kõige hea varjudes liigutab hingevaenlane kuninga südant ja ühtlasi ka rahva südant Paabeli suunas ja vastu Moosese seadusele, mis ütles juba palju aastaid varem:
Kui sa jõuad sellele maale, mille Issand, su Jumal, sulle annab, ja sa pärid selle ning elad seal ja ütled: „Ma tahan tõsta enesele kuninga, nagu on kõigil mu ümberkaudseil rahvail“, siis tõsta enesele kuningaks see, kelle Issand, su Jumal, valib … tema ärgu pidagu enesel palju hobuseid, ja tema ärgu viigu rahvast tagasi Egiptusesse, et hankida palju hobuseid, sest Issand on teile öelnud: „Ärge minge enam tagasi seda teed!“ Ja tema ärgu võtku enesele palju naisi, et ta ei taganeks usust, ja tema ärgu kogugu enesele väga palju hõbedat ja kulda! Ja kui ta istub oma kuningriigi aujärjel, siis ta kirjutagu enesele raamatusse ärakiri sellest Seadusest, mis on leviitpreestrite käes. See olgu tema juures ja ta lugegu seda kõik oma elupäevad, et ta õpiks kartma Issandat, oma Jumalat, pidades kõiki selle Seaduse sõnu ja määrusi, tehes nende järgi, ilma et ta süda suurustleks oma vendade ees ja ilma et ta kalduks käsust paremale või vasakule, et pikendada päevi, mis ta on oma kuningriigi üle, tema ja ta pojad Iisraelis. (5Ms 17:14-20)
Hiljem, kui kuningriik jaguneb kaheks, kuuleme prohveteid ennustamas Issanda päeva. Mõnedel juhtudel viitab see tõesti sellele hetkele, kui Issand tuleb ja vabastab jälle iisraeli rahva võõra võimu käest. Olukord on aga üpris keerulisem, kui Iisrael ise on järginud ebajumalaid ning elanud patus ja rõhunud iseenese rahvast. Aamos on karjapoisist prohvet ja üks kronoloogiliselt esimesi, kes julgeb kuulutada Jumala rahvale Issanda päevast, kui millestki halvast ja kardetavast.
„Häda neile, kes igatsevad Issanda päeva! Milleks teile Issanda päev? See on pimedus, aga mitte valgus. See on, nagu keegi põgeneb lõvi eest, aga temale tuleb vastu karu; või nagu keegi tuleb kotta, nõjatub käega seinale, aga madu salvab teda. Eks ole Issanda päev pimedus, aga mitte valgus? See on sünge ja sel pole sära.“ (Am 5:18-20)
Aamose sõnum oli karm, aga tegelikult õiglane. Kui Jumala enda rahvas peaks käituma nagu uus Paabel/Babüloonia või Egiptus, siis pöördub tema viha ka nende vastu. Sest Issand ei lase igavesti võimu kuritarvitada ning inimesi rõhuda!
Prohvet Joeli raamat on tervelt oma struktuurilt rajatud just „Issanda päeva“ sündmuse ümber (Jl 1:15; 2:1, 11; 3:4; 4:14). Kuna Joel tsiteerib ise teisi prohveteid oma raamatus, siis aitab Joeli raamat meil mõista ka prohvetite üldisemat visiooni. Väga poeetilise sisu tõttu pole Joeli raamat lihtsalt mõistetav ega dateeritav.
Esimeses peatükis on juttu meile Issanda päevast lähiminevikus, tuletades rahvale meelde kõikide meeleparandust, millega Joel ise ühines (Jl 1:19-20). Ründajaks on „rohutirtsud“, mis ilmselt viitab võõrale võimule. Teine peatükk hoiatab Issanda päevast lähitulevikus ja palub, et rahvas taas meelt parandaks mitte väliselt, vaid sisemiselt: Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided… (Jl 2:12-13a).
Pärast säärast südamemuutust lubab Jumal andestada. Järgmistes peatükkides tuleb aga juttu justkui veel kaugemast tulevikust. Esmalt tõotus Püha Vaimu kohta, mille hiljem Peetrus kuulsaks jutlustab (Ap 2:16-21) ja siis tõotus veel kaugemast Issanda päevast, mil Jumal kaotab kogu kurjuse ja ülekohtu ja taastab paradiisi elu. Säärasest kaugemast Issanda päevast tundub olevat juttu ka teistes prohvetiraamatutes (Jesaja 13, Sefanja 3, Hesekiel 38). Joeli raamat lõpeb lootusega, et isegi maapind saab kuidagi õnnistatud ja siin kõlavad taas teistes prohvetiraamatutest tuttavad motiivid (Jesaja 35, Hesekiel 47 ja Sefanja 3).
Lugeja, kes on tuttav ilmutuse raamatuga märkab siin uue taeva, uue maa ning uue Jeruusalemma motiive ja seda õigustatult.
Ja sel päeval sünnib, et mäed tilguvad värsket veini ja künkad voolavad piima; kõigis Juuda nõgudes voolab vesi ja Issanda kojast voolab välja allikas ning kastab Sittimi orgu. Egiptus jääb lagedaks ja Edom saab kõrbeks vägivalla pärast Juuda laste kallal, sellepärast et nad oma maal on valanud süütut verd. Aga Juuda jääb asustatuks igavesti ja Jeruusalemm põlvest põlve. (Jl 4:18-20)
Kokkuvõte
Mis on siis Issanda päev? See on märgiline päev ajaloos, kui Jumal sekkub rahvusvahelisel tasandil, vabastab need, kes kannatasid ning mõistab kohut neile, kes osutasid ülekohut ligimesele või elasid väga pikalt patus. Ta karistab seda, kes on teinud kurja ja näitab ennast heldena neile, kes on teinud õigust ja/või meelt parandanud. Sääraseid Issanda päevi on kogenud läbi ajaloo juudi rahvas, aga ka paljud teised rahvad ning õigustatult lauldi Issanda päevast ka Berliini müüri langemisel.
Aga on siiski veel üks tähtsam Issanda päev, mida prohvetid aimavalt ette nägid. See on päev inimkonna ajaloos, kui Kristus ise tuleb ja mõistab kohut elavate ja surnute üle.
See on tõeline rõõmupäev neile, kes teda armastavad ning on elanud õiglaselt, ja kohtupäev neile, kes teda oma tegudega vihkavad. Nagu ütleb prohvet Obadja: Sest Issanda päev on ligidal kõigi rahvaste jaoks. Nõnda nagu sina talitasid, talitatakse sinuga, su teod tulevad tagasi su oma pea peale. (Ob 1:15)
Jumalakartliku inimese jaoks on see aga üüratu rõõmu põhjus, tõeline Shalom!
Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. (1Jh 4:16-17)
***
Fotol: H.T. Taimla suvekonverentsil esitlemas lasteprogrammi käelise tegevuse tulemust ja tegemas seminari Pühast Vaimust
