Räpina koguduse lugu sai alguse Jumala järele igatsevatest kohalikest kristlastest, kes hakkasid kogunema Richard Udso kodus, et olla osaduses ja palvetada. Seal oli nii Jaanimõisa baptistikoguduse liikmeid kui ka Tartu metodistikoguduse noori. 1981. aastal pöördus usule Olavi Ilumets ja Jumal juhatas ta elama Räpinasse, kus ta hakkas koos abikaasa Maiega külastama Udso maja esimesel korrusel toimuvaid osadusaegu. Ühel hetkel otsustas Richard Udso panna müüki osa oma majast ja seal koos käinud usurahvas otsustas: selleks, et neil oleks jätkuvalt koht, kus koos käia, tuleb esimene korrus ära osta. Kogudus ei olnud veel ametlik ja nõukogude ajal ei olnud võimalik nagunii kogudusele hooneid osta, seetõttu oli ametlikuks ostjaks õde Ester Kolpakov.
Olavi Ilumets sai 1983. aastal enne maja täielikku ostu ristitud Peipsi järves Tartu Luuka koguduse vanema Päivo Kasekampi poolt. 1986. aastal registreeriti Räpina kogudus Tartu metodistikoguduse filiaalina ja Olavi pühitseti seal teenivaks diakonis. Esialgu teenis kaasa ka Jaanimõisa pastor vend Luik, kuid aja jooksul jäi tema kõrvale. Samal aastal tekkis vajadus registreerida Räpina kogudus ametlikult. Richard Udso, kellest oli selleks ajaks saanud samuti koguduse liige, oli soovinud juba varem kogudust registreerida, kuid ta ei leidnud selleks armu. 1986. aastal saadi lõpuks kokku koguduse registreerimiseks vajalikud 12 liiget. Esmalt ei õnnestunud koguduse registreerimine ka Olav Ilumetsal, kuid ta otsustas mitte alla anda. Kutsuti ametnikud tuletõrjest ja sanitaarepidemioloogia jaamast, et nad kinnitaksid hoone vastavust tingimustele. Kui seni ei olnud nad andnud oma allkirju vastavatele dokumentidele, siis nüüd kõlas neist ühe suust: „Kes olen mina, et saan keelata inimestel Jumalat kummardada!“ ja mõlemad andsid oma kinnituse, et maja vastab tingimustele. 1987. aastal olid lõpuks kõik dokumendid koos ja need viidi usuasjade volinikule ning jäädi ootama vastust koguduse registreerimise soovile. Kuid selle asemel kutsuti registreerimist organiseerinud diakon Olavi Ilumets sõjaväekomissariaati ja saadeti koheselt Tšernobõli tuumakatastroofi tagajärgi likvideerima. Mõne kuu pärast naastes läks ta ametnikult koguduse registreerimisprotsessi kohta uurima. Selgus, et usuasjade volinik oli vahepeal vahetunud ja uus ei teadnud taotlusest midagi ning andis soovituse kõike uuesti alustada. Jällegi ei andnud Olavi alla ja otsis üles endise ametniku, kes mäletas koguduse poolt esitatud dokumente. Olavi nõudis julgelt, et olgu järgmiseks päevaks uue ametniku laual. See ka juhtus ja kogudus sai lõpuks ametlikult registreeritud. Koguduse sünnipäevaks peetakse kuupäeva 16. märts 1988.
Olavi meenutab ka, et esialgu puudus tal soov teenida kogudust vaimulikuna. Ta püüdis leida sellesse ametisse teisi mehi, kuid Jumal näitas oma kutsumist ja veenis teda. Lõpuks andis ta oma nõusoleku ja ordineeriti Räpina koguduse vaimulikuks. Tema sõnade kohaselt oli tal palju abi vanast vennast Eduard Lohvist, kes oli kolinud Saaremaalt Räpinasse. Ta oli juba 92. aastane ja kutsus nooremaid kogu aeg suuremale pühendusele. Eduard võttis oma südameasjaks Räpina koguduse aia kujundamise. Tema poolt jõudsid sinna näiteks nii sillake kui ka purskkaev.
Lisaks Olavi Ilumetsale on Räpina kogudust aastate jooksul teeninud Rein Laaneser (2002-2008), Andrus Kask (2008-2010) ja Ele Paju (alates 2010). Kõik nad on ääretult tänulikud armsate, hoolivate ja teenivate koguduseliikmete eest, kes on olnud suureks toeks oma pastorile. Jumalateenistust läbi viima minnes on alati ruum valmis ja tuba soe. Oma karjaste eest kantakse Räpinas hoolt ja kantakse nende koormaid nende andidega, mida Jumal neile andnud on ning võetakse nad oma südamesse. Seda ilmestab ka Olavi kogemus, kui ta kolis Ahjale, et pühenduda rohkem sealsele kogudusele ja selle tegevustele. Ta tundis, kuidas Räpina koguduse inimestel oli raske lasta teda minna. Nad oleks nagu vaeslasteks jäetud. Samas tõi Olavi ka välja, kuidas Jumal on jätkanud oma alustatud töö ellu viimist läbi iga Räpinas teeninud vaimuliku. Tema sai nägemuse sellest, et kogudusehoonet tuleb laiendada, kuid ellu viisid selle juba järgmised inimesed.
