Ladinakeelne sõna adventus tähendab tulemist, aga millegipärast on meie rõhuasetus nihkunud ootamisele. Mõnes mõttes põhjendatult, sest advendiaeg toetub Jumala tõotusele Messia tuleku kohta ja rõhutab Tema ootamist. Ootamist inimeseks saanud Jumalana, mis on ajaloos juba toimunud ja mida me jõuluajal tänulikult meenutame. Aga ühtlasi Tema taastuleku ootamist ja selleks valmistumist.
Mida võiks siis õigupoolest tähendada ootuses elamine? Emily Brontë raamatus „Jane Eyre“ selgitab majapidajanna: „Ehkki mister Rochesteri külaskäigud on õige harvad, on nad see-eest alati ootamatud. Ja kuna ma tähele panin, et see teda pahandas, kui kõik kinni oli kaetud ja tema saabudes korrastamine ja askeldamine algas, otsustasin, et on parem, kui hoian toad alaliselt vastuvõtuvalmis.“ Niisiis valib kogenud majapidajanna kõikide osapoolte hingerahu huvides sellise ootuses elamise viisi, mille puhul ollakse valmis ka ootamatusteks. See on toimekas ja aktiivne ootamine; samas ei ole peremehe „ootamatu külaskäik“ ju kuidagi soovimatu. Külaskäik on ootamatu üksnes selles mõttes, et täpne aeg ei ole ette teada. Seetõttu haakub see kirjanduslik kujund väga selgesti piibelliku ootuses elamisega. Nagu üks vana kirikulaul ütleb:
Me tundi ei tea, millal ilmub me Jeesus
Kuid ootame pea üsna tõsises usus
Sest tähti on küll, mis meid aitavad armus,
aga tundi ei tea.
Tuleb pea, olge valvsad ja hoolsad,
Tuleb pea, halleluuja, halleluuja
Tuleb pilvede peal taevainglite väega, aga tundi ei tea.
Ootamatu Jumal
Piibellik ootus on valmisolek, et oodatu läheb täide õigel, aga samas üksnes Jumalale teada oleval ajahetkel. Jumala aeg erineb meie omast ja seetõttu võib meil kohati nappida kannatlikku meelt. Heebrea kirja autor ütleb Aabrahami kohta: „Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.“ (Hb 6:15)
Piibel peab ootuses elamist loomulikuks ja hoiatab meid eriliselt passiivsuse, laiskuse, meie hoolde antud asjade unarusse jätmise eest. Piibellik ootus on tegus ootus. Mitte apaatsus, nurgas kössitamine, tegevusetus – meid on otsesõnu hoiatatud valvsuse kaotamise eest! Selles mõttes võiks öelda, et ajaloost teada „valge laeva ootajad“, kes sõna otseses mõttes kogu oma maise elu pausi peale panid ja kuhugi kogunesid aegade lõppu ootama, olid asjadest väga valesti aru saanud. Mõelgem kasvõi tähendamissõnadele, mis on seotud ootusega: kümme neitsit, talentidega kauplemine… Keskne sõnum on, et ootuseaeg on aeg, kus kõik see, mis meie kätte ja meie hoolde on antud, peaks olema parimas aktiivses kasutuses. Meile tõotatakse ka jõudu ja vastupidavust ootamise ajaks: „kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi“ (Js 40:31). Issanda ootamine on aga midagi sellist, millesse peaksid ära mahtuma meie igaühe argielu pisikesed ja suured ootused.
Omad ja võõrad ootused
Mõnikord lähtuvad meie argised ootused valdavalt kaasinimeste ootustest. Ootused, mida peame enda omadeks, võivad meisse tegelikult olla sisendatud meie kodu, kogukonna, kiriku või ühiskonna poolt.
Ootused võivad olla lootused või hoopis kartused, et miski elus teatud kindlal viisil läheb. Lootused võivad meid viia unistuste maailma, kus me oma mõtetes justkui juba elamegi täideläinud ootuses ja tegelik elu jääb tähelepanu alt välja. Kartused võivad omakorda tekitada fatalistlikku saatusega leppimist, kus ebakindlus ja hirm võivad meid kammitseda sellisel määral, et me ei püüagi viltuminekut takistada, vaid eneselegi märkamatult seda oma passiivsusega soodustame. Psühholoogias kasutatakse niisuguste olukordade kohta mõistet „isetäituvad ennustused“: kui näiteks kardame, et keegi ei taha meiega rääkida ega suhelda, siis maname näole nii tõrjuva ilme, et teised ei söandagi meile läheneda ega meid „tülitada“.
Täitumata ootuste taak
Mida aga teha täitumata ootustega? Üks näide Piiblist on Iiob, kellele tema naine ütleb: „Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea oma Jumalat ja sure!“ Aga ta vastas temale: „Sinagi räägid, nagu ruma-lad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?“ (Ii 2:9-10)
Iiob kannab oma täitumata ootust mehiselt. On päris selge, et tasuks erilise vagaduse eest ootas ta ka erilist Jumala õnnistust. Erinevalt oma naisest on Iiobil hingejõudu Jumalasse edasi uskuda, hoolimata teda tabanud õnnetustest ja täitumata ootusest. Muide, Iiob jääb vankumatult vagaks meheks isegi sel-les olukorras: on märkimisväärne, et ta ei nimeta oma naist rumalaks, vaid viitab üksnes naise mõtteviisi sarnasusele rumalate naistega!
