Tarmo Lilleoja

Milline vaimulik kogemus on teie elu kõige enam mõjutanud?

Külli: Kõige suurem vaimulik kogemus olid jõulud aastal 1988, kui kuulsin esimest korda evangeeliumi. Teine oli see, kui võtsin Jeesuse oma ellu vastu ja sain ristitud 1991. aastal. Aga seejärel kindlasti otsus minna pärast keskkooli piiblikooli. Jumalal on olnud minu jaoks tee, mis on ületanud kõik, mida ma oleksin võinud ise ette kujutada.

Douglas: Minu elus on olnud enam kui üks selline kogemus, aga kõige olulisem on ehk olnud kutse vaimulikku teenistusse. Ma alustasin ülikooliõpinguid eesmärgiga saada juristiks, kuid viimasel kursusel sain Jumalalt kutse teenimistööle. Suhtlesin misjonäride lastega kristliku liikumise Intervarsity Christian Fellowship raames ja nende lood inspireerisid mind. Tänu neile mõistsin, et võin teenida ka väljaspool USA piire. Kuna ma ei talu kuuma kliimat, siis palusin: „Issand, ma olen valmis minema igale poole, aga palun ära saada mind kuumadele maadele!” Jumal kuulis mu palvet ja saatis mind Eestisse.

Millised on olnud teie teoloogilised õpingud?

Külli: Õppinud olen kaua ja mitmes koolis. EKNK piiblikoolis, EMK Teoloogilises Seminaris. Magistriõppes Asburys piibliteaduse alal ja seejärel doktorantuuris piibli teoloogia alal. Asburys tundsin ennast nagu kala, kes sattus akvaariumist ookeani. Mu silmaring sai palju laiemaks. Mulle meeldis suhelda rahvusvaheliste tudengitega. Jumala armastus ühendab. Minu parim sõber seminaris oli venelanna. Me ei jaganud ühtegi poliitilist vaadet, aga meie vahel oli tugev sõprusside ja peaaegu fanaatiline huvi Uue Testamendi vastu. Õppisime koos kreeka keelt ning istusime raamatukogus ja tegime koolitöid poole ööni. Pärast oli mul toanaabriks ameeriklane, kellel oli huvi Vana Testamendi ja arheoloogia vastu. Temaga koos käisime Iisraelis arheoloogilistel kaevamistel. Asburys kohtasin ka oma abikaasat Douglast, kellega koos oleme täna Eestis. Nii et teoloogilised õpingud on olnud oluline osa mu elust.

Douglas: Magistrikraadi sain Asbury Teoloogilisest Seminarist (Wilmore, Kentucky). Enne seda oli mul väga vähe formaalseid teadmisi teoloogias, kuigi osalesin ülikoolis aktiivselt kristlikus organisatsioonis Intervarsity Christian Fellowship ja läbisin mitmeid koolitusi, näiteks usujagamise alal. Võtsin ka osa piibliõppegrupi tööst ja olin selle juhiks. Enne Eestisse tulekut töötasin USAs üheksa aastat pastorina, mis on olnud omaette koolitus.

Millised Piibli kirjakohad on teile kõige olulisemad?

Külli: Kiri roomlastele 8:16 – Vaimu tunnistusest
Douglas: 3. Moosese raamat 19:2 – pühadusest

Kuidas kulges teie tee tagasi Eestisse?

See sai olla ainult Jumala kutse. Me saime Eestist kirja kutsega tulla seminari päeval, mil olid Douglase ema matused. Tema isa oli surnud väga ootamatult vähem kui kuu aega varem. Lisaks oli Douglas koguduse vahetamise protsessis. Keegi Eestis ei teadnud sellest midagi. Kui see kiri oleks tulnud kuu aega varem, või mõni nädal hiljem, siis me ei oleks saanud jaatavalt vastata, aga see tuli just õigel hetkel… Meie otsus sündis sekunditega. Teadmine, et see ei olnud meie valik või kellegi sundus, vaid Jumala ilmselge kutse, on andnud meile jõudu ja muu on olnud sisuliselt vormistamise küsimus.

Mida sooviksite lugejatega jagada oma pere kohta?

Tahaksime tänada Tallinna metodisti koguduse inimesi, kes on meie pere ja eriti meie laste vastu lahked olnud. Lastel ei ole olnud kerge vahetada keelt, leida uusi sõpru jne. Iga kannatlik pühapäevakooli õpetaja ja lahke koguduseliige aitab kaasa sellele, et lapsed tahavad kirikusse tulla. Ükskord meie noorim poeg Kalev vaatas pastorile alt üles otsa ja raporteeris: „I hate school, but I love church.” („Ma vihkan lasteaeda, aga ma armastan kirikut.”) Ta ütles seda südamest. Tallinna koguduses on palju mitmekeelseid peresid. Meie südamel on olnud pakkuda osadust ingliskeelsetele, sest me teame, et neil on vajadus osaduse järele. Aga me oleme ikkagi osa eesti kogudusest ka.

Kuidas näete oma rolli EMK Teoloogilise Seminari arendamisel?

Douglas: Tahaksin näha EMK Teoloogilist Seminari paigana, kus üliõpilased kasvavad akadeemiliselt, vaimulikult ja ka osaduslikult. Nad peaksid saama teadmisi ja oskusi, mis teevad neist muutusi esile toovad kristlikud juhid seal, kuhu Jumal neid saadab. Seminar peaks olema paik, kus toimub üliõpilaste isiklik vaimulik kasv ja süveneb osadus Jumalaga. Tahaksin näha ka üliõpilaste lähedasemat suhet üksteise ja õpetajatega. Püüan õpetada kirikulugu ja viia läbi seminari jumalateenistusi viisil, mis aitab üliõpilasi kasvada nimetatud kolmes valdkonnas.

Külli: Seminaris õpib täna 60 toredat ja tublit tudengit, kes on kogenud oma elus Jumala kutset. Meie roll on luua tingimused nende vaimulikuks kasvuks. Kui tudengid kogunevad palveks hea meelega, kui ma näen neid jagamas Jumala sõna, õppimas teoloogiat ja õpitut rakendamas, siis täidab kool oma eesmärki. Meie teeme töötegijatena oma osa, aga üksi ei tee siin keegi midagi. Kooli areng toimub vaid siis, kui igaüks teeb oma väikese osa. Ma püüan rektorina inimesi kokku tuua, seminari pildil hoida ja leida seminarile rohkem toetajaid, ka Eestist. Tahaksin arendada meie raamatukogu. Kooli peamine eesmärk on õppimine ja me peaksime looma selleks tänapäevased tingimused.