Nr 132 – 1 2019

Tänusõnad

Nr 132 – 1 2019 Superintendendilt Robert Tserenkov

Mitte ükski kiriku tööharu ei toimi iseenesest, lihtsalt ainult Jumala armust või imeväel. Jumal teeb oma tööd siin maa peal ikka läbi inimeste, ning on suur eesõigus olla Jumala kaastööliseks, olla Tema hääleks ja Tema käteks siin maailmas. Jumala arm ja vägi saab ilmsiks läbi tavaliste inimeste, kes on valmis teenima oma ligimest ja kirikut. Selles protsessis kogeb inimene ise õnnistust ja rõõmu ning sellest õnnistusest saavad osa ka paljud teised.

Selles numbris tahame tänada ühte erilist inimest, kelle tegevuse kaudu on paljude aastate vältel kogenud õnnistust kõik ajakirja Koduteel lugejad. Taimi Pärna on pikka aega olnud ajakirja küljendaja ning kes pärast armastatud toimetaja Kärt Jänes-Kappi lahkumist igavikukoju võttis lisaks enda kanda ka toimetaja rolli. Taimi on teinud seda tööd suure pühendumisega ja alati rõõmsameelse vaimsusega. Paraku on see nüüd üle pika aja esimene ajakirja number, mis ilmub ilma Taimi osaluseta, kuna muud kohustused ei võimalda tal enam toimetaja rolli jätkata.

Seepärast tahan superintendendina väljendada kõigi Koduteel lugejate, ajakirja kolleegiumi, EMK kirikuvalitsuse ja terve metodisti kiriku nimel suurt tänu Taimi Pärnale pühendatud töö ja suure panuse eest ajakirja väljaandmisel ning soovin Jumala õnnistust kõigis uutes töödes ja tegemistes!

Koguduste tugevdamise aasta

Nr 132 – 1 2019 Superintendendilt Robert Tserenkov

Kui keegi küsiks mu käest, millisena ma tahaksin näha metodisti kirikut tulevikus, siis ma vastaksin, et tahaks näha meie kirikut tugevama, suurema ja nooremana.

Mu palve Jumala poole on, et iga metodisti kogudus oleks vaimulikult tugev, üksmeelse ja armastava õhkkonnaga, tugeva pastori ja meeskonnaga aktiivne kogudus. Ma palun Jumalat, et metodisti kirik oleks suurenev, see tähendab kasvav kirik – et olemasolevad kogudused jõuaks evangeeliumi sõnumiga efektiivsemalt kogukonnani ja inimesed tuleks Jumala tundmisele, ning et me rajaksime ka uusi kogudusi Eestimaal. Samuti mu palve ja südame soov on ka see, et kõigis kogudustes oleks aktiivne laste, teismeliste ja noorte töö, mille kaudu oleks tagatud põlvkondade järjepidevus kogudustes ja meie kiriku järelkasv.

Loe edasi

Peaaegu kristlane

Nr 132 – 1 2019 Jutlus Herki Tomberg

Kallid õed ja vennad! Valisin oma tänase jutluse aluseks meie kirikuisa John Wesley jutluse „Peaaegu kristlane“, mille ta pidas 1741. aasta suvel Oxfordi ülikoolis. Taolise valiku tegemise põhjus on äärmiselt isiklikku laadi, aidates mulle endale jätkuvalt meelde tuletada Uue Testamendi keskset sõnumit, et patust pääsemise võti on usulisel kogemusel, usul Kristusesse, ega põhine inimlikul pingutusel ja saavutustel.

Apostlite tegude raamatu 26:28 ütleb kuningas Agrippa, olles ära kuulanud vangistatud Pauluse kaitsekõne, järgmise lause: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!“

Kui palju on olnud neid, keda kristluse leviku algusaegadest peale on veendud „peaaegu kristlaseks“. Ja ometi, ainult nii kaugele minnes ja mitte enam pole meil mingit abi Jumala ees. Peaaegu kristlaseks olles ei ole meil mingit abi Jumala ees. Seetõttu on lausa eluliselt tähtis teada, mida tähendab olla peaaegu kristlane ja mida tähendab olla täielikult kristlane ja kust jookseb see piir.

Loe edasi

Tuhkapäev ja paastuaeg

Nr 132 – 1 2019 Usupühad Tõnu Kuusemaa

Tuhkapäev on vastlapäeva-järgne kolmapäev, millega algab Suur Paast. See on liikuv püha – 46. päev enne Kristuse ülestõusmise püha, sel aastal 6. märts.

Tuhkapäevaga algav paastuaeg kulmineerub kannatusnädala ja Suure Reedega.

Paastu- ehk kannatusajal elab ristikogudus kaasa Kristuse vabatahtlikule ja mõtestatud kannatusele, mis oli vajalik, et lunastada (vabaks osta) inimkond patuorjusest.

Jeesus ütles oma õpilastele: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast“ (Lk 18:31).

Paastuaja liturgiline värv on violett. Mitmetes kirikutes saavad soovijad tuhkapäeval kahetsuse märgiks oma laubale ristimärgi erilise õli sisse segatud, tuhast valmistatud võidega (see tuhk omakorda saadakse eelmise palmipuudepüha okste põletamisel).

Pühapäevi ei loeta paastupäevadena, 46-päevane ajavahemik sisaldabki 40 paastupäeva ja 6 pühapäeva.

Tagasivaade ÜMK erakorralisele peakonverentsile

Nr 132 – 1 2019 Meilt ja mujalt Tarmo Lilleoja

Tagasivaade ÜMK erakorralisele peakonverentsile 23.-26. veebruarini (St. Louis, Missouri, USA)
Kümneid aastaid on ÜMK peakonverentse varjutanud väitlused, demonstratsioonid ja kirikukorra muutmise katsed võtta välja kirikukorrast punkt, mis ütleb, et homoseksuaalne praktika ei ole vastavuses Pühakirjaga. Aja jooksul on suuremaks muutunud nende protsent, kes ülalmainitut nõuavad. Nii on ÜMK väga selgelt ja sügavalt lõhestunud kahte leeri – homoseksuaalse praktika pooldajate ja vastaste leeri.

2016. aastal Portlandis (Oregon, USA) toimunud peakonverentsil paluti piiskoppidel midagi ette võtta, et kirikut sellisest lõhestatusest välja juhatada. Moodustati töögrupp, kes pidi välja pakkuma lahendused tuleviku jaoks. Ligi kaheaastase töö tulemusena esitati kolm ettepanekut kiriku tuleviku osas. Piiskoppide enamus toetas Ühe Kiriku plaani, lisaks oli veel Ühendatud Konverentside plaan ja Traditsiooniline plaan. Edasise suuna osas kutsutigi kokku ÜMK Erakorraline Peakonverents St. Louisis 23.-26. veebruaril 2019.

Loe edasi

Ühinenud Metodisti Kirik kasvamas

Nr 132 – 1 2019 Meilt ja mujalt Veli Loponen

Ühinenud M etodisti Kiriku Pan-Africa konverentsi delegaadid.

Kuigi Ühinenud Metodisti Kirikus (UMC) on suuri väljakutseid, jätkab kirik oma vaikset ülemaailmset kasvamist. Viimase kümne aasta jooksul on kiriku üldine liikmete arv kasvanud umbes 12%. Oma usku tunnistavate Ühinenud Metodisti Kiriku liikmete arv oli 2018. aastal 12 614 618 (State of the Church kokkuvõtte põhjal). Kümne aasta jooksul on juurdekasv üle miljoni uue liikme. Arv pärineb aastast 2016, kuna kõigi kirikute näitajad kogutakse kokku alati teatud hilinemisega.

Kuigi näitaja on väga positiivne, sisaldab see ka teatud väljakutseid. Väljakutsed on Euroopa ja eriti Ameerika Ühendriikide koguduste ees. USA metodisti kirikud moodustavad põhiliselt meie kiriku kaalukaima osa, kuid võrreldes ülejäänud maailmaga on liikmeskond vähenenud. Viimase kümne aasta jooksul on Ameerika Ühendriikides liikmete arv vähenenud peaaegu ühe miljoni võrra – kaheksalt miljonilt ligi seitsme miljonini.

Miinuspoolel on ka Ühinenud Metodisti Kiriku Euroopa osa, mis iga kümne aastaga on kaotanud umbes 15 000 liiget. Ühendriikidega võrreldes tundub arv väike, kuid samas pole Euroopa kirik olnudki mitte väga suur. Kümne aasta jooksul on kahanemine üle 20%.

Seevastu märkimisväärne kasv on toimunud Aafrikas ja Aasias. Seal toimunud kasv mitte üksnes ei vasta läänepoolsete riikide kahanemisele, vaid ületab selle. Neist kahest piirkonnast on ülisuurelt kasvanud Aafrika kirik. Kümne viimase aasta jooksul on liikmete arv suurenenud 2,4 miljoni võrra. Aastal 2016 oli Aafrika metodisti kirikus 5 402 338 liiget. Kui kasv jätkub samas tempos, ületavad Aafrika metodistid Ühendriikide metodistide arvu juba vähem kui 10 aastaga, võib-olla ka kiiremini, kui USA kirikute liikmeskonna kahanemine jätkub senises tempos.

See, mis huvitab meid, soomlasi, on loomulikult meie piiskopkonna areng. Meie piirkonnas on kaks piiskoppi – Christian Alsted on Põhjamaade ja Baltikumi piiskop ning Eduard Khegay Euraasia piiskop.

Meie, Põhjamaade ja Baltikumi keskkonverents on kaotanud protsentuaalselt kõige enam liikmeid, s.o 37%. Seda arvu võib osaliselt seletada sellega, et 10-aastase jälgimisaja sisse jääb Rootsi metodisti kiriku aastakonverentsi lahkumine ja liitumine uue, Rootsi Oikumeenilise kirikuga. Igal juhul on meie keskkonverentsi piirkonnas liikmete arv langenud 15 000 liikmelt vähem kui 10 000 liikmeni.

Soome metodisti kirik on olnud selles protsessis erandiks, kuna selle liikmete arv on viimase 15 aasta jooksul pidevalt kasvanud. 670 liikmega kirikust 2000. aastate algusest on saanud 800 liikmega kirik. Seega on Soome metodisti kiriku liikmeid umbes 10% kogu meie keskkonverentsi piirkonna liikmetest.

Kuna kasv kirikus on aastate jooksu siirdunud üha rohkem Ühendriikidest väljapoole, on samas kasvanud vajadus muuta kiriku seisukohad globaalsemaks. Ajalooliselt on Ühinenud Metodisti Kiriku kord olnud väga ameerikakeskne. Suur osa meie kiriku kõrgema otsustava organi, peakonverentsi, päevakavast on puudutanud põhiliselt metodisti kirikut USAs.

Survele on õnneks reageeritud ja juba mitmeid aastaid on tehtud ettevalmistusi uue kirikukorra osas, mis oleks nimelt võimalikult rahvusvaheline. Selle ettevalmistustöö tulemusi tahetakse käsitleda ka 2020. aasta peakonverentsil.

Küsimus puudutab ka teisi tasandeid. Juba nüüd on otsustatud, et edaspidi viiakse peakonverents läbi väljaspool Ameerika Ühendriike. Lisaks sellele on 2020. aasta peakonverentsi kavas algatus, mis viiks ainult USA metodisti kirikut puudutavad küsimused arutamiseks nende omal konverentsile.

Ühinenud Metodisti Kiriku ülemaailmne areng järgib seega üldisi trende. Suurem osa kristlikest kogukondadest, eriti vanematest, väheneb lääneriikides ja kasvab samal ajal võimsalt Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Metodisti kirikul on siiski võimalus muuta oma suunda.

Veli Loponen, Soome metodisti kirik
Tõlkinud: Heidi Pajusoo
Redigeerinud: Andres Kapp, Tarmo Lilleoja

Alliansspalvenädal

Nr 132 – 1 2019 Meilt ja mujalt Toimetus

13.-20. jaanuarini toimus Eesti Evangeelse Alliansi palvenädal, sel korral oli peateemaks „Ühtsus mitmekesisuses“. Rõõm on tõdeda, et palveteenistused laienevad üha enamatesse Eesti linnadesse ja asulatesse – sel aastal toimusid need Tallinnas, Jõhvi piirkonnas, Tartus, Haapsalus, Kuressaares, Võrus, Antslas ja Hiiumaal.

USA Kongressi uue 116. koosseisu usuline taust

Nr 132 – 1 2019 Meilt ja mujalt Andres Kapp

3. jaanuari 2019. aasta seisuga on uuenenud USA 116. Kongressi koosseis veidi religioossem kui eelmine. Seevastu Kongressi kristlastest liikmete osakaal on 3. protsendi võrra vähenenud. 115. Kongressi liikmetest nimetasid 91% end kristlasteks, 116. kooseisus oli see protsent langenud 88%-le. Uues Kongressi koosseisus on aga judaiste nelja liikme võrra enam, moslemitele lisandus samuti üks liige, nagu ka unitaarlastele. Kaheksa liikme võrra suurenes „uskmatute fraktsioon”, kes ei avalda oma usulist kuuluvust või selle puudumist.

Kuigi kristlaste arv kongressis on langenud, on kristlased tervikuna – ja eriti protestandid ning katoliiklased – ikkagi veel USA Kongressis ülisuureks enamuseks.

Protestantide leeris on mõned konfessioonid uues koosseisus üle-esindatud nagu näiteks metodistid, anglikaanid/episkopaalid, presbüterlased ja luterlased, pidades silmas nende uskkondade protsentuaalset suurust USA rahvastikus. Seevastu on nelipühilastel oma nelja saadikuga tuntav ala-esindatus (vaid 0,4%) Kongressis, sest nelipühilased moodustavad ca 5% USA rahvastikust.

Kõige suurem ala-esindatus USA rahvastiku ja Kongressi võrdluses on aga nendel, kes ei ole end sidunud mõne religiooniga. USAs nimetab tervelt 23% elanikkonnast end kas ateistideks, agnostikuteks või „mittereligioosseteks”. Kongressis nimetab vaid üks saadik ennast otseselt ateistiks; mittereligioosseid on nüüdses koosseisus kokku 18 saadikut (3,4% (+8)) 534 liikmest.

USA Kongressi 116. koosseis. (Sulgudes on parteiline kuuluvus vabariiklased / demokraadid.)

293 protestanti (176 / 117)
163 katoliiklast (64 / 99)
5 ortodoksi (5 / 1)
34 juudiusulist (2 / 32)
10 mormooni (9 / 1)
3 moslemit (3 / 0)
3 hinduisti (0 / 3)
2 unitaarlast (0 / 2)
1 ateist (0 / 1)
18 mittereligioosset (0 / 18)

Suurematest protestantlikest konfessioonidest on USA Kongressis arvukamalt esindatud: (sulgudes lisatud parteiline kuuluvus vabariiklased / demokraadid)

Baptistid 72 (61 / 11)
Metodistid 42 (32 / 10)
Anglikaanid/episkopaalid 26 (22 / 4)
Presbüterlased 26 (13 / 13)
Luterlased 26 (19 / 7)
Kongregatsionalistid 4 (2 / 2)
Nelipühilased 4 (4 / 0)
Adventistid 2 (2 / 0)

Umbes pooled esimest korda valituks osutunud uustulnukatest on protestandid (49%) ja kolmandiku moodustavad katoliiklased (30%). Lisaks on kaks uustulnukat mormoonid ja üks ortodoksi (õigeusu) kristlane.

Uustulnukate hulgas on ka seitse juudiusulist ja kaheksa saadikut, kes ei soovi oma usutunnistust nimetada, samuti kaks moslemit.

Koostanud: Andres Kapp
http://www.pewforum.org/2019/01/03/faith-on-the-hill-116/ põhjal

Viitka piibliõppe päev

Nr 132 – 1 2019 Meilt ja mujalt Luule Tasso

Me lootus on Jumalas… – kolmas Lõuna-Eesti koguduste piibliõppe päev

Kolmas piibliõppe päev, mis toimus 19. jaanuaril Viitka Valguse Koguduses, tõi kohale 23 inimest neljast kogudusest: Võru, Räpina, Viitka ja Tallinna.

Kolmandal piibliõppe päeval saime olla Jumala sõna valguses 5 tundi. Õppepäeva teema oli väga inspireeriv ja kaasahaarav, saime tunda Jumala vägevat ligiolu. Sest teemaks oli Vana Testamendi kogudusetelk – ligipääs Jumala ligiolusse kõige pühamas paigas.

Loe edasi

Pastorite õppepäevad

Nr 132 – 1 2019 Meilt ja mujalt Taavi Hollman

15.–16. märtsil toimus Pärnus pastorite õppepäev, millest võtsid osa ka ilmikjutlustajad erinevatest kogudustest. Teemadeks olid jutluse seos ülejäänud jumalateenistuse osadega, kuulajate ootused jutlustajale ja mida John Wesley luges eneseharimiseks. Samuti oli võimalus harjutada jutlustamist ja saada tagasisidet oma kolleegidelt.

Jutluste esitajad olid valinud ühe John Wesley 52 jutlusest ja esitasid sellest 15minutilise versiooni tänapäevases võtmes, pärast mida järgnes arutelu jutluse esitamise tugevate ja nõrkade külgede kohta. Õppepäevad oli rikastav kogemus kõikidele osalejatele.

Räpinas on põnevad ajad

Nr 132 – 1 2019 Meilt ja mujalt Ele Paju

Juba aasta on möödas sellest, kui 25. märtsil 2018 kinnitasime EMK Räpina Koguduse 30. aastapäeval uuele kogudusehoonele nimetahvli. Olime kogudusega pikalt otsinud Jumala tahet ning palvetanud: „Issand, laienda meie maa-ala, aita leida parim lahendus koguduse hoone osas ning varusta meid nii koguduseliikmete kui hoonetega.“

Novembris 2017 juhtis Jumal meid hooneni, mille ajalugu on aukartustäratav. Antud hoone on algselt ehitatud pühakojaks, kuid venestamise käigus Räpinasse transporditud ja kasutatud ametihoonena. Meil on eriline eesõigus ja igatsus see hoone ehitada ning taastada pühakojana, kus teenida Jumalat ning kogukonna vajadusi.

Seisame Jumala sõnal ning hoiame oma silme ees sõna Esra raamatust: „Meie oleme taeva ja maa Jumala sulased ja me ehitame üles selle koja, mis oli ehitatud paljude aastate eest“ (Esra 5:11).

Loe edasi

Eesti Vabariigi 101. Aastapäev

Nr 132 – 1 2019 Meilt ja mujalt Andres Kapp

Rahvas Pika Hermanni jalamil. Foto: ERR kuvatõmmis

24. veebruaril tähistati suure pidulikkusega kodumaa 101. aastapäeva. Nagu ikka, alustati aastapäeva varahommikul, päikesetõusu ajal piduliku lipuheiskamisega kõigepealt Narvas ja kakskümmend minutit hiljem Tallinnas ning teistes linnades. Tallinnas oli Toompeale, Pika Hermanni jalamile kogunenud tuhandeid inimesi. Meestelaulu Seltsi meeskoor koos Politsei ja Piirivalve orkestriga alustas hümniga. Sõna võtsid Riigikogu esimees ja EELK peapiiskop Urmas Viilma. Kõlasid ka Enn Võrgu „Eesti lipp” ja Johannes Aaviku „Hoia Jumal Eestit”.

Kell 9 asetati pärgi Vabaduse väljakule võidusamba jalamile. Õnnistussõnad lausus EKN president, EELK piiskop emeeritus Andres Põder.

Kell 10 algas aga aastapäeva jumalateenistus Tallinna Kaarli kirikus. Oikumeenilisel jumalateenistusel osalesid ka vabariigi president, peaminister, kaitseväe juhid, diplomaatiline korpus ning EKN liikmeskirikute juhid. Jutlustas EELK peapiiskop Urmas Viilmaa.

Kell 12 alanud kaitseväe paraadil võttis sõna kaitseväe juhataja kindral Martin Herem. Kaitseväe paraadi õnnistas peakaplan major Gustav Kutsar.

Õhtul toimus Estonia majas aastapäevale pühendatud kontsert ja pidulik presidendi vastuvõtt peaaegu tuhandele inimesele.

Piduliku päeva lõpetas Tõrvikurongkäik läbi vanalinna umbes 10 000 osavõtjaga. Rahvahulgale esines laulja Tõnis Mägi, kes lõpetas ürituse oma vaimuliku lauluga „Palve”.

Läbi kõikide ettevõtmiste oli meeldivaks tõdemuseks asjaolu, et kaasatud olid Eestimaa kirikute vaimulikud ja kõlas ka Jumala sõna – nii kõnedes kui laulus.

Oli kaunis päev.

Peapiiskop U. Viilma ja president K. Kaljulaid. Foto: EELK Kaarli kogudus Facebookis

Külli Tõniste ja Douglas Childress

Nr 132 – 1 2019 Intervjuu Tarmo Lilleoja

Milline vaimulik kogemus on teie elu kõige enam mõjutanud?

Külli: Kõige suurem vaimulik kogemus olid jõulud aastal 1988, kui kuulsin esimest korda evangeeliumi. Teine oli see, kui võtsin Jeesuse oma ellu vastu ja sain ristitud 1991. aastal. Aga seejärel kindlasti otsus minna pärast keskkooli piiblikooli. Jumalal on olnud minu jaoks tee, mis on ületanud kõik, mida ma oleksin võinud ise ette kujutada.

Douglas: Minu elus on olnud enam kui üks selline kogemus, aga kõige olulisem on ehk olnud kutse vaimulikku teenistusse. Ma alustasin ülikooliõpinguid eesmärgiga saada juristiks, kuid viimasel kursusel sain Jumalalt kutse teenimistööle. Suhtlesin misjonäride lastega kristliku liikumise Intervarsity Christian Fellowship raames ja nende lood inspireerisid mind. Tänu neile mõistsin, et võin teenida ka väljaspool USA piire. Kuna ma ei talu kuuma kliimat, siis palusin: „Issand, ma olen valmis minema igale poole, aga palun ära saada mind kuumadele maadele!” Jumal kuulis mu palvet ja saatis mind Eestisse.

Millised on olnud teie teoloogilised õpingud?

Külli: Õppinud olen kaua ja mitmes koolis. EKNK piiblikoolis, EMK Teoloogilises Seminaris. Magistriõppes Asburys piibliteaduse alal ja seejärel doktorantuuris piibli teoloogia alal. Asburys tundsin ennast nagu kala, kes sattus akvaariumist ookeani. Mu silmaring sai palju laiemaks. Mulle meeldis suhelda rahvusvaheliste tudengitega. Jumala armastus ühendab. Minu parim sõber seminaris oli venelanna. Me ei jaganud ühtegi poliitilist vaadet, aga meie vahel oli tugev sõprusside ja peaaegu fanaatiline huvi Uue Testamendi vastu. Õppisime koos kreeka keelt ning istusime raamatukogus ja tegime koolitöid poole ööni. Pärast oli mul toanaabriks ameeriklane, kellel oli huvi Vana Testamendi ja arheoloogia vastu. Temaga koos käisime Iisraelis arheoloogilistel kaevamistel. Asburys kohtasin ka oma abikaasat Douglast, kellega koos oleme täna Eestis. Nii et teoloogilised õpingud on olnud oluline osa mu elust.

Douglas: Magistrikraadi sain Asbury Teoloogilisest Seminarist (Wilmore, Kentucky). Enne seda oli mul väga vähe formaalseid teadmisi teoloogias, kuigi osalesin ülikoolis aktiivselt kristlikus organisatsioonis Intervarsity Christian Fellowship ja läbisin mitmeid koolitusi, näiteks usujagamise alal. Võtsin ka osa piibliõppegrupi tööst ja olin selle juhiks. Enne Eestisse tulekut töötasin USAs üheksa aastat pastorina, mis on olnud omaette koolitus.

Millised Piibli kirjakohad on teile kõige olulisemad?