Kas meie ka hakkame rääkima „nagu rumalad naised“, kui meie ootused ei täitu? Või usume, nagu Piibel kinnitab, et „neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks“ (Rm 8:28)? Ka täitumata ootused. Mõnikord jäävad meie ootused aga täitumata, sest me ei ole neid piisavalt selgelt väljendanud.
Kujutage ette last, kes ootab jõulukingiks midagi ebatavalist, nt kaktust, aga mitte kellelegi sellest ei räägi. Jõuluvanale ka ei kirjuta. Jõulud tulevad, ka mitmed kingitused, rohked ja kallid. Aga puudu on pikisilmi oodatud kaktus. Keegi lihtsalt ei tulnud selle peale, et laps võiks kaktust oodata!
Kõige sagedamini juhtub nii meie ootustega teiste inimeste suhtes. Ootame neilt teatud reaktsioone, käitumisviise, teatud viisil tähelepanu osutamist – aga neil pole sellest aimugi. Või ootame pikisilmi kedagi külla, aga unustame talle seda öelda. Ja ootus jääb enamasti täitumata.
Üks hiljutine eluline näide: noormees, kes kaalus oma naisest lah-kuminekut, pani naise omas mõttes „proovile“: kui naine teatud aja vältel käitub tema suhtes teatud kindlal viisil, siis nad jäävad kokku. Kahjuks ta ei teavitanud naist ei prooviajast ega oma ootustest. Kui aeg ümber sai ja naine polnud päris kõiki väljaütlemata ootusi suutnud täita, teatas mees, et naine on nii-öelda „testis läbi kukkunud“. Armastus on seetõttu pöördumatult otsa saanud ja naine võib minna oma teed.
Aga samamoodi võib paraku juhtuda ka meie ootustega Jumala suhtes. Võime ju viidata sellele, et erinevalt inimestest Jumal teab, mis meie südames on. Aga Jumalal on oma ootus: et meie oma tahet, ootust, soovi selgesti väljendaksime. Jeesuski küsis korduvalt: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?“ (Mt 20:32, Mk 10:51, Lk 18:41)
Või nagu loeme Psalmist 40:2-3: „Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõm-bas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud.“ Siit paistab kätte, et Issand on kuulnud appihüüdu. Laulja mitte lihtsalt ei oodanud, et ehk kunagi kusagilt tuleb abi, vaid hüüdis hädas olles abi järele! Kriisioludes tuleb meile võibolla paremini meelde Jumalat appi hüüda, aga rahulikumal ajal unustame. Ja kannatame siis, mõnikord ka üsna ebamääraste „täitumata ootuste“ all. Mida me vajaksime, oleks selgus iseendas ja oma ootustes – mitte lihtsalt ebamäärane nurin.
Märkamatult täide läinud ootused
Aga siis on veel need ootused, mille täitumist ei märgatagi. Mõelge kasvõi juutidele Jeesuse ajal: tõotatud Messias käis nende seas ringi, aga nemad ei tundnud teda ära. Isegi Jeesuse omad jüngrid: kõnnivad mööda teed Emmause poole ja hakkavad juhuslikule kaasteekäijale kurtma: „Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab…“ (Lk 24:21)
See võib ühelt poolt olla seotud asjaoluga, et oleme pannud oma ootused liiga kitsastesse raamidesse, üle tähtsustanud viisi, kuidas ootus peaks täituma. Tuletame meelde pidalitõbist Naamanit, kes läks prohveti juurde tervist otsima: „Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: „Vaata, ma mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin ning hüüab Issanda, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga poole ja paran-dab nõnda pidalitõve.““ (2Kn 5:11) Tahaks kangesti öelda Naamanile, et mis tähtsust sellel on, kas prohvet viipab käega või mitte, või kumma käega ta viipab; peaasi, et sa hirmsast haigusest vabaneksid! Õnneks ta kaaskondlased ongi piisavalt targad, et umbes sedamoodi öelda. Naaman kuuletub prohvetile, ootus täitub ja tervis tuleb; küll pisut teisiti, kui ta seda algselt ette kujutas.
Või mõtleme näiteks oma ootus-tele laste suhtes. Võime ju öelda, et meie ootus on, et lapsed oleksid tublid ja terved ja neil hästi läheks – aga tegelikkuses kipume mõõtma ootuste täitumist väliselt mõõdetavate kategooriate järgi: klassitunnistused, selgeks õpitud klaveripalad, kodune nõudepesemine, koristatud tuba või meie meelest piisav kirikus käimine. Ja kõike seda mõõdetamatut head, mis meie las-tes on, me ei pane millegipärast tähele (soovitan lugeda head näidet Rob Parsonsi raamatust „Kadunud poegade kojutoomine“ lk 23-25).
