Mikkeli muuseumis, Kadriorus on meeldiv võimalus külastada näitust „Päästetud pühadus. Ikoonid Nikolai Kormašovi kogust”.
Külastasin seda huvitavat ja sügavalt vaimset väljapanekut, kus sain kuulata ka Nikolai poja Orest Kormašovi (näituse kuraatori) huvitavaid selgitusi ikoonide leidmise ja sümboolika kohta. Oresti kuulates meenus mulle tahtmatult varalahkunud kunstiajaloolane Pille Valk, kes luges omal ajal sügava erudeeritusega EMK Teoloogilises Seminaris kiriku kunstiajaloo kursust.
Paljud meist on kahtlemata näinud vanades, ajaloolistes kirikuhoonetes või hoopis õigeusklike ja katoliiklaste kodudes ikoone ning pühapilte. Vahest te olete vaadelnud isegi tõeliselt vanu ikoone? Need ei meenuta kuigi palju tuttavaid kullasäralisi barokseid pühapilte, või Ameerika Ühendriikides massitiraažides trükitavaid võitluslikke-maskuliinseid pilte Jeesusest. Tõenäoliselt nii mitmelegi meenub selle juures Vana Testamendi käsk 2. Moosese raamatust, et inimene ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Me ei tohi neid kummardada ega teenida. Me ei tohi enesele teha valatud jumalaid! Samuti on meile teada, et inimene ei või Jumalat palgest palgesse näha ja jääda elama.
Meil kui protestantidel võib tekkida siinjuures küsimus, et kuidas siis tohib kujutada Jeesust, kes on ju tõeline Jumal ja samas ka tõeline inimene? Samuti on meie kiriku poolt väljaantava ajakirja „Päevasõna” avalehel tihtilugu koopiaid ikoonidest. Vahest annab meile sõnapaar „tõeline inimene” ka ammendavat selgitust, miks võib kujutada Jeesust. Kirjas filiplastele on meil lisaks abistav tekst, saamaks vastust sellele küsimusele: Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani (Fl 2:5…) Siia juurde võiks vaid veel lisada, et lõpuks on Jumala ikoon ju ka inimene, Jumala näo järgi loodu. Sellega seoses võime ka inimest, täpsemalt inimese poega Jeesust kujutada ja võiksime koos vanade kirikute liikmetega tõdeda, et ikoon on otsekui aken igavikku.
Kunstnik Nikolai Kormašovi (1929–2012) ikoonide kogu on mitmes mõttes erandlik. „Päästetud pühadus“ pole pelgalt näituse pealkiri – selle kogu kujunemise taga seisab pikaajaline ennastsalgav tegevus ja elufilosoofia. See haruldasi ikoone sisaldav kogu kujunes rännakutel Põhja-Venemaale, kunstniku sünnikodusse Muromisse ning ligipääsmatuisse soome-ugrilaste paikadesse rajatud vanausuliste küladesse. Koos pühapiltide leidmise lugudega räägib näitus ikoonide keerulisest saatusest, nende hävingust, päästmisest ning rollist. Näitusel on väljas üle 150 ikooni alates 15. sajandist kuni 20. sajandini.
Soovitan kõikidele minna kaema seda huvitavat ekspositsiooni, mis on vaatajatele avatud kuni 11. novembrini 2018. Mikkeli muuseum on aga avatud kella 10.00–18.00. Kohtasin näitusel paljude külastajate hulgas ka meie koguduse venda ja mitmeid tuttavaid luterlasi.
