Kord pesi minu ema XXL suuruse kampsuni nii väikeseks, et nüüd mahub see selga umbes 2-aastasele lapsele. Ta ei pööranud tähelepanu pesumasina tootja poolt koostatud instruktsioonile ning kampsun sai rikutud.
Loe edasi
Mäletan hästi, kui sain Jumalalt kutse misjonitööks. Olin kuulnud, kuidas Nõukogude Liidus kristlasi vaenati ja et Piibel oli keelatud raamat, mida ei saanud raamatupoodidest osta. Nii otsustasime 1970. aastate keskel sõpradega viia Läti usklikele Jumala Sõna salakaubana. Vanemad kartsid meie pärast väga, ema arvas, et kui peaksime vahele jääma, saadetakse meid Siberisse. Seepärast peitsime piiblid enne reisi minu kodutrepi alla.
Loe edasi
Piibel on Jumala Sõna. Kui usume selle väite tõesusesse, järeldub sellest loogiliselt, et Piibel on usaldusväärne. Seetõttu on iga kiriku usutunnistuses kinnitus, et Piibel on meie usu alus. Väide, et Piibel on Jumala Sõna, põhineb sellel, mida Piibel enda kohta kõneleb. Vanas Testamendis kordub fraas „nõnda ütleb Issand“ eri variatsioonides 3800 korda. Uues Testamendis, Pauluse 2. kirjas Timoteosele 3:16, on öeldud: „kogu Pühakiri on Jumala sisendatud,“ mida võiks sõna-sõnalt tõlkida: „kogu Pühakiri on Jumala-hingatud.“ 1. Korintlaste 2:13 ja 2. Peetruse 1:21 on vaid kaks paljudest kirjakohtadest, millest ilmneb, et Piibellikke kirjutisi peeti Jumala Sõnadeks.
Loe edasi
Metodismi rajaja John Wesley jaoks oli jumaliku ilmutuse keskmes Piibel. Sageli on tsiteeritud tema kuulsat lauset jutluste kogumiku (ilmus 1746) esimese väljaande eessõnas, mis kõlab järgmiselt: „Andke mulle Jumala raamat, ükskõik mis hinnaga! See kuulub mulle. Selles on teadmised, millest mulle piisab. Olgu ma homo unius libri.“ John Wesley nimetab end „ühe raamatu inimeseks“ – homo unius libri. Sedavõrd kategoorilisele väitele vaatamata oli ta omas ajas väga suure lugemuse ja laia silmaringiga inimene. Arvatavasti luges ta elu jooksul läbi üle tuhande raamatu, mis käsitlesid laia teemade ringi: kirikulugu, meditsiini, poliitikat, poeesiat ja palju muud.
Loe edasi
Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal
(PS 119:105)
Tänapäeval avame oma Piibli ja loeme tiitellehelt – „Piibel“. Varasematel sajanditel on tiitellehel seisnud „Biibli Ramat“, „Jummala Sanna“, „Püha Kiri“, „Piibli Raamat“, „Jumala Püha Sõna“, „Suur Piibel“ jne, kuid sisu on alati olnud sama. Piibel on Pühakiri – Jumala Sõna.
Loe edasi
Aasta oli siis 1972-73, olin keskkooli-ealine. Ma ei olnud Piiblit kunagi käes hoidnud ega lugenud – see kuulus tol ajal ju „riigi- ja rahvavaenuliku“ kirjanduse hulka. Juhtus nii, et ühel päeval olime tüdrukutega ühel klassiõel külas, kui tema vanemaid kodus ei olnud. Ja ühel hetkel ütles ta, et näitab meile midagi. See, mida ta näitas, oli tõenäoliselt kelleltki piiril konfiskeeritud Piibel, salakaubana sisse toodud – uhiuus, väikeses formaadis, tumeda kaanega. Miks ma seda arvan? Sest sõbratari isa töötas üsna kõrgel kohal nõukogude julgeolekuteenistuses – kust mujalt sellist Piiblit võis tol ajal leida.
