1 Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda.
7 Aga Jeesus rääkis neile, kes olid kutsutud, tähendamissõna, märgates, kuidas nad valisid aulisemaid istekohti:
8 „Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem,
9 ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: Anna koht temale! ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika;
10 vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja sulle ütleb: Sõber, tule siia lähemale! siis on sul au nende kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad.
11 Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
Lk 14:1, 7-11
Vaatleme lugu, mis leiab aset jälle kord hingamispäeval. Variseride ülem on Jeesuse enda juurde külla kutsunud. Tekst ütleb, et küllakutsujad varitsesid Teda. Kreeka keeles – paratéreó – jälgisid Teda põhjalikult, üksikasjalikult ja suure isikliku huviga.
Seda silmas pidades on huvitav tõdeda, et Jeesus ei keeldu küllakutsest. Isegi kui Tema suhtes ei käituta lõpuni ausalt, kui kutsujail on varjatud motiivid – püüd Jeesus vahele võtta, soov saada kinnitust oma kahtlustele –, siis sellele vaatamata tuleb Jeesus tuleb nende juurde. Siin peegeldub Jumala loomus. Jumal ei tegele ainult õigetega. Jumal ei väldi neid, kes Temas kahtlevad. Ta ei pelga neid, kes otsivad iga võimalust Talle etteheiteid teha.
Jeesus on kutsutud söömaajale. Vaatepilt, kuidas külalised valivad endale kohti lauas, pakub Jeesusele võimaluse anda õppetunni alandlikkusest.
Söömaaegadel oli põhiline mööb-liese kolmele inimesele mõeldud lamamisase – triklinos. Neid paigutati vajalik hulk ümber madala laua, U-kujuliselt. Külalised lebasid sellel külili, toetudes vasakule küünarnukile. Kõrgeim aukoht oli keskel, n-ö „U“ põhjas. Järgmine aukoht paiknes tähtsaimast isikust vasakul, st tema selja taga ja kolmas temast paremal (rinna pool ehk n-ö süles). Ülejäänud külalised jaotati väärikuse järjekorras esmalt vasakule lamamisasemele, seejärel paremalt esimesele jne.
Sel konkreetsel söömaajal võistlevad külalised väärikamate kohtade pärast ning Jeesus kommenteerib nende tegevust. Jeesus jutustab loo – tähendamissõna pulma kutsumisest. Ta osutab ohule, mis peitub aukohale trügimises. Kui kellelgi õnnestub hõivata parem koht, riskib ta võimalusega, et mõnel hilisemal saabujal on sellele kohale rohkem õigust kui temal. Kui võõrustaja palub tal siis koha vabastada, võib ta leida, et kõik teised kohad on juba hõivatud ja ainus võimalus on häbiga asuda kõige alamale kohale laua juures. Jeesus annab õppetunni alandlikkusest. Ta õpetab, et tõeliselt alandlik inimene lõpetab just seal, kus ta peabki olema ja saab just temale kohase austuse osaliseks.
Alandlikkus on olnud alati üks omadusi, mis iseloomustab suuri inimesi, kellest me tõeliselt lugu peame. Inglise kirjaniku Thomas Hardy kohta räägitakse, et isegi sel ajal, kui ta oli juba äärmiselt kuulus, nii et iga väljaanne oleks olnud valmis tema teose trükkimise õiguse eest kõva raha välja käima, siis oma käsikirju posti teel kirjastusele saates lisas ta sellele alati ümbriku koos margi ning oma aadressiga, et juhuks, kui käsikiri ei peaks sobima, saaks selle talle tagasi saata. Isegi suurepärase kirjanikuna oli ta küllalt alandlik, et mõelda, et tema kirjutist võidakse mitte vastu võtta.
Mis on alandlikkus? Kuidas sina seda defineeriksid?
Ilmselt on see üks mõiste, mida on meie kultuuriruumis sageli valesti mõistetud ning see valestimõistmine on selle vooruse paljudele omakorda vastumeelseks ja millekski negatiivseks muutnud. Toon ühe näite. Sisestasin Google otsingumootorisse sõna „alandlikkus“. Tulemuste hulgas leidsin mõttevahetuse Delfi foorumis: „Alandlikkus… kas voorus või patt?” „Mind ajab kohe närvi, kui inimene, kellega suhtlen, käitub alandlikult. Lollusest saan ma aru: arutame asja, leiame lahenduse. Aga alandlikkus – mis sellisega asja arutada, kõigega on nõus… Miks inimene käitub alandlikult?”