Räpina koguduse oluliseks ja pikaajaliseks traditsiooniks on ühised ekskursioonid ja väljasõidud. Olavi ajal käidi Lätis ja erinevates Eestimaa linnades. Pastor Elega koos käidi Soomes, külas sõpruskogudusel, regulaarselt on Viitkal ja Võrus käidud. Teeniti kogudustes ja tutvuti erinevate paikadega. Kaasa võeti ka sõpru ja tuttavaid, kes ei tundnud Jumalat. Räpina on üks aktiivsemaid metodisti kogudusi suvekonverentsil osalemises. Autod ja bussid pannakse rahvast täis ning ollakse ustavalt igal aastal kohal. Kuid Jumalat on käidud teenimas ka ümberkaudsetes paikades – Moostes, Võõpsus, Otepääl, Võrus, Viitkal jne.
Üks väljasõitude eestvedajaid on Jaan Lodi. Kogudusekaaslased mäletavad, kuidas üks ustav vend oli ta kuskilt purjusolekus üles korjanud ja kirikusse toonud. Ta sai oma probleemidest vabaks ja sai Jumalalt kutsumuse tuua Jumala juurde ka teisi samasuguste probleemidega inimesi.
Rein Laaneser toob oma vaimulikuks olemise perioodist välja Alfa ja Jüngri kursuste korraldamise, mille läbi kogudus kasvas vaimulikult tugevamaks. Kogudust külastasid Läti ja Soome evangelistid, kellega koos korraldati evangeelseid üritusi. Lastele toimusid laagrid ja rõõmurallid. Koostööd tehti väga paljude ümberkaudsete kogudustega. Kirikuhoone remontimisel olid suureks abiks sõbrad Ameerika partnerkogudusest. Lõbusa seigana meenutab ta, et ameeriklased ei julgenud katust värvima minna ja siis seoti nad julgestuseks korstna külge kinni.
Räpina koguduse pikaaegne pastor Ele Paju ütleb koguduse viimaste aastate kohta: „Oleme kui kõrberännakul teel tõotatud maale. Kuna endine Vabaduse tänava hoone vajas kapitaalset renoveerimist ja osaliselt ka ümberehitamist, et vastata tänapäeva normidele, siis olime pikalt palvetamas ja otsimas võimalikke lahendusi. Käisime vaatamas mitmeid maju, tegime kalkulatsioone ka olemasoleva hoone ümberehitamiseks. Mäletan hetke, kui kohalik ettevõtja astus pärast jumalateenistust kirikusse ja ütles: „Pastor, mul on sulle üks maja välja pakkuda. Ma juba tingisin ka väga hea hinna!“ Uue hoone asukoht on väga hea, see on „kirik keset küla“. Tegemist on majaga, mis oli algselt ehitatud vennastekoguduse palvemajaks Pindi külla, kuid venestamise käigus transporditi see Räpinasse ja kasutati Räpina Tarbijate Kooperatiivi ametihoonena. Selle maja renoveerimine vajab palju rahalist ressurssi ja ka teadmisi. Hetkel otsib kogudus inimest, kes oleks valmis võtma projektijuhi rolli ja teenima Räpina kogudust oma ehitusalaste teadmistega. Uus hoone on toonud juba praegu kokku kristlasi üle Eesti. Talgupäevadel on osalenud metodisti kiriku liikmeid väga erinevatest Eesti kogudustest.“
Praegu tegutsetakse renditud ruumides Koiva majas, kus tegutsevad ka erinevad kohalikud asutused ja toimuvad kultuurisündmused. Nädala sees viiakse läbi piiblitunde ja pühapäeviti toimuvad jumalateenistused. Erilisena toob Ele välja koroonaaja, kui paljud kogudused kolisid sel perioodil üle internetti, siis neil ei olnud see võimalik. Pastorina kirjutas ta sel ajal oma jutlused igal nädalal üles, printis need välja ning viis need koos kas šokolaadi, sidruni või muu üllatusega koguduse liikmetele postkasti.
Räpina koguduse pastorite ja liikmete meenutuste põhjal kirja pannud Triin Tarendi.
Koguduse liikmete meenutused Aivo Parmsoni poolt üles filmitud videotes