Külli: Kiri roomlastele 8:16 – Vaimu tunnistusest
Douglas: 3. Moosese raamat 19:2 – pühadusest

Kuidas kulges teie tee tagasi Eestisse?

See sai olla ainult Jumala kutse. Me saime Eestist kirja kutsega tulla seminari päeval, mil olid Douglase ema matused. Tema isa oli surnud väga ootamatult vähem kui kuu aega varem. Lisaks oli Douglas koguduse vahetamise protsessis. Keegi Eestis ei teadnud sellest midagi. Kui see kiri oleks tulnud kuu aega varem, või mõni nädal hiljem, siis me ei oleks saanud jaatavalt vastata, aga see tuli just õigel hetkel… Meie otsus sündis sekunditega. Teadmine, et see ei olnud meie valik või kellegi sundus, vaid Jumala ilmselge kutse, on andnud meile jõudu ja muu on olnud sisuliselt vormistamise küsimus.

Mida sooviksite lugejatega jagada oma pere kohta?

Tahaksime tänada Tallinna metodisti koguduse inimesi, kes on meie pere ja eriti meie laste vastu lahked olnud. Lastel ei ole olnud kerge vahetada keelt, leida uusi sõpru jne. Iga kannatlik pühapäevakooli õpetaja ja lahke koguduseliige aitab kaasa sellele, et lapsed tahavad kirikusse tulla. Ükskord meie noorim poeg Kalev vaatas pastorile alt üles otsa ja raporteeris: „I hate school, but I love church.” („Ma vihkan lasteaeda, aga ma armastan kirikut.”) Ta ütles seda südamest. Tallinna koguduses on palju mitmekeelseid peresid. Meie südamel on olnud pakkuda osadust ingliskeelsetele, sest me teame, et neil on vajadus osaduse järele. Aga me oleme ikkagi osa eesti kogudusest ka.

Kuidas näete oma rolli EMK Teoloogilise Seminari arendamisel?

Douglas: Tahaksin näha EMK Teoloogilist Seminari paigana, kus üliõpilased kasvavad akadeemiliselt, vaimulikult ja ka osaduslikult. Nad peaksid saama teadmisi ja oskusi, mis teevad neist muutusi esile toovad kristlikud juhid seal, kuhu Jumal neid saadab. Seminar peaks olema paik, kus toimub üliõpilaste isiklik vaimulik kasv ja süveneb osadus Jumalaga. Tahaksin näha ka üliõpilaste lähedasemat suhet üksteise ja õpetajatega. Püüan õpetada kirikulugu ja viia läbi seminari jumalateenistusi viisil, mis aitab üliõpilasi kasvada nimetatud kolmes valdkonnas.

Külli: Seminaris õpib täna 60 toredat ja tublit tudengit, kes on kogenud oma elus Jumala kutset. Meie roll on luua tingimused nende vaimulikuks kasvuks. Kui tudengid kogunevad palveks hea meelega, kui ma näen neid jagamas Jumala sõna, õppimas teoloogiat ja õpitut rakendamas, siis täidab kool oma eesmärki. Meie teeme töötegijatena oma osa, aga üksi ei tee siin keegi midagi. Kooli areng toimub vaid siis, kui igaüks teeb oma väikese osa. Ma püüan rektorina inimesi kokku tuua, seminari pildil hoida ja leida seminarile rohkem toetajaid, ka Eestist. Tahaksin arendada meie raamatukogu. Kooli peamine eesmärk on õppimine ja me peaksime looma selleks tänapäevased tingimused.

Sõnad

Nr 132 – 1 2019 Luulet Maire Simm

Kergelt sõnu ära pilla,

see võib hävitada silla,

mida mööda leidis tee

teineteise mõistmine.

Sõnad ülevad ja suured –

tihti puuduvad neil juured.

Neis on uhket sädelust,

aga vähe armastust.

Milline on sõnaseeme,

mida külvad oma teele?

Õige sõna ütle nüüd,

et see poleks järelhüüd…

Kuidas ja miks konfliktid tekivad?