„Asi oli nii, et läksime vaidlema ja kui ma „julgesin“ avaldada oma arvamust, siis oli vastus jälle – oh mis mina nüüd tean või olen. Siis mõtlesin küll, et saada või @!#$ kui nõus ei ole, aga ära ole selline.”
„Mina tõmbaksin võrdusmärgi alandlikkuse ja salakavaluse vahele. Kunagi ei tea, millest mõtleb, sest omi mõtteid ei avalda, aga teiste mõtteid kuulab huviga.”
Anglikaani kiriku vaimulik ja religiooniajaloolane John Dickins pakub omapoolse definitsiooni alandlikkusele. Ta alustab sellest, mida alandlikkus ei ole. Alandlikkus ei ole alandus, kuigi mõlemad sõnad tulenevad samast tüvest – ka ladina keeles (humilitas). Teiseks – alandlikkus ei ole madal enesehinnang ega oma andide ja saavutuste varjamine.
Alandlikkust võiks defineerida kui üllast valikut loobuda oma staatusest ja kasutada oma mõju pigem teiste kui enda heaks. Lühidalt – kasutada oma võimu teiste teenimiseks.
Dickins nimetab alandlikkust kauniks, öeldes, et meile meeldivad enam suured inimesed (oma positsioonilt ja staatuselt), kes on alandlikud, kui suured inimesed, kes teavad, et nad on suured ja tahavad, et ka kõik teised seda teaksid.
Alandlikkust pole mitte alati ilusaks või kauniks peetud. Antiikses Kreekas ja Roomas tähendas alandlikkus orjust. See oli negatiivne sõna ja seda seostati lüüasaamisega. Alandlikkus endast kõrgema suhtes oli siiski soovitatav, sest temast sõltus ju sinu elu ja heaolu. Kuid alandlikkus sinuga võrdse ja või madalama suhtes oli rumalus ja moraalselt kahtlane. Üks kiidetud voorus antiikses Kreekas oli filotomia – au ja staatuse armastamine.
Kust pärineb siis see mõtteviisi muutus lääne kultuuris, et me tänapäeval väärtustame alandlikkust ja laidame au taotlemist? John Dickins koos oma uurimisgrupiga hakkas seda teemat uurima. (Tegu oli uurimisgrupiga sekulaarses ülikoolis.) Nad jõudsid järeldusele, et alandlikkuse revolutsioon leidis aset 1. saj keskpaigas ühe Naatsareti õpetaja tõttu, kes õpetas: kes iganes teie seast tahab olla suur, olgu teiste teenija (Mt 10:42). Kuid see ei olnud niivõrd Jeesuse õpetus, mis selle revolutsiooni tõi (ka Vana Testament räägib ju alandlikkusest). Selle tõi Jeesuse ristisurm – see pööras peapeale selle, kuidas mõeldi alandlikkusest ja suurusest.
Ristilöömine oli antiikmaailmas rängim karistus ja madalaim tase, kuhu langeda. See oli küsimuseks esimeste kristlaste jaoks: kuidas kokku viia need kaks äärmust – Messias, kuningate Kuningas, Jumala Poeg – ja alandav ristisurm. Tuli ümber defineerida mõiste „suur”. Kui see, kes oli suur, ohverdas oma elu teadlikult ristil, süütu süüdlaste eest, siis suurus peab sisaldama tahet ohverduda. Kasutada oma võimu teiste heaks. Ja esimene tekst, kus see selgelt väljendub, on kirjas Pauluse kirjas Filiplastele 2:2-8: …siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu. Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.
Kõik see on meie tänase loo tegelaste jaoks vaid hoomamatu tulevik, millest neil aimdustki pole. Ometigi laotab Jeesus oma võõrustajate ja nende külaliste ette Jumala riigi sügava tõe – „Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.“ Igaüks, kes oma staatust ja võimu kasutab enese austamiseks, saab alanduse osaliseks; igaüks, kes talle usaldatud positsiooni kasutab teiste esile tõstmiseks ning nende teenimiseks, on veelgi suuremat austust väärt.
