Jutluse autoriks on aastatel 1956-1962 EMK superintendendiks olnud Valdo Ojassoo (sündinud 24. märtsil 1904, surnud 11. augustil 1975). Jutlus ilmus Kristlikus Kaitsjas 1931. aastal novembris.
„Pidage aega kalliks, sest päevad on pahad.“ (Ef 5:16)
Mitte kaua aega tagasi ma saatsin rongile oma külalisi. Teel oli mul tunne, nagu jääksime meie täna kindlasti rongist maha, sest kodus olles me ei arvestanud õieti kallist aega, ei asunud teele õigel ajal. Jaama jõudes minu kuri aimdus läks täide – rong sõitis just meie eest minema. Meie hilinesime küll ainult mõni minut, aga sellest jatkus küll rongist mahajäämiseks. Ma ei tea, kuidas mõjus see sündmus hingeliselt minu vendadele – päästearmeelastele, aga minule isiklikult mõjust ta masendavalt ja paljuütlevalt. Tundsin sügavat häbi ja piinlikust. Oli seda kõik vaja? Pisut rohkem hooldust ja aja kallikspidamist meie poolt – ja nüüd minu külalised sõidaksid juba rongil. Raudtee konstaabel vaatles meid poolpilkava, poolkaastundliku muigega, kui ta nägi, et me vahime järele ärasõitvale rongile.
Tegelikult asi ei olnud kuigi suure tähtsusega, sest mõne tunni pärast läks järgmine rong ja minu vennad jõudsid ka sellega õigel ajal kohale, aga siiski leidus siin küllalt põhjust häbiks ja pilkeks. Ma tahan siin kirjutada ainult sellest, mida see elamus minule õpetas.
Esiteks ma tahan kirjutada seda, et mul oli häbi iseenda ees, sest ma olin võtnud endale eesmärgiks jõuda teatud rongile – ja jäin sellest maha. Häbi asi küll, aga süüdistada võisin ainult iseennast. Ma mõtlesin siis iseendas sellele, kui mitu rongi väljuvad ühes ja teises sihis Rakvere jaamast öö-päeva jooksul, aga nendest kõigist mahajäämine pole mind sugugi häbistanud. Mispärast? Lihtsalt sellepärast, et ma pole tahtnud nendele minna. Aga seekord tahtsin jõuda õigel ajal kindlaksmääratud rongile ja jäin hiljaks. Ma jäin rongist maha iseenda süü pärast, sest ma ei pidanud aega kalliks. Eks ole elus sagedasti nõnda, et paljud algavad lootusrikkalt usuteed, aga nad ei saavuta iialgi selle tee aulist lõppeesmärki. Nad võitlevad küll, aga siiski mitte nõnda, et saaksid sisse kitsast väravast. Praegune aeg on tõsine ja raske, mida tuleb igas asjas arvestada. Meie ei kaotanud selleks määratud rongilt mahajäämisega midagi, sest varsti tuli teine rong ja minu külalised said ikkagi eesmärgile. Igavikku sõidab aga ainult üks rong ja kes sellest maha jääb, see on igavesti maha jäänud. Issand ütleb kord meile: „Mina ei tunne teid!“ Eks see ole kohutav! Meie algame usuelu, elame silmnähtavalt kõigis Issandale – aga Tema ei tunnegi meid. Nüüd on arusaadav, miks inimesed, teistes niisuguses häbistavas olukorras Issanda ja iseenda ees, hüüavad mägede ja kaljude vastu: „Langege meie peale ja pange meid varjule selle pale eest, kes istub aujärje peal, ja Talle viha eest!“