Loe edasi
EMK Teoloogilise Seminari esimene rektor Andrus Norak (27. märts 1958 Tallinn – 23. juuli 2011) kirjutas: „Esimene suur katse (usu)asjasse selgust saada oli püüda leida omale Piibel. Õnneks oli isa suvemaja ligidal Leesi kirik. Kirik, mille juurest ma ei pidanud lihtsalt mööda sõitma ja kohe edasi minema. Kirik oli ühe koha peal. Kirik nagu võllas kõrbes, kui viidata siinkohal Arvo Valtoni novellile. Käia ümber ja vaadata aknast sisse. Kirik, mis ei lähe eest ära ega tõmba endale häbelikult kardinaid ette.
Loe edasi
Piibel ise ütleb: „Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.“ (Hb 4:12). Teisal selgitab Jumal prohvet Jesaja vahendusel: „… nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.“(Js 55:11)
Loe edasi
Armsad vennad ja õed!
Maikuu esimesel pühapäeval tähistame koos Ühinenud Piibliseltside, Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute ja kõigi kristlastega piiblipüha. Täna ja alanud nädalal palvetatakse üle kogu maailma piiblitöö pärast. 9. mail tähistame Ühinenud Piibliseltside palvepäeva. Ülemaailmsesse piibliseltside peresse kuulub ligi 150 seltsi. Piibel on tõlgitud 692 keelde, mida räägib kokku 5,6 miljardit inimest. Piibliseltsid levitasid möödunud aastal üle 400 miljoni Piibli või piibliosa. Esmatõlkeid tehti 44 erinevasse keelde, mida kõneleb 77 miljonit inimest. Siiski on veel 246 miljonit inimest, kel puudub Pühakiri emakeeles.
Käesoleval aastal tähistame Eestis emakeelse Piibli 280. aastapäeva. Täna saame lugeda Piiblit nii trükitud raamatuna, internetis kui ka audioversioonina. Kõik võimalused on olemas. Hõimurahvaste Aeg on üle 10 aasta tegutsenud selle nimel, et meie sugulasrahvad võiksid Pühakirja lugeda oma emakeeles.
Eesti Piibliselts on koostöös Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega alustanud ettevalmistusi uue piiblitõlke väljaandmiseks. Kutsume üles kõiki Eestimaa kogudusi toetama uue piiblitõlke tööd. Kui näiteks iga kogudus Eestimaal annetaks 100 €, siis saaks kokku 50 000 €. See on 1/3 piiblitõlke iga-aastasest eelarvest. Igaüks andku vastavalt oma võimalustele. Piibel kaasaegses eesti keeles on väärikas eesmärk emakeelse Piibli 300. aastapäevaks aastal 2039.
Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel. Psalm 119:105
Palvetagem.
Püha Jumal, tuleme tänuga Su ette. Me ülistame psalmide ja kiituslauludega Su nime ja meenutame Su päästetööd. Täname Sind Pühakirja eest. Sinu Sõna toob selguse, julgustuse ja lootuse ning jääb alati meile juhiks – jalale lambiks ja valguseks me teerajal. Me täname Sind piibliseltside töö eest kogu maailmas. Sinu õnnistusel on Pühakiri täna kättesaadavam kui kunagi varem. Palume koos kõigi maailma kristlastega, et igaüks saaks lugeda Piiblit oma keeles. Toome Sinu ette palves need, kes piiblitöösse oma panuse annavad: tõlkijad, kirjastajad, levitajad, rahastuse korraldajad ja kõik teised.
Me palume nende eest, kes oma usu tõttu on pidanud ohverdama oma elu või keda nende usu pärast taga kiusatakse. Toome palves Su ette need, kes töötavad maades, kus kristlane olla on ohtlik. Aita meid, et me ei oleks vait, vaid valmis seisma nende eest, keda taga kiusatakse Sinu riigi ja õiguse pärast.
Täida meid ülestõusmise lootusega ja tee meist Jeesuse armastuse tunnistajad. Seda palume Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Piiskop Tiit Salumäe
Eesti Piibliseltsi esimees
Jaan Bärenson
Eesti Piibliseltