Märtsis 2022 saabus Ukrainast 37 sõjapõgenikku Saaremaale Kaali külastuskeskusesse, mis asub 2 km kaugusel Reeküla metodisti kirikust. Vaatamata keelebarjäärile loodi kontakt põgenike ja koguduseliikmete vahel ning kohaliku kogukonna ja metodistidest toetajate abil leiti rahalised vahendid, et varustada põgenikke riiete, jalanõude, hügieenitarvete, kirjanduse, mänguasjade, kõnekaartide ja muu vajalikuga.
Loe edasi
Alina elas 23. veebruaril 2022 Ukrainas Zaporižžja linnas. Tema sõnul oli sel päeval rahulik ja miski ei ennustanud talle peatselt algavat sõda. Kell 16.45 sünnitas ta oma väikese tütrekese Kristina ja hommikul ärgates oli elu linnas täiesti teistsugune. Ta kuulis sireene ja nägi aknast liikumas sõjaväemasinaid ning algasid õhuhäired, mille ajaks tuli minna sünnitushaigla keldrisse.
Loe edasi
14. novembril möödunud aastal olin kiriku aatriumis toimunud heategevusmüügil abiks. Kella 8 paiku õhtul lõpetasime ja olime kaaslastega Jumalale tänulikud müügi kordamineku eest.
Loe edasi
Yevhenii ja Galina on ukrainlased, kes saabusid Eestisse märtsi alguses. Nende tütar on Jõhvi koguduse liige juba varasemast ajast, seetõttu olid Yevhenii ja Galina juba varem Eestit külastanud.
Enne erru jäämist teenis Yevhenii sõjaväekaplanina rindejoonel.
Galina ja Yevhenii Kovalenko saabusid Eestisse märtsi alguses, mitu kuud elasid nad Aa rannas Gideoni laagris ning praegu õpivad EMK Teoloogilises Seminaris.
Loe edasi
Praegu elame sellises murettekitavas ajas. Võiks öelda, et prohvetlikud lõpuajad hakkavad kätte jõudma. Osaliselt on need juba käes. See puudutab ka Ühinenud Metodisti Kirikut. Ühe näitena võiks tuua – kümme aastat tagasi ma veel ei uskunud, et need arengud, mis meie kirikus täna on, võiksid üldse aset leida. Lõpuaja protsessid, millele on Piiblis viidatud, ei toimu väga kiiresti – mõne kuu või mõne aastaga – need võivad võtta aega aastaid, aastakümneid ja põlvkondi.
Loe edasi
Enamasti tajume aja kiiret kulgemist ja imestame: „Kuhu see küll kadus?“ Aga tore on see, et aeg-ajalt tekivad ka hetked, kus aeg peatub. Hetk, kui aeg peatub, on rahuaeg, sisemine puhkus. Sageli on need hetked kusagil looduse keskel. Mul on oma lemmikpaik, kus kogen aja peatumist – minu lapsepõlve koht vanaema juures mere ääres. Teinekord on see rahuaeg aga hoopis teiste inimeste keskel. Sõbrad naeravad mind, et mina puhkan, kui ma teiste inimestega vestlen. Lihtsalt istume koos näiteks kaks tundi ja jutustame. Minu jaoks on see aeg inimestega, kellega mul on usalduslik sõprussuhe, puhkuseks ja annab uut energiat. On inimesi, keda seltskond väsitab, aga mina vastupidi, tunnen, et väikese seltskonnaga koos olemine toidab mind.
Loe edasi
Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki. Koguja 9:11
Öeldakse, et aeg on elu ja elu on aeg. Jumal on andnud meile nii ühe kui teise, kuid raisates aega, raiskame ka oma elu. Pigem on nii, et aeg ja elu ei oota kellegi järel, vaid kipub hoopis kiirelt käest libisema. Me peame õppima oma aega maksimaalselt kasutama ja kogu oma ülejäänud elust tõelise elu tegema. Me ei saa aega säilitada ega tagavaraks koguda, seetõttu on targem jätta ka oma elu raiskamata.
Loe edasi
Praeguseks vanuseks olen aja ja selle kasutamise kohta õppinud seda, et mingi uue, pikemaajalise asjaga alustades ei pruugi ma enam sama tulemust saada, mis nooremad inimesed.
See on pöördumatu muutus ja sellega tuleb leppida. Positiivse poole pealt võiks öelda seda, et erinevad katsumused on kasvatanud iseloomu ja enesekindlust.
