Eesti Metodisti Kirik tähistas 30. augustil 100 aasta möödumist oma esimese ajakirja ilmumisest ja 30 aasta juubelit ajakirja taasilmumisest.
Juubelisündmusel meenutati möödunud aegu, söödi torti, loositi kõigi ajakirja aastatellimuse teinud isikute vahel välja auhindu ning arutleti kristliku ajakirjanduse oleviku ja tuleviku üle.
Loe edasi
Küsiti kord kahelt müüriladujalt, mida nad teevad. Üks ehitajatest vastas: „Laon müüri.“ Teine vastas: „Ehitan kirikut.“ Esimesel ehitajal oli amet, teisel oli kutsumus. Esimene nägi oma kitsast töölõiku, teine nägi oma ülesannet laiemas kontekstis, ta nägi suurt pilti ja ehitustegevuse tulemust.
Loe edasi
Nii nagu kõiki muid tegevusi, mõjutas eriolukord ka kiriku ja koguduste lastetööd. Pühapäevakoolitunnid jäid ära, sest kogunemisi ei tohtinud korraldada. Tallinna eestikeelne kogudus ja Pärnu Agape kogudus jätkasid lastejutluste tegemist veebi vahendusel.
Loe edasi
Kevadnumbrile kohaselt lume sulamisest ja pakase taandumisest käesoleval aastal kirjutada ei saa. Pigem on selleaastane talv andnud juba veebruaris põhjust küsida, kas oleks aeg kartul maha panna. Looduse vingerpussid on tõenäoliselt rõõmustanud nii mõndagi kogudust madalate küttearvete ja ärajäänud lumerookimise pärast. Ebatavaliselt soojale talvele vaatamata on kevade tulek ikkagi oodatud aeg, tuues päevadesse rohkem valgust ja tegemistesse justkui nagu ka uut algust.
Loe edasi
Käesoleva Koduteele numbri fookusteema on väikegrupitöö. Kuidas mõistavad ja kui oluliseks peavad väikegrupitööd Tartu Püha Luuka koguduse pastor Priit Tamm, Tallinna eesti koguduse väikegrupi juht Inna Välja ja Tallinna vene koguduse pastor Aleksandr Fjodorov, saad lugeda alljärgnevast artiklist.
Loe edasi
17. veebruaril 2020 sai 90-aastaseks Valve Looris – tänaseks tegevuse lõpetanud Tõlluste koguduse igavikku lahkunud pastori Ilmari abikaasa.
Loe edasi
Immaanuel – Jumal on meiega. Selles ajakirja numbris võid igalt leheküljelt saada kinnitust sellele, et Jumal on meiega!
Meie taevane Isa on meiega nii headel päevadel kui ka siis, kui leiame end olevat justkui surmavarjuorus.
Meie Päästja on meiega ka olukordades, kus kelleltki teiselt enam abi loota ei saa, nagu on kogenud Heidi Pajusoo ja tema perekond.
Meie Issand on meiega kui oleme turvalises kodus ja siis, kui oleme kodust kaugel võõral maal, nagu kirjeldab oma reisiloos Lea Kübar .
Meie Läkitaja on meiega, kui viime Rõõmusõnumit lastele ja noortele, ja ka siis, kui tunnistame Temast eakatele.
Meie Varustaja on meiega Tema riigi töös ja teeb võimalikuks alustada kirikuehitust ilma rahata, nagu seda tegi Võru kogudus.
Meie Jumal on meile lähedal ka siis, kui tunneme üksindust ja pelgame abi küsida
Ta ON meiega! Immaanuel!
EMK kõige uuema koguduse – Uue Alguse koguduse – pastori Stanislavi abikaasa Maria Ossipova on 43aastane kahe lapse ema, EMK Teoloogilise Seminari värske vilistlane (lõpetas 2019 cum laude) ning töötab hambapolikliinikus ortodondi assistendina.
Varem tegeles Maria palju aastaid lastetööga, kuid viimasel ajal on tema südames töö eakatega. Tema initsiatiivil käivad kolm naist ja kolm meest Tallinna Uue Alguse kogudusest regulaarselt Iru hooldekodus eakaid üksikuid inimesi külastamas. Praegu külastatakse ligikaudu 20 hooldekodu elanikku, kellele ei ole lähedasi või kes on sugulaste poolt ära unustatud.
Kuidas see mõte sündis, et külastada hooldekodu eakaid?
Töö Iru hooldekodu eakatega ei ole kristlaskonnas uus. Venekeelne Tallinna kogudus ja mõned teised kogudused, näiteks Oleviste kogudus on Iru hooldekodus käinud juba pikka aega. Nad korraldavad seal jumalateenistusi, kontserte jms. Aga mulle tundus, et selles töös võiks astuda sammu edasi. Hooldekodus juba tegutsevate kristlaste kaudu leidsime üksikuid inimesi, kellega me suhtlema hakkasime ning nende kaudu jõudsime järgmiste eakateni, kes on samuti üksikud ja meie regulaarseid külastusi ootavad. Me „haakisime“ end teiste koguduste töö „külge“ ja hakkasime tegelema sama sihtgrupiga natukene teisest küljest. Meil on aega, et külastada neid nende tubades ja vestelda nendega individuaalselt. Iru hooldekodus on 335 inimest. Mõnedel neist ei ole sugulasi: abikaasa on surnud, lapsi ei ole, sugulased elavad välismaal või kaugemal ja keegi neid ei külasta. Seega on neil väga hea meel, kui keegi tuleb ja just nendega vestleb.
Lugedes nii Vana kui ka Uut Testamenti, võib sealt näha, et Jumal palub eriliselt hoolitseda kahe inimgrupi eest. Need on orvud või lapsed, kelle vanemad ei hoolitse nende eest, ja lesed ehk vanad inimesed, kes ise ei saa hakkama. Selleks, et lapsendada laps, on vaja julgust, teadmisi ja moraalset valmisolekut. „Lapsendada“ eakat inimest on samuti keeruline. On vaja pühendumist, aega, raha, ettevalmistust. Kuid iga inimene on võimeline soojendama teise inimese elu, külastades teda korra või kaks kuus ning kinkides neile oma südamesoojust! Psalm 68:7 „Jumal paneb üksildased elama majadesse.“
Mida te eakaid külastades teete?
Ma vastan sellele küsimusele alati, et me „töötame nende lastena“. Me lähme neile külla, küsime, kuidas neil läheb, võtame kaasa midagi head. Nad väga armastavad koduseid küpsetisi. Vahel nad paluvad tuua natukene vorsti. Me joome koos teed ja jalutame hoovis. Vahel söödame neid, kes ise hakkama ei saa. Mõnikord on neil vaja abi mobiiltelefonidega või kapi koristamisega. Vahel ma viin nende prillid parandusse või viin neile hambapastat, mida nad on palunud tuua, või midagi sarnast. Mõnikord loeme neile Piiblit ja Päevasõna ning alati enne lahkumist palvetame nende eest.
Peamiselt me vestleme nendega. Nad tahavad rääkida oma lapsepõlvest, noorusest, peredest, lastest, hobidest, tervisest ja haigustest jne. Eakate hulgas on endisi õpetajaid, sportlasi ja erinevate elukogemustega inimesi. Sportlastele ja inimestele, kes on palju reisinud, meeldib rääkida oma reisikogemustest. Nad on rääkinud oma suhetest lastega. Näiteks üks eakatest on pidanud matma oma kaks last, kes on sooritanud enesetapu. Nad tahavad sellistest teemadest rääkida. Vahel nad räägivad sellest, et nende suhted lastega on rikutud ja nad ei ole oma lastega pikka aega suhelnud. Vahel me otsime neid kontakte, helistame nende lastele ja püüame suhteid klaarida. Püüame neid julgustada, palvetada.
Me räägime ka endast, et oleme usklikud inimesed ja arvame, et see on Jumala tahe, et eakate eest tuleb hoolt kanda. Usust lähemalt hakkame neile rääkima siis, kui nad näevad, et me neist tõesti hoolime.
Vahel tunnen, et ma ei saavuta head kontakti mõne eakaga, näiteks, kui näen, et üks meesterahvas on väga kõva südamega, siis ma kutsun abi. Meil on selliseid inimesi kogudustes, kellel on evangelisti and ja nad tulevad ning vestlevad ja palvetavad nende inimestega, kellega minul on raske kontakti saada. Igaühel on oma and.
See on emotsionaalselt päris kurnav töö?
On. Seetõttu on hea kahekesi käia, et üksteist toetada. Ja üks väga hea nipp on ka see, et pärast külastust võiks minna jumalateenistusele, et ennast laadida. Mõnikord on eakate külastamine väga positiivne kogemus. Aga vahel on külastus kurnav, näiteks kui näen, et tal on valud ja tütar ei ole ikka veel helistanud ja ma tean, et ma ei saa teda kuidagi aidata. Vahel nad küsivad: miks ma elan? See on samuti selline kurnav küsimus. Siis ma räägin talle, et sina oled ainuke inimene oma haige tütre jaoks. Võib-olla see ongi sinu töö praegu temale mõelda, tema eest palvetada ja püüda temaga kontakti saada.