Nr 132 – 1 2019 Hingehoid Mirjam Tinno

Kuidas ja miks konfliktid tekivad? Kas konfliktid on alati halvad või võib neis olla ka midagi positiivset ja õpetlikku? Kuidas emotsioonid konflikti arengut mõjutavad? Kuidas konflikte lahendada? Kuidas leida tasakaal enda ja teiste vajaduste vahel? Jne.

Konfliktid on paratamatus, sest need tekivad erinevustest huvide, vajaduste, hoiakute, eesmärkide suhtes või nende mittemõistmisel ning kuna inimesed on kõik erinevad, polegi võimalik konflikte vältida. See tähendab, et konfliktid on igapäeva ja iga suhte (ka paarisuhte) loomulik osa. Küll aga see, kuidas me sellele reageerime ja kuidas me konflikti lahendame, on inimese valik ja vastutus. See on oskus, mida saab õppida ja treenida. Piiblis on kirjas Ef 4:26: Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!

Loe edasi

Soome-ugri misjon on tagasi

Nr 132 – 1 2019 Misjon Mark Nelson

Viimasel paaril aastal on meie soome-ugri misjonitöö väga vaikne olnud. Põhjuseks nii Venemaa seadusemuudatused kui ka muudatused meie oma meeskonnas. Aga tänu Jumalale, uksed on jälle avanemas!

20 inimest meie hõimurahvastest – handid, neenetsid, komid ja saamid tulevad Tallinna metodisti kirikusse 15.-18. aprillini, et õppida piibli ja misjonit. Ülestõusmispühadeks reisivad nad Saaremaale, et olla nädal ka Kuressaares. Hoia silmad lahti – kui näed inimesi värvilistes rahvariietes, siis kasuta võimalust, et nendega tutvuda!
Suvi pakub ka eestlastele võimalusi – külastada meie hõimurahvaid misjonirühmade koosseisus, koostöös Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonnaga.

Kui Jumal kutsub sind näiteks Komimaale, võta kontakt EEA misjonitoimkonna juht Kaire Lotamõisaga (kairetoom@hotmail.com) või EMK misjonijuhi Anneli Tombakuga (anneli.tombak@gmail.com).

Foto: Viimase soome-ugri piiblikooli lõpetamine 2015. Foto: Mark Nelson

Leida lugu

Nr 132 – 1 2019 Tunnistus Aino Henno

Kohtasin juhuslikult ühel päeval Tartus Toomel oma endist kursusekaaslast, kellelt sain teada, et mu hea sõbratar ja õpingukaaslane Leida on raskesti haige. Ennegi nõrkade kopsudega, oli ta oma surma piiril heitlevale internaadi-toakaaslasele andnud viissada kuupsentimeetrit verd tema elu päästmiseks. Pärast seda Leida enda tervis äkiliselt halvenes, ta lamavat Tartu Invaliidide Sanatooriumis väga raskes seisundis.

Läksime koos abikaasa Gustaviga teda külastama. Kui rääkisime talle Jumala armust, selgitas ta, et tunneb sügavat häbi Jumala ees ega suuda seetõttu Tema poole pöörduda. „Kui mul oli tervis ja tulevik, elu täis lootusi, (ta oli tõusev täht spordis kõrgushüppe alal ning õppis paralleelselt arstiteadust ja kehakultuuri – A. Henno), ei vajanud ma Jumalat, aga nüüd, kui minuga on kõik otsas, peaksin Temalt armu paluma – ei, mul on häbi seda teha!“

Püüdsime teda küll veenda, et Jumal andestab ja armastab teda just sellisena nagu ta on, aga ta jäi kõhklevaks. Nõustus siiski sellega, et viime tema eest palvesoovi kogudusse.

Hiljem külastasin teda veel paaril korral. Ükskord oli ta ainsana palatis. Väljas oli puhkev kevad, laual vaasis hiirekõrvus kaseoksad. Leida pööras silmad akna poole ja õhkas jõuetu häälega: „Kevad… kevad!“ Siis hüüdis kogu oma jõudu kokku võttes: „Ma ei taha surra!“ Seda oli ülimalt traagiline kõrvalt näha.

Loe edasi