„Me soovime, et sellest saaks Võru metodisti kirik!“ ütles abielupaar Kask superintendent Olav Pärnametsale ja äsja Ruusmäe koguduse pastoriks õnnistatud Kaupo Kandile oma poolelioleva ehituse kohta Võru elumajade rajoonis. Oli aasta 1993. Olav võttis lahke pakkumise vastu ning järgmise aasta varakevadel sõideti Tallinna poole kinkelepingut vormistama. Teel tuli vastu suur palgiveoauto, millelt just kaskede auto möödumise hetkel kukkus üks piirdetala. Õnneks põrkas tala vastu kõige tugevamat raami ning tänu Jumalale jäi reisiseltskond terveks ning hoone Võru linnas Uuel tänaval läks EMK omandisse.
Perekond Kaskedele kuulus sel ajal puitmööbli firma „Kokla“ ning nad tegelesid hoone ehitamisega pühakojaks. Kirikuvalitsuse soov oli, et kiriku avamine toimuks Metodisti Maailmanõukogu koosoleku raames 2. oktoobril 1994. Esialgu oli see perekond Kasele murettekitav, kuna aega avamiseni ei olnud palju ning samaks nädalaks oli Koit Kask plaaninud koos Võru ettevõtjate delegatsiooniga minna Rootsi ettevõtlusnädalale. Aga koos otsustati, et ettevõtluse delegatsioone tuleb ehk veel, aga kiriku avamiseks on tal võimalust võib-olla vaid üks kord elus. Võru linnapea püüdis Koitu veel veenda Rootsi sõitma, kuid Koit jäi oma otsuse juurde. Kogu Võru ettevõtlusdelegatsioon hukkus 28. septembril 1994 Estonia laevaga.
2. oktoobril 1994 oli Võru metodisti kirik valmis, ilus metallist ristidega aed ümber maja. Uuele tänavale kogunes aukartustäratav hulk rahvast. Tallinnast oli tulnud suur bussitäis rahvast: Credo koor, dr Eddie Fox, kes oli avateenistuse jutlustaja, Lõuna-Aafrika piiskop, külalised Saksamaalt ja mitmelt poolt Eestist.
Esimese teenistuse rahvarohkus hääbus pühapäev-pühapäevalt. Meeskond oli väike ja kirik oli külm. Konservatiivsemad lõuna-eesti inimesed vaatasid noorele, pealinnast tulnud pastoripaarile vahel umbusklikult. Millalgi 1995. aastal jõudis kätte ka pühapäev, kus olime Kaupoga pühapäevasel teenistusel kahekesi. Rohkem neid pühapäevi ei ole õnneks olnud.
1995. aasta jaanuaris saime küllakutse Raiste külla, perekond Palode juurde. Tuba oli soe ja pererahvas sõbralik. Selgus, et tegemist oli Martin Säägi õe Agnese ja tema perega: Kaljola, Ele, Lea ja Ovega. Nad rääkisid oma elust ning Agnes näitas lastetöö materjale, pilte metodisti kiriku elust ja tegemistest läbi aegade ning jagas oma indu lastetöö suhtes. Kohtumise lõpus otsustasid nad terve perega liituda Võru metodisti kogudusega. Algas lastetöö, kus osalesid Palo, Kaskede, Taimla ja veel mõne pere lapsed. Telefoni valeühenduse tulemusena liitus kirikuga tädi Salme, kes tuli appi ka kirikut kütma.
1996. aastal tuli appi mitmeid misjonäre misjoniorganisatsioonist Comission, kes tõid värvi ja indu. EMK Teoloogilise Seminari aktiivne õppejõud Kersti Raudsepp organiseeris inglise keele kursusi ning kursuste raames kutsus kõnelema noore lootustandva jutlustaja Robert Tšerenkovi Tallinna vene kogudusest. Jutlus oli nii vägev, et kolm inimest andsid oma elu Jumalale ning kaks liitusid kogudusega.
1997 toimus esimene noorte suvemisjon ning taas sai hoo sisse lastetöö. Kellelgi misjonigrupis tuli mõte kirjutada laste Piibliklubi kutsed õhupallidele ning üks noormees läks neid jagama. Koju minnes nägime, et kõigil linna lastel olid kutsega õhupallid käes ning järgmisel päeval oli laste arv mitmekordistunud.
Lastetöös toimus suurem läbimurre 1998. aastal. Lea Palo hakkas eelteismelistele korraldama Piibliklubi, kus hakkasid käima Grete Lepa, Merlin Metsla ja mõned teised tüdrukud ning terve hulk „kratte“ poisse. Nende poistega sai käidud ka politseis ja vanemate juures. Ele Palo ja Tea Võro läksid õppima Teoloogilisse Seminari ning algasid regulaarsed laupäevased teenistused Viitkal, Tiigide kodutalus.
Järgmisel aastal alustas tööd Võru Ühisabi ning koguduse 5. aastapäevaks valmis hoone keldrikorrus koos tualeti, köögi ja osadusruumiga. See võimaldas korraldada rohkem üritusi ning alustada Alfa kursusega.
2000. aastal algas regulaarne töö Võru haigla erihooldeteenuste keskuses. See töö on kestnud tänaseni. Pühapäeviti külastab jumalateenistusi regulaarselt 1-7 inimest.
Samal aastal toimus Viitkal väike ärkamine koos kolme ristimisega ning küpses otsus, et Viitkale on vaja rajada kogudus. EMK Viitka kogudus asutati 19. augustil 2000, päev enne Thea, Kaupo ja nende poja Joosepi sõitu Asbury Teoloogilisse Seminari USAs.
Kolm kogudust jäi kolme noore töötegija hoolde. Vastutuse kolme koguduse eest võttis Teoloogilise Seminari tudeng Vladek Manninen, Võrus aitas kaasa Ele Palo ja Ruusmäel Enno Sarik. 2002-2003 oli Võrus pastoriks Ele Paju, kelle teenimise ajal sündis osadus eakamatele „Kõnõlõ minoga“. Ele teenis Võru koguduses pastorina aastani 2010, mil tuli Jumala kutse minna teenima EMK Räpina kogudust.
Pärast Kandi pere tagasitulekut 2003. aastat oli selge, et enamik Ameerika säravatest plaanidest Võrumaal siiski ei juurdu ning töö jätkub endiselt piiskhaaval. Norra misjonigrupi Varstu misjoni tulemusena pöördus kümme inimest ning oli tarvis hakata tegema järeltööd. Koguduse rajamise töö Varstus kestis neli aastat, kuid kahjuks hääbus ning lõppes aastal 2008.
Kuid Võru koguduse hoonel puudus ikka veel kasutusluba ning olemasolevad tingimused ei rahuldanud päästeametit. 2004. aastal, pidades nõu tuttava arhitektiga, sai tehtud otsus, et vajame juurdeehitust. Juhatuse liige Agnes Palo jagas oma südamest nägemust, et olemasolev hoone on ainult lastekirik, päris kirik saab olema selle taga. 2004. aastal külastas meid esimest korda meie sõpruskogudus Montgomery Esimesest Ühinenud Metodisti Kirikust ning ühiselt linnavalitsusega nõu pidades andsid nad lubaduse, et tahavad meid toetada juurdeehituse teostamisel. Montgomery kogudus on olnud meie sõpruskogudus kuni tänaseni, nad on toetanud meie igapäevaelu, kiriku ehitust ja mitmeid teisi projekte – see on olnud Jumala imeline ettenägelik varustamine. Montgomery kogudus tähistab sel aastal 190. aastapäeva.
