Metodisti kiriku elust annavad aimu Kristliku Kaitsja artiklid.
„Kristlik Kaitsja“ saab Eestimaa Piiskopliku Methodisti kiriku poolt välja antud ja ta saab ikka selles mõttes oma lugejate ette ilmuma mis mainitud koguduse alustaja Johannes Wesley omale kohuseks tegi: „Maailm on minu kihelkond ja hingesid peasta minu elukutse.“ Selles vabas ja laialises mõttes on see kogudus kakssada aastat tööd teinud ja selle ajajooksul kõige suuremaks üle maailma vaba koguduste seast kasvanud, kirikute, liikmete, jutlustajate, misjonäride, diakonide, halastaja õdede, universiteetide, õppeasutuste, laste varjupaikade, haigemajade, vaestemajade ja mitmesuguse vaimuliku kirjanduse poolest. See on selgeks tunnistuseks, et Kristus seal elab ja oma tööd õnnistab, kus jumalik vabadus valitseb.
Piiskoplik Methodisti kirik on ikka hingede peastja kirik olnud ja selleks tahab tema ka ikka jääda. Tema eessiht ei ole mitte inimesi teistest kogudustest oma juure kutsuda, ja neid uskuma õpetada, nagu oleks ainult Methodisti koguduses üksi õnnistus leida. Methodisti kiriku eesmärk on kõigi inimestele puhast evangeeliumi kuulutada, neid Kristuse juure kutsuda, ja neile pühitsuse teed näidata. /…/ Selles mõttes tahab tema ka edaspidi töötada, kadunuid üles otsida, neid Kristuse juure juhatada, pühitsuses edasi õpetada, ja usklikute seas ühte meelt kasvatada, kus enam kogudusest ja kombedest ei kiidelta, vaid Kristusest ja tema ristist. Maailm on selle kiriku kihelkond ja hingesid peasta tema elukutse. Püüdku seda iga Piiskopliku Methodisti koguduse liige tähele panna, selles mõttes töötada, ja seda ka oma eluga ülestunnistada. Siis on Jumal meiega, ja meie töö kannab vilja.
Kristlik Kaitsja 1. number (mai 1920).
TEATED KODUMAALT
Õpetaja M. Hyvönen, kes oli soomlaste saadikuks viimasel „EL“ (Epworth Liiga – Koduteel toimetus) konverentsil Kuressaares, kirjutab oma reisimuljetest pikemalt soomekeelses „Rahusõnumites“, millest siin toome osa tõlkena:
„Konverents Kuressaares ja ringreis kogudusis oli väga õnnistusrikas. Minu südant rõõmustas eriti see, et noored töötasid hulgana kaasa. Noori mehi oli kogudusis rohkesti ja igaüks võttis tegelikult osa koguduse tööst. Kristlikus Eestis on pääle tungimas ja kõigi meeled on pöördud edasirühkimisele. Ühtekuuluvuse tunne on tugev, kuid siiski vaba kitsarinnasusest. Metodismil on Eestis tulevikku, sest tema juured on rahvas. Lootustäratav on see, et tööst võtab osa ordineeritud õpetajate kõrval 150 kohalikku jutlustajat, kes oma vaba aja pühendavad evangeeliumi teenistusele. Metodistide vaim on tuline, meel karastatud ja pilk ettepoole juhitud. Armastus õdede ja vendade vahel on apostellik.
Eriti väärib noorte töös nimetamist laul ja mäng. Igas koguduses on laulukoor, mõnes isegi mitu, sega- ja meeskoore, orkester jne., kes jumalateenistustel innuga kaasa aitavad. Igaüks on ustavalt kohal ja täida hoolega oma kohust.“
Kristlik Kaitsja november 1933