Mõned eakad on mulle juba lähedasteks saanud ja nende külastamine ei kurna mind. Mul on hea meel nendega suhelda. Vahel ütlen oma meeskonnale, et sel nädalal ma ei lähe, sest pean moraalselt puhkama. On täiesti normaalne puhkust võtta. Tavaliselt käime külastamas kord nädalas. Aga igaüks meist käib keskmiselt 3 korda kuus. Vahel külastame ühte inimest korraga, vahel nelja, vahel kuut inimest. Mõnikord on väga lühike visiit, umbes 10 minutit, pisut vestleme, anname talle midagi head, palvetame ja lähme edasi. Aga vahel võtab külastus aega ühe tunni.
Miks te seda teete?
Ma tunnen, et seda on vaja teha. Piiblis räägitakse leskedest, aga mulle tundub, et sinna hulka käivad eakad inimesed, kes ei suuda enda eest hoolt kanda. Täiskasvanud saavad ise hakkama, tööl käia jne. Aga eakad ei saa ennast ise aidata, nad vajavad hoolt. Mt 25:34-36 ütleb: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Mõned eakad on üksikud, sest kõik lähedased on surnud või elavad välismaal või on neil alkoholiprobleemid. Mõned eakad on üksikud, sest neid on unustatud, ja keegi ei külasta neid ega helista neile. Need vanad inimesed ei saa kellelegi rääkida, et tunnevad seljavalu või soovivad näiteks kanakotletti. See on kurb. Nad vajavad inimese soojust ja hoolt. Meie kohustus on neid külastada ja jagada nende hingekoormat. Kui näeme, et toome eakatele inimlikku soojust, kui nad näevad, et keegi mõtleb nendele, keegi hoolib neist, see tekitab hea tunde, et ma täidan Issanda käsku.
Mul oli üks selline juhtum hooldekodus, et üks kristlasest eakas ütles, et ta ei ole enam mitte keegi, sest ta on kodust ja kogudusest nii kaugel eemal. Ma vastasin talle, et see ei ole nii. Võib-olla Jumal just saatis meid teie juurde, sest Ta teadis, et vajate vaimulikku perekonda ka siin. Nüüd oleme meie teie vaimulik pere.
Milline on Iru Hooldekodu eakate ja töötajate suhtumine teisse?
Mõnikord on mõne üksiku inimese puhul tunda vastuseisu, aga enamasti on suhtumine väga positiivne. Eakad on meile väga tänulikud. Mõistame, et hooldajate töö on raske ja me teeme omalt poolt kõik, et suhtuda neisse lugupidavalt ning järgida kõiki hooldekodu reegleid, näiteks teeme külastusi õigel ajal, et mitte segada protseduuride teostamist ega personali tööd, külastame eakaid üksinda või kahekesi, mitte suure grupiga, kanname siniseid kilesusse, viime neile vaid pisut söögikraami, et mitte rikkuda nende dieeti jne. Uurisime hooldajatelt, milliseid toiduaineid me eakatele tuua ei tohiks, millistel aegadel ei sobi külastada jne.
Kuidas selles töös saaks kaasa aidata?
Viimasel ajal on inimestel pidev ajapuudus. Mõtleme, et kui on rohkem aega, siis ma kindlasti teen ja lähen ja aitan. Aga rohkem aega ei teki meil kunagi. Väikesed lapsed vajavad pidevat hoolt, aga kui nad kasvavad suureks ja lähevad ülikooli, siis on vaja rohkem tööd teha, et nende elamise ja õppimisega seotud kulusid katta. Kui lapsed on iseseisvad, siis märkame, et vanemad vajavad rohkem tähelepanu ja hoolt. Ühel päeval avastame, et enam ei ole nii palju tervist ja energiat. Kunagi ei ole aega piisavalt palju.
Arvan, et paljudel on mõni vana tädi, onu, vanemate naaber või sõber, kes ise ei saa hakkama ja on nüüd hooldekodus. Külastage teda, küsige tema tervise kohta, rääkige talle oma lastest ja näidake nende pilte, minge temaga õue jalutama, küsige, mis on ta lemmiktoit ja püüdke teda kostitada, aidake koristada lauda või voodit. Saage sõpradeks. Hooldekodus on toas mitu inimest, saage nendega tuttavaks, tooge nendele natukene(!) koduseid küpsetisi, saage nende n-ö tugiisikuks. Ja ühel päeval on nad nõus koos teiega palvetama.