Veel üks valdkond on ootused tervise osas. Ootame tervenemist, aga kui see tuleb pikkamööda ja valuliselt, läbi protseduuride ja operatsioonide, me justkui keeldume seda ootuse täitumiseks nimetamast.
Või ootused seoses ärkamisega koguduses, mille pärast ikka ja jälle palvetame. Kui meie kujutlus selle suhtes, kuidas see peaks välja nägema, on väga kitsapiiriline (suured äratuskoosolekud, võimsad jutlustajad, rahvahulgad eestpalvel), võib
jääda märkamatuks, et kogudus tegelikult kasvab. Et Jumal on kuulnud meie palveid ja inimesed saavad päästetud; aga ükshaaval ja vaiksel viisil.
Tänuliku meele õnnistus
Kuidas siis täideläinud ootusi paremini märgata? Täideläinud ootus on miski, mis on elav, mis kasvab, areneb ja muutub. Loob võibolla uusi ootusigi. Elu ongi elamine ühest ootusest teise, samas see ei pruugi tingimata stressi tekitav ja koormav olla. Seda juhul, kui oleme avatud nägema ootusi, mida Jumal on lasknud täide minna. „Pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu.“ (Õp 13:12)
Psühholoog Erik Eriksson rõhutab, et just vanadus on aeg, kus tagasivaade elule selgineb ja inimene kas vaatab rahulolu ja tänuga oma elule või keskendub nurisedes sellele, mis oleks võinud teisiti olla. Esimesel juhul on tulemuseks rahulik ja helge vanaduspõlv, rõõm täideläinud ootustest ja Jumala õnnistusest; teisel juhul mürgitame iseenda ja oma lähedaste elu kibeduse ja kahetsusega.
Tegelikult vajame igas eas oskust täideläinud ootusest rõõmu tunda ja selle eest tänulik olla. See polegi alati lihtne, sest kättesaadu ei pruugi tunduda nii hea ja ilus, kui kaugelt vaadates ja oodates paistis. Reaalne elu ei näi alati andvat
piisavalt põhjust tänulikkuseks. Selline reaalsuse ehmatus võib mõnikord tabada abiellujaid (avastades, et muinasjutust tuntud lause „ja nad elasid õnnelikult kuni oma elu lõpuni“ ei olegi sajaprotsendiline garantii), aga ka lapse sünni või unistuste töökoha saamise puhul.
Ja mõnikord tundub ka, et me saime justkui vähem kui „keegi teine“. Meenutame Jeesuse tähendamissõna viinamäe töölistest, kes kõik ootasid päeva lõpul töötasu. Jeesus kirjeldab seda olukorda väga realistlikult: „Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem.“(Mt 20:10) Kokkuleppimise hetkel tundus oodatav tasu täiesti õiglane. Jälgides nüüd samasugust tasu saamas teisi, kes palju hiljem tööd alustasid, hakkab kujunema nurin, rahulolematus, isegi protest. Raha väärtus ei olnud ometi päeva jooksul langenud. „Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile?“ (Mt 20:13) küsib isand nurisevalt sulaselt. Teisisõnu: kas on mingit põhjust äkitselt oodata midagi muud, kui sa pika päeva jooksul viinamäel tööd tehes oled oodanud? Siin tõuseb esile puhtinimlik teistega võrdlemise feno-men: jah, ootus oli küll algselt selline, aga kui ma nüüd nende teiste peale vaatan, tundub, et mina vääriksin ju rohkemat. Mul oleks justkui „õigus saada rohkem“.
Aga mõnikord me ei märka tänada ka lihtsalt sellepärast, et ootuse täitumine ei ole olnud momentaalne, selline, mida võiksime nimetada imeks. Ühel päeval ehk vaatame tagasi ja näeme, et miski ongi muutunud, ootus on kuidagi märkamatult täitunud – aga asemele on sama märkamatult astunud juba uus, järgmine ootus.
Mõni naine, kelle abikaasa ei ole kristlane, alustab sellisest väikesest ootusest: tuleks ta ometi kirikusse! Siis ühel hetkel ongi mees tema kõrval kirikupingis, aga naine elab juba uues ootuses: hakkaks ta iga pühapäev kirikus käima! Tuleks pöördumisele! Saaks koguduse töötegijaks! Ühtpidi on see loomulik areng, probleem võib olla aga selles, et kui meilt siis küsitakse meie ootuste täitumise (teisisõnu palvevastuste) kohta, kipume liiga kergesti ütlema: „Jumal ei ole mu palvetele veel vastanud…“
Piibel suunab meid kõigi meie ootustega taas Jumala juurde tagasi, tuletades meelde: Sina andsid! Ja Sinu anni eest tahan olla tänulik. Nagu ütleb Hanna 1. Saamueli raamatus: „Selle poisi pärast ma palusin ja Issand andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin. Seepärast annan minagi tema Issandale: kõigiks oma elupäeviks olgu ta antud Issandale!“ (1Sm 1:27-28).
Aluseks ettekanne Naiste Ühenduse Jõuluootuse päeval Tallinnas 1. dets 2018