Erinevate inimestega juurdeehituse osas nõu pidades sai tehtud otsus, et kasutame ära maksimumi, mida Uue tänava krunt võimaldab. Algas koostöö arhitektuuribürooga „Loob projekt“. 2006. aasta oli väga frustreeriv, detailplaneering oli viibinud ja meie taotlus „kogemata“ laualt välja jäänud, pidime taas ootama. Lõpuks selgus tõsiasi, et enne ehituse algust tuleb eemaldada krundi alt jooksev transiitkaabel. 23. mail 2007 olime valmis EMK 100. aastapäeva raames labida pidulikult maasse lööma. Osalemas oli mitmeid sõpru, kes tähistasid Eesti metodismi sünnipäeva ning tolleaegne linnapea Kersti Kõosaar. Hilisemas mälestuses tõdes ta, et pole enne ega pärast näinud, et keegi hakkab ehitama ilma mingi rahata ja see on tema jaoks tunnistus, et niimoodi ka maja valmis saab – seega: Jumal on olemas!
2006. aastal andis Jumal julgustava vaimuliku visiooni ja teemakirjakoha Js 61:1-3, et see kirik saab olema palvekojaks kõigile rahvastele, ning igatsuse liikuda Püha Vaimu juhtimises ning inspiratsioonis. Hakkasime julgemalt üles ehitama palvetööd ning haigete pärast palvetama, neid õliga võides.
2007. aastal sai vundament valmis, ning elevus oli suur, kuid 2008 tuli suur majanduslangus ning ka meie rahad külmusid. Mõtlesime palju sellele „hooneehitajale, kes alustas, aga ei suutnud lõpetada“.
2009 aastavahetusel saabus sooja Brasiilia päikesena misjonär Yuri Velloso. Lume sulades hakkasid ka müürid kerkima ning 15. aastapäeva saime pidada inimesekõrguste müüride vahel. Meie kallis palvesõber Doris McCray käis meid julgustamas ja prohveteeris, et Jumal liigub edasi.
2010 oli taas keeruline hetk, sest pidime majast välja kolima Päästearmeesse ning vana maja lammutati suures osas, koguduse liikmete hulgas oli kahtlusi, kas teeme ikka õiget asja.
2011 oli tõeline läbimurdeaasta nii vaimulikult kui füüsiliselt ning paljud suuremahulised tööd said tehtud, samuti tuli meile appi vabatahtlike grupp USA-st. Ime läbi sai katus peale novembri lõpuks ning kui viimane mees katuselt maha tuli, hakkas lumi sadama.
2012 ülestõusmispühadel saime tagasi kolida oma armsasse kirikuhoonesse. Sümboolselt tõi Taavet Taimla sisse sama Piibli, mille ta oli toonud sisse 1994. aastal esimesel jumalateenistusel.
Tutvusime erilise misjonäride perega Lõuna-Aafrikast, kes teenisid meiega ühel nädalavahetusel. Vestlusest selgus, et nad ei ole veel oma teenimisvaldkonda Eestis leidnud. Naljaviluks kutsusime neid Võrru ja nad lubasid palvetada. Paari päeva pärast andsid nad teada, et Jumal kinnitas ning nad lubasid paari kuu pärast tulla. 2013. aasta kevadel kolisid Kuzaan ja Clarien koos oma kolme teismelise lapse ja kasutütre Leldega Võrumaale. Ühiselt korraldasime telgimisjonit Võrus Vabaduse platsil ning sügisel keskendusid nad noortetööle. Kuna nende tagapõhi oli „Noored Missiooniga“, muutus Võru kogudus korraga väga rahvusvaheliseks. Meie noortetöös oli korraga noori kümnest eri riigist, sh Türgist, Portugalist, Uruguaist. Samal ajal oli Kaupo õpetamas soome, eesti ja inglise keelt ning Võrus tegutsevad Euroopa vabatahtlikud jõudsid kõik meie noorteõhtutele. Vabatahtlik prantsusmaalt nägi meie koduosaduses oma elus esimest korda Piiblit ning noortegrupp kinkis talle jõuludeks prantsusekeelse Piibli. Muutus tuli nii äkitselt ja kiirelt, et meile ei jõudnud kohale, et lisaks pühapäevase teenistusele, vajasime tõlke noortekatele, palveõhtutele, piiblitundidesse jne. Misjonigrupid ja põnevad külalised muutusid iganädalaseks.