Teiseks ma tahan kirjutada seda, et mul oli rongist mahajäämise pärast häbi teiste ees. Kuigi e oleksime tahtnud teiste eest varjata oma tõelist olukorda, aga pakid ja kompsud andsid meid ikkagi ära. Mind valdas suur häbi kaaskodanikkude ees ja veel rohkem piinlikkust tundsin ma kodustega kokku puutudes, sest ma olin ju nende seast lahkunud, et jõuda õigel ajal rongile. Ma mõtlesin: milline tunne valdab küll kord siis meie hinge, kui igaveses ajas leiame järsku, et oleme jäänud maha sellest ainsast möödakihutavast rongist. Hirmus ja kohutav! On olemas palju usklikke, kes oma eluga tõmbavad korraks endale terve maailma tähelepanu. Nad näivad kõigile reisijatena taevasse linna, aga ometi nad ei jõua iialgi sinna. Mis ütleb küll siis nende kohta avaliku jumalavastase tegevuse pärast hukkamõistetud maailm? „Kas teie olete ka siin?! Teie, kes silmakirjalikult põlgasite maailma, kõrgilt lahkusite meist, palju laulsite ja palusite, alati käisite pea norus… ja nüüd olete ikkagi siin, kus meiegi!“ Kas ei ole see olukord tõesti piinav? See on siis tõesti midagi palju rohkem kui ainult tühine punastamine ja väike häbitundmine. See on juba alaliselt näriv hingepiin. Inimlikult üteldes, neil inimestel oleks olnud parem, kui nad poleks iialgi alanud usuteekonda, sest siis nad pääseksid vähemalt teiste etteheidetest. Praegune paha aeg sunnib nii mõndagi reisijat teepeal viivitama ja aega mitte kalliks pidama. Aga pidage meeles, armsad kaasreisijad, et sarnaste mahajääjate kohta küsib kord maailm pilkavalt: „Eks ka seesinane olnud Jeesusega?“
Mis peab tegema, et jõuda õigel ajal rongile? Sellele küsimusele on ainult üks vastus: Pea aega kalliks! Kui sa pead kalliks aega, siis sina ei armasta maailma ega seda, mis maailmas on s. t. silmahimu, lihahimu ja elukõrkust, vaid ruttad peatamatult igaviku rongile. Praeguse aja rusuv vaim on saanud juba mitmele tõsisele võitlejale saatuslikuks – sellepärast põgene ta eest. Mõtle, kui hirmus on maha jääda iseendale ja teistele pilke ning häbi märklauaks. Häbi on veel väike õnnetus, aga mahajäämine on ka meie hingele igaveseks hukatuseks. On seda kõike siis tarvis? Sugugi mitte! Sa võid kõigest sellest pääseda kui pead aega kalliks. Mõtle, et iga silmapilk on äraarvamatult kallis, ja rutt, et jõuad rongile, mis viib sind Jumala linna.
Olgu need lühikesed read hoiatuseks neile, kes ruttavad ainsale igaviku rongile. Mõtle alati sellele, et rong ei oota sind, vaid sina pead rongi ootama. „Pidage aega kalliks, sest päevad on pahad!“ Arvesta aega! Kui keegi läheb rongile paha ilmaga ja mööda halba teed, siis võtab ta kokku kõik oma jõua ja arvestab juba ette aega, et jõuda õigel ajal rongile. Aeg, milles meie praegu elame, on ka paha. Arvesta seda! Võta kokku kõik oma jõud ja kiirusta väga, sest muidu võid sa maha jääda. Olgu sulle kallis iga minut ja rutta ikka edasi. Usuteel käimine nõuab palju palveid ja kibedat võitlust. Seda teed tuleb võtta palju tõsisemalt, kui me seda harilikult teeme. Laulja ütleb:
„Küll Jumal on kutsunud palju,
kuid pisut on tulijaid Tal.
Ole vähemalt sina sarnane rongile ruttaja, kes ei pruugi kord häbi tunda iseenda, teiste ja Jumala ees mahajäämise pärast, mille põhjuseks on olnud oma hooletus. Abinõu selleks on väga lihtne ja kõigile jõukohane. Apostel Paulus väljendab seda lausega: „Pidage aega kalliks, sest päevad on pahad!“ Mäletagem seda alati, vennad ja õed.
V. Ojasson