Kellel on soov eakate töös kaasa aidata, siis ka selleks on mitmeid võimalusi. Hooldekodudes on üsna vähe personali ja tööd on palju. Vahel seal on vaja lihtsalt füüsilist jõudu, suvel nad lihtsalt ei jõua kõiki ratastooliga patsiente õue viia, nad ei jõua kappe koristada. Kui külastada eakaid kasvõi kord kuus või kord kahe kuu tagant või neile helistada kord nädalas, seegi näitab, et te hoolite temast. Aga usun, et on inimesi, kellel on tervist, aega ja kelle süda on avatud selle töö jaoks. Võib-olla inimesed ei julge ise minna ja neil on vaja, et keegi läheks nendega esimesel korral kaasa. Kui on südames soov kaasa aidata Iru hooldekodu töös, võib võtta ühendust ja külastada ühel korral eakaid meiega koos. Ja siis saab inimene otsustada, kas ta soovib selles teenistuses kaasa aidata või mõistab ta, et see ei ole tema jaoks. Ka see on arusaadav. Me kõik oleme erinevad.
Eakate külastamise teenistus on pisut spetsiifiline ja võib-olla igaüks ei saagi sellest osa võtta. Hooldekodus võib olla ebameeldiv lõhn vms. Aga eakate töös saab kaasa aidata ka ilma hooldekodu külastamata. Vahel on vaja abi transportimisel. Näiteks möödunud pühapäeval külastas üks Iru hooldekodu ratastoolis elanik meie pühapäevast jumalateenistust. Tema transportimist oli vaja korraldada. Mõned inimesed ongi teada andnud, et nad saavad kord kuus transpordiga abistada. Mõnikord on mõnel eakal vaja seinalampi või telefonilaadijat. Selliste asjade soetamisel saab kaasa aidata. Mõned inimesed on mulle teada andnud, et nad võivad midagi küpsetada, mida saan hooldekodusse kaasa võtta. See aitab neil, kes eakaid külastavad, aega kokku hoida. Kui on näiteks pidu hooldekodus, siis mõned inimesed on abistanud pillimänguga.
Kellel on soov Iru hooldekodu eakate töös kaasa aidata, siis andke oma soovist teada Mariale 58050228 (telefoni teel saab Mariat kätte õhtuti või nädalavahetustel).
Küsitles Marjana Luist
Viie Eestimaa kiriku (EMK, EELK, EKNK, AKEL, EKBKL) osalusel tegutseb Koguduste Rajamise Ümarlaud (KRÜL), mis korraldas 1. novembril 2019 koguduste rajamise seminari Tallinnas. Seminaril tegid ettekanded Dietrich Schindler Saksamaalt, Jakob Remmel Eestist ja Oystein Gjermelt Norrast. Meeskonna ülesandena tuli igal kirikul koostada koguduste loomise tegevusplaan üheks aastaks. EMK esindajad – Robert Tšerenkov, Taavi Hollman, Urmas Sassian, Ele Paju, Aleksandr Fjodorov, Joel Aulis ja Marjana Luist – seadsid meie kiriku aasta eesmärkideks:
Intervjuu Robert Tšerenkoviga
Kuidas teie peres advendiaega tähistatakse?
Meil on saanud traditsiooniks kinkida lastele jõulukalendreid, kus 1. detsembrist 24. detsembrini on iga päeva jaoks väike aknake, mille taga on maiustus. Soovime abikaasaga, et advendiaeg ei oleks pelgalt šokolaadi söömine, vaid sellel oleks sügavam vaimulik tähendus. Seega, advendi ajal hommikusöögilauas, enne kui lapsed avavad advendikalendris aknakese, et kätte saada šokolaadi, loeme pühakirja, palvetame ja mõnikord laulame mõne jõululaulu. Piibli lugemiseks kasutame advendi ajaks koostatud Jeesuse sündimise loo piiblitekste, millest on esile toodud lühike meeldejääv fraas. Me mõtiskleme Jumala imelise plaani üle – päästa maailm, saates oma Poja väikese beebina maa peale. Selle loo kaudu avastame Jumala südant ja loomust ning õpime nende inimeste eeskujust, keda Jumal valis oma plaani siin maa peal täitma. Me katsume läbi enda südamed ja valmistume Tema tulekuks.
Millised on teie pere jõulutraditsioonid?
Jõulude ajal toome tuppa ja ehime kuuse. Meil on aastate jooksul kogunenud väga palju kuuseehteid, mis ei ole lihtsalt pallikesed, vaid on kristliku sümboolikaga ornamendid. Seega kaunistame jõulupuud kristlikku tähendust kandvate kuuseehetega.
24. või 25. detsembri tähistame jõule oma sugulastega. Tavaliselt on kokku ligikaudu 30-40 inimest. Jagame kingitusi, laulame jõululaule, sööme.
Jõulude ajal osaleme jõulujumalateenistusel. Tallinna vene koguduses toimub jõuluteenistus 25. detsembri õhtul. 26. detsembril on alati olnud lasteüritus, kuhu tuleb väga palju lapsi, nende hulgas ka palju mittekristlasi. Eelmisel aastal oli laste jõulujumalateenistusel kokku ligikaudu 400 inimest.
Mis on teie pere jaoks kõige väärtuslikumad advendi- ja jõulutraditsioonid?
Muidugi jumalateenistus. Jõulud ei ole vaid peo või kingituste pärast. Keskmes on Kristus. Ka sugulastega kokku saamine on üpris tähtis.
Kuna sinu abikaasa on pärit Ameerika Ühendriikidest, kas teie pere jõulutraditsioonid sisaldavad ka Ameerika kombeid?
Jõuluhommikul paneme lastele mänguasju või maiustusi jõulusokkidesse, mida tavaliselt riputatakse kamina või ahju juurde. See traditsioon on pärit Ameerikast.
Kas jõuluvana ja päkapikud kuuluvad teie jõulukommete hulka?
Mitte eriti. Kui suguvõsaga koos oleme, siis keegi võib-olla tõmbab punase mütsi pähe ja mängib jõuluvana, aga otseselt jõuluvanaks kostümeerimist ja välja hiilimist ei ole. Me ei ole oma lastele kunagi öelnud, et jõuluvana toob kinke.
Päkapikutraditsiooni meie peres ei ole olnud. Meie pere lastel ei ole kunagi sussi aknalaual olnud. Meil on alati kasutatud jõulukalendrit. Kui mina väike olin, siis mäletan, et meil oli sussiperiood ka, kuni hakkasid advendikalendrid müüki tulema.
Nii et sina lapsena uskusid ikkagi päkapikke ka?
No ma ei tea, kas ma neid uskusin, aga hommikuti võtsin sussi seest ikka kommi küll.
Mis sa arvad, kuidas Jeesus tahaks, et Tema sünnipäeva ja selle ootust tähistataks?
Kindlasti Ta sooviks, et me kasutaksime jõuluaega selleks, et mõelda, kes on selle jõulupüha keskmes – Kristus ise. Jõulud ei tohiks muutuda kommertslikuks peoks või ürituseks. Usun, et Kristus tahaks seda, et me jõuluajal kuulutaksime evangeeliumi ja teeksime head. See on üks põhjuseid, miks me oleme aastaid ja aastaid kirikus lastele jõuluüritust korraldanud. Tallinna vene kogudus on jõulude ajal valmistanud sadu ja sadu kommipakke ning käinud koolides ja lasteaedades rääkimas, mis on jõulude tähendus. Usun, et Kristus kindlasti tahab, et me tooksime jõuluajal Kristuse fookusesse ja paneksime tähele ning aitaksime neid, kes abi vajavad. Mulle meeldib, kui jõulude ajal tehakse positiivseid üllatusi. Näiteks, kui koguduses kogutakse raha pastori perele või tehakse üllatuskingitus kellelegi, kelle jaoks on see tähendusrikas ja kes vajab abi. Need on sellised väärt kombed, kuidas jõule tähistada.
Küsitles
Marjana Luist
Foto: Photo Tijana Drndarski, Unsplash
EMK Reeküla koguduses 17 aastat pastorina teeninud Heino Seppel jäi käesoleva aasta septembrikuu lõpus pensionile. Oma isale Johannesele jääb Heino pastorina teenitud aastate võrdluses küll olulisel määral alla (Johannes oli Reeküla pastoriks 51 aastat), kuid märkimisväärne ajaperiood on see olnud sellegi poolest.
Kuressaare metodisti kirikus toimus erinevate Saaremaa koguduste ühine ülistuse- ja palvepäev.