Koguduse 19. aastapäeva tähistasime uues, veel viimistlemata kirikusaalis koos Timo Lige pereansambliga ning algasid aktsioonid „365 päeva avamiseni“ ning „Seisame sõnal“. Kirikusaali põrandale kutsuti nii koguduse liikmeid kui kõiki külalisi kirjutama oma lemmikkirjakohti nende endi emakeeles. Kirjakohti sai kokku ligi 20 keeles ning paarisaja ringis. Sündis ime ja koguduse 20. juubelil sai Võru Elupuu kirik valmis. Arveid jäi veel ca 7000 euro eest üles ning taas sai tehtud üleskutse Eesti kogudustele ning pinge tõusis haripunkti. Kuid 30. detsembriks olid imekombel kõik arved makstud!
2014. aasta oli eriline mitmes mõttes. Maikuus sai asutatud Võru Toidupank, kuid algas ka tõeline pöördumiste laine. Jumal kutsus inimesi unenägude, sisemise tunnetuse ja lihtsalt avatud südame kaudu. Sel aastal andis oma elu Jumalale 18 inimest. Usume, et see oli selgelt meie Lõuna-Aafrika sõprade palvetöö vili. Palvetöö nakatas ka meid ning ehitus tingis palvekoosolekuid igahommikuselt pidama. Pöördumine toimus isegi uusaastaööl vastu aastat 2015. Usule tuli noori, toidupanga töötajaid ja kliente ning inimesi lausa tänavalt. Noortetöö oli kasvanud Van den Bergide töö tulemusena ca 30 nooreni.
2015. a märtsis tundis perekond Berg, et Jumal kutsub neid edasi liikuma. Kuid viljavihud said vägevad: lahkumisteenistusel sai ristitud 7 nende töö tulemusena tulnud noort ja kogudusse astus 14 uut inimest. See on kõigi aegade rekord! 2015 sügisel alustas tööd Võru Palvekliinik, mis on seitsmes ja siiani noorim palvekliinik Eestis.
2015 ja 2016 suvel toimusid English Camp’id ning noori liikus koguduses endiselt palju.
Aastal 2016 hakkasid puhuma tormituuled ning palju saavutatut prooviti läbi. Mitmed aktiivsed uustulnukad lahkusid kogudusest ning noortetöö kahanes. 2017. aastal tuli kuri kiri, et ehitus on vastu võtmata. Ehitusfirma, kes oli kuus aastat meie ehitusel peatöövõtja, läks pankrotti, ning dokumentatsioon oli jäänud pooleli. Ettekirjutused nõudsid taas suuri summasid. Töötasime pingsalt puuduste kõrvaldamise nimel, kuigi pärast ehituse lõpetamise rõõmuhõiskeid oli väga alandav uuesti hakata raha koguma. Kuid Jumal ning vennad-õed olid armulised ning summad said taas kokku ning koguduse 23. aastapäevaks oli kasutusluba käes.
Toidupanga töö on kasvanud aasta-aastalt ning oleme selles Võru Linnavalitsuste ja Omavalitsuste Liidu partnerid. Töö toimub kuuel päeval nädalas kolme palgalise töötajaga ning kampaaniatel on veel lisaks ca 15 vabatahtlikku. Oleme neile väga tänulikud! Selle aasta mais tähistas ka toidupank oma 5. sünnipäeva.
Meie misjonimeelsus väljendub enam kui 20 erineva riigi lipus, mis on palvetoas ning esindavad inimesi, kellega seob meid sõprus, palved ja osadus. Misjonireisid on meid viinud Lätti, Leetu, Soome, Inglismaale, Udmurtiasse, Marimaale, Handimaale, Brasiiliasse, Iisraeli, pagulaskeskusesse, Barbadosesse, Bulgaariasse.
Viimased aastad on koguduses olnud vaiksemad ja pisut rahulikumad. Vaatame tänutundega koguduse möödunud 25 aastale ning peame tunnistama, et mida Jumal on avanud, seda ei suuda keegi sulgeda.
