Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

EMK noorte kevadlaager „Süüdatud süda“

20.-23. aprillil toimus metonoorte kevadlaager, mis seekord kandis pealkirja „Süüdatud süda“. Laagri inspiratsiooniks oli John Wesley, kelle Aldersgate’i kogemusest möödus selle aasta 24. mail 280 aastat.

Seetõttu leidsime noortetoimkonnas, et see on ideaalne aeg rääkida noortele natuke rohkem sellest, kust meie metodisti kirik alguse on saanud ning mis olid Wesley põhimõtted, millele me kirikuna seniajani tugineme. Me saime õpetust selle kohta, kes John Wesley oli, milline oli tema elu, kuidas Jumala Vaimu puudutus muutis teda ning kuidas ta väsimatult seda rõõmusõnumit edasi jagas. Seda kõike saime teada erinevate jutluste, piiblitundide ja seminaride kaudu. Lisaks jagus meil aega, et veeta õues aega maastikumängul osaledes ning inim-lauajalgpalli mängides, millest saadud sinikad meenutasid mulle seda laagrit veel nädalaid. Imeline oli ka lugeda noorte tagasisidet, kus nad kirjutasid, et nautisid laagrit ning mitte ainult kõige „fun-i“ tõttu, vaid ka seetõttu, et neile meeldisid piiblitunnid, jutlused, Jumalaga koosveedetud aeg ja ülistus.

Tavaliselt keegi ei räägi ürituste „telgitagustest“, kuid seekord soovin jagada seda, kuidas Jumal seal tegutses. Olen noortetoimkonna töös osalenud aastaid, kuid mina sellist laagrit ei mäleta. Laager algas reede õhtul, kuid neljapäeva õhtul saime laupäevaõhtuselt jutlustajalt kirja, et ta on kõrges palavikus ning ei suuda püstigi olla. See tähendas meile seda, et pidime laskma Jumalal endid juhtida, kuidas seda muuta. Kui ma hakkasin reedel Võrust laagri poole sõitma, sain telefonikõne, et suure tõenäosusega ei saa meie laagrisse tulla inimene, kes pidi pühapäeva õhtul jutlustama ning esmaspäevasel lõputeenistusel armulauda jagama. Sel hetkel oli minu esimene reaktsioon naer, sest see tundus täielik absurdsus.

Sellises olukorras ei olnudki meil muud teha, kui paluda Jumala tegutsemist ning meile tarkust kuulda Tema häält ning seda järgida. Asjad lahenesid nii, et laupäevaõhtuse sisu eest hoolitses toimkond koos laagrilistega ning pühapäeva õhtul oli kohal meil jutlustaja, kes sai tänu armsate sõprade abile meile tulla jagama seda, mis Jumal tema südamesse oli pannud. Laagri lõputeenistuse armulaud sai lahendatud viisil, mida mina meie varasematest laagritest ei mäleta. Kuna Taavi Hollman ise käis meil laagris külas, õnnistas ta armulaua-annid ära ning esmaspäevasel teenistusel saime toimkonnaga jagada armulauda meie armsate noortega, lastes neil see vastu võtta ning siis oma naabrile jagada. Minu jaoks oli see väga eriline hetk, mida sain nende noortega koos kogeda. See puudutas nii mind kui ka noori endid. See kõnetas mind, pannes mõtlema, kuidas me tihti muutume ka kirikus „tarbijateks“, oodates, et pastor või keegi teine tuleb ja jagab meile, mida vaja. Jah, me peame saama teenitud, kuid me ei tohi unustada, et meie ülesanne on see hea, mida me saame, edasi jagada. Oli ju üks John Wesley põhimõtetestki „jagada niipalju, kui saad“.

Seda saame teha meie materiaalsete asjadega, kuid kuipalju enam peaksime jagama Jumala imelist rõõmusõnumit inimestega meie ümber!

Veel rubriigis Noortekas

Noortetöö EMKs

Kas noored on meie kiriku tulevik? EI – noored ei ole ainult
Mine asukohta Üles