Loe edasiToimetaja Marjana Luist intervjueeris vaimulike õppe- ja osaduspäevadel mõningaid pastoreid ning küsis neilt, milline on elu Pühas Vaimus, kuidas intervjueeritavad kogevad Püha Vaimu juhtimist ning mida on vaja selleks, et olla Püha Vaimu poolt juhitud.
Loe edasi
Kasvasin üles marksistlikule ideoloogiale toetuva riigikorra ajal, kus ühiskonna mudel ja inimese oma panus pidid olema elus hakkama saamise tagatiseks. Loomulikult ei mahtunud sellesse religioon ja usk Jumalasse, mis, nagu Marx ise väljendas: „religioon on oopium rahvale“. Inimese vaimseid vajadusi pidi täitma ideeliselt laetud moraalne küps otsus anda oma panus ideaalse ühiskonna ülesehitusse.
Loe edasi
Aastal 1976 olin E. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi üliõpilane raamatukogunduse ja bibliograafia erialal. Sel kevadel olime kolme sõbrannaga kujundanud välja eksamiteks õppimise rütmi: istusime neljakesi pikkade päevade kaupa kellegi juures (tihti minu kodus) ja lugesime kordamööda konspektidest ja õpikutest üksteisele ette kordamisküsimuste vastuseid.
Loe edasi
Aasta oli siis 1972-73, olin keskkooli-ealine. Ma ei olnud Piiblit kunagi käes hoidnud ega lugenud – see kuulus tol ajal ju „riigi- ja rahvavaenuliku“ kirjanduse hulka. Juhtus nii, et ühel päeval olime tüdrukutega ühel klassiõel külas, kui tema vanemaid kodus ei olnud. Ja ühel hetkel ütles ta, et näitab meile midagi. See, mida ta näitas, oli tõenäoliselt kelleltki piiril konfiskeeritud Piibel, salakaubana sisse toodud – uhiuus, väikeses formaadis, tumeda kaanega. Miks ma seda arvan? Sest sõbratari isa töötas üsna kõrgel kohal nõukogude julgeolekuteenistuses – kust mujalt sellist Piiblit võis tol ajal leida.
Loe edasi
EMK Teoloogilise Seminari esimene rektor Andrus Norak (27. märts 1958 Tallinn – 23. juuli 2011) kirjutas: „Esimene suur katse (usu)asjasse selgust saada oli püüda leida omale Piibel. Õnneks oli isa suvemaja ligidal Leesi kirik. Kirik, mille juurest ma ei pidanud lihtsalt mööda sõitma ja kohe edasi minema. Kirik oli ühe koha peal. Kirik nagu võllas kõrbes, kui viidata siinkohal Arvo Valtoni novellile. Käia ümber ja vaadata aknast sisse. Kirik, mis ei lähe eest ära ega tõmba endale häbelikult kardinaid ette.
Loe edasi
Üles kasvanud olen tollases tavalises nõukogudeaegses peres, kus elati ilma Jumalata.
Esimesed paarkümmend tööaastat olin sisearhitekt, projektide tekstid kirjutasin standardkirjas või vaba šriftiga. Viimati olin asutuses, kus osa disaineritest, sealhulgas ka mind, saadeti ootamatult 2 aastaks kirjakooli kalligraafiat õppima. Püüdsin küll selgitada, et mul seda oma töös vaja ei lähe.
Loe edasi
Jumal leiab tee iga inimese juurde erineval viisil. Käesolevas numbris saab lugeda
pöördumislugusid, milles olulist rolli mängivad suhted ja sõprus.
PÖÖRDUMISLOOD
Jumal leiab tee iga inimese juurde erineval viisil. Jagame teiega inimeste pöördumislugusid, kus olulist rolli mängisid koguduse laste- ja noortetöö, kristlik meedia, koguduse hoolekandetöö ja kristlik muusika.
Loe edasi
Koroonaviirus on kirikutes tõstatanud küsimuse, kuidas kristlasena sellesse teemasse suhtuda. Hindrek Taavet Taimla abiga küsisime koroona läbi põdenud kristlastelt, mida nemad sellest viirusest arvavad ja milline on nende sõnum kristlaskonnale. Vastajateks olid Kuressaare nelipühi koguduse liige ja EMK Teoloogilise Seminari tudeng Andra Laum, Tallinna Missio koguduse liikmed Iiri ja Hannes Hermaküla ning brasiillane Pilarese ja Rio de Janeiro metodisti kiriku pastor, Cascadura piirkonna superintendent Maxmiliano Miler.
Loe edasi