Tõenäoliselt on „armastus“ kõige enam kasutatud sõna üldse. Sellega iseloomustatakse suhteid mehe ja naise vahel, vanema ja lapse vahel, sõprade vahel; aga väljendatakse ka soosingut või meeldimist. Näiteks looduse vastu, kunsti vastu, keegi armastab oma tööd või armastatakse isamaad. Näib siis, et sõna kasutusala on lai ja piiritletud ei ole objektidki, kelle või mille suhtes armastust üles näidatakse.
Oma osa on siin kindlasti eesti keelel, milles inimliku ja jumaliku armastuse eristamiseks sõnad puuduvad. Kuid olgu kuidas kasutatava keelega on, näivad siiski kõik teadvat, mida armastus tähendab ja millal seda sõna kasutada. Samuti ollakse kogenud armastusega kaasnevaid emotsioone.
Kui aga küsida, kust see imeline „armastus“ pärit on, siis ei ole inimkond suutnud tänini rahuldavat vastust leida: on neid, kes ütlevad selle olevat midagi, mis inimest täielikult valdab ja millele ei ole võimalik vastu seista – keegi ei tea, kust ta tuleb ja kuhu kaob. Paljud inimesed vabandavad oma lõhkläinud suhteidki öeldes, et armastus sai otsa. Osa mitmesugustele uuringutele toetuvaid teadlasi-antropolooge ütlevad aga, et armastus ei ole midagi muud kui inimese peas toimuvate keemiliste reaktsioonide tulem.
Mida ütleb armastuse kohta aga Piibel? Kaht teksti – Jh 3:16 ja 1Kr 13:1-13 teab kindlasti iga kristlane nimetada. Nende kahe üle on peetud lugematul hulgal jutlusi, arutletud koosviibimistel ja mõtiskletud eneses, kuna sõna haarab endasse mitmeid tahke, mille üle juurelda.
Heebrea keel kasutab Jumala armastuse väljendamiseks sõna hesed. Vastavalt Piibli kontekstile tõlgendavad teoloogid sõna pigem ustavuse ja heldusena kui otsivad sarnasusi inimlike tunnetega. Põhjenduse selleks annab Jumala eneseilmutuse ja toimimise kirjeldamine seoses Iisraeliga, kandes endas niisuguseid kvaliteete nagu usutavus, usaldatavus, sõnapidamine ja eesmärgistatus. On ju ütlus „Mina olen sinuga, Iisrael!“ (1Ms 31:3) üks VT võtmefraasidest. Ümbersõnastatult tähendaks see, et „Jumal armastab Iisraeli.“
Uue Testamendi kreeka keel kasutab Jumala armastuse väljendamiseks sõna agape, mis samuti ei haaku inimestele tuttava arusaamisega, vaid tähendab sarnaselt hesed´ile ustavust ligiolu näol: „Kuid ma ütlen tõtt, teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma lähen ära, siis ma saadan tema teie juurde“ kirjutab Johannes (Jh 16:7). UT-s esineb agape 116 korda, kõige sagedamini Johannesel ja Paulusel.
Vahemärkusena oleks ehk huvitav teada, et kuigi sõna agape oli antiikmaailma sõnavaras olemas, seda enne Kristust peaaegu ei kasutatud. Alles esimesed kristlased võtsid sõna kasutusse, andmaks edasi Jumala/jumaliku armastuse sisu. Neist omakorda eeskuju võtnud varakiriku eksegeet Jerome rikastas kristlikku ladinakeelset sõnavara sõnaga charitas – amor’i asemel.
Piiblile toetudes võime siis eeldada, et küsimusele: kust armastus pärineb? saada vastuse – Jumalalt. Samas kinnitab see, et armastus mitte ainult ei pärine Jumalalt e siis, Jumala käest, vaid Jumal ise on armastus. Lk 11:24, Rm 5:5, 1Jh 4:16 jpt. tekstid ütlevad selgelt: „Jumal on armastus“. VT-st leiame sama väljendatuna Jumala ustavuse ja helduse kaudu, näiteks kirjutab kuningas Taavet: „Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust“,
(Ps 31:22).
Taaveti tänuhõise juhatab meid armastuse uue tahu juurde, nimelt, et see tahab end jagada. Prohvet Hoosealt loeme: „Mina parandan nende taganemise, ma armastan neid heast tahtest, …“ (Ho 14:4), millele Taavet lisab: „Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, ….“ (Ps 116:1). Sadu aastaid hiljem tõdeb Paulus sama: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me alles olime patused“ (Rm 5:8).
Nii ei räägi me siis abstraktsest „armastusest“, mis tuleb ei tea kust ja millal ning kaob sama mõistatuslikult, vaid ikkagi millestki väga kindlast. Nii nagu Jumal oma nime olevana nimetab, on ka tema armastus – kindel, olevikuline ja aktiivne. Iisraeli rahva lugu oma Jumalaga on kõige otsesem tunnistus sellest. Rahva sõnakuulmatusele ja viimasest tingitud ajaloo keerdkäikudele vaatamata osutas Jumal oma ustavust ja heldust nende vastus; sest ta oli ustav Aabrahamile antud tõotusele – „sinus õnnistavad end kõik suguvõsad maa peal“ (1Ms 12:3c).
Jumala armastusel on ka tahk, mida me inimlikust armastusest leiame harva. Nimelt, eesmärgistatus. Armastuse eesmärgistatus ei ole mõni Jumala salaplaan inimkonna suhtes, vaid avalikuks tehtud kõigile tema enda poolt: „Mina tahan elada Iisraeli laste keskel ja olla neile Jumalaks. Ja nemad peavad tundma, et mina olen Issand, nende Jumal, kes tõi nad Egiptusemaalt välja, et elada nende keskel. Mina olen Issand, nende Jumal“ (2Ms 29:45, 46). Johannes paneb oma kogemuse aga kirja järgmiselt: „Selles on armastus, – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest“ (1Jh 4:10). Nõnda on Jumal eesmärgist lähtudes teinud ja teeb tänagi veel kõik selleks, et tuua iga inimest osadusse endaga, olles ise armastuseks. See ongi suurim, mida Jumal pakub ja inimkond kogeda saab.
Seega, me võime küll olla nõus nii VT kui UT autoritega, et Jumal päästis Iisraeli Egiptusest oma „vägeva käe sunnil“ ja et „ta andis oma Poja surma meie eest“, kuid see kõik ei omaks mingit tähendust ilma eesmärgita. Nii nagu Paulus on korintlastele kirjutanud: „… ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul poleks armastust, siis ei saavutaks ma midagi“ (1Kr 13:3), et tuua esile erinevus Jumala armastuse ja ilma armastuseta tehtud teo vahel. Paulus kasutab siin ilmekalt sõna „mina saavutaksin“, „mina saaksin kasu“ … . Niisugune ohver on kahtlemata mõttetu ja pigem haletsemist kui ülistamist väärt.
Leon Morris on väga tabavalt öelnud: armastust määratletakse selle allika iseloomu järgi ja mitte selle järgi, kellele see suunatud on ehk, kas objekt on seda väärt või mitte. Just niisugune on Jumala armastus ja just niisugust armastust kutsub ta üles nii Iisraeli kui meid, kristlasi, edasi osutama: „Armasta oma Jumalat ja oma ligimest nagu iseennast“ on käsk, mida Jeesus õpetas (Mt 22:37, 39); ja nagu ta ise mitmel korral ütles, ei olnud see uus, vaid vana käsk.
Miks siis armastuse käsk on suurim Seadusest? Sest armastus on Jumala olemus ja eesmärk, et kogu loodu saaks Temast teadlikuks ning astuks osadusse oma Loojaga. See ongi põhjus, miks Jeesus armastuse käsku suurimaks nimetab – see kätkeb Jumala enda. Loomulikult teeb Jumal end maailmale arusaadavaks ja nähtavaks sellele mõistetaval viisil, olgu selleks siis Iisraeli kogukond või kristlik kogudus; aga ka iga kristlase kaudu.
Jumala äratundmisest tulenevalt ütleb Johannes oma lugejaile, kristlikule kogudusele, väga kategooriliselt: „Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat“, aga vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil Temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!“ (1Jh 4:20, 21). Järelikult ütleb Johannes, et kui me tahame osutada vastuarmastust Jumalale, siis näidakem seda üles oma ligimese vastu.
Võib-olla ütleb mõni nüüd, et iga inimest on võimatu armastada: see või too inimene lihtsalt ei meeldi mulle, me ei sobi iseloomudelt või hoopis, et see või teine on mulle teinud kurja. Jah, niisuguse väitega võib täiesti päri olla kui mõista armastust inimlikul viisil. Jumala olemuse mõistmise perspektiivist – et Jumal ise ongi armastus – on see aga täiesti võimalik. Siin tuletaksin meelde alguses seletatud sõna „armastus“ teoloogilist sisu, mis on eelkõige ustavus/ halastus/ usutavus/ usaldatavus/eesmärgistatus. Nimetatud kvaliteedid eeldavad eelkõige teadlikkust nagu näiteks heebrea mõtteviiski mõistab suhetes Jumalaga „südame” all pigem pead kui rindkere. Inimene teeb oma peas otsused ja ka toimib vastavalt otsusele, aga mitte selle järgi, kuidas „süda“ ütleb. Teisiti öeldes – kuidas emotsioon või tunne ilma järele kaalumata toimiks? Kuningas Saalomon palub Jumalat: „Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?“ (1Kn 3:9) ja Iisraelile antakse Seadus: „Võõrale ära tee häda: te ju mõistate võõra hinge/südant, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal“ (2Ms 23:9). Eks ole see sarnane meie oma kogemustega mis tahes vallas. Kui oleme ise kannatanud või olnud hädas või puuduses või raskes olukorras ehk haiguses, siis mõistame ka teist samas olukorras olevat ligimest palju paremini, võrreldes nendega, kel see kogemus puudub. Ning me halastame neile.
Ning lõpetuseks: kui meil aga peaks olema armastusest vajaka, siis kutsub Piibel üles seda taotlema: „Taotlege armastust!“ (kr taotlege, püüdke, haarake, ajage taga!), kirjutab Paulus (1Kr 13:1). Piibli kontekstist lähtudes võiks seega öelda: taotlege Jumalat!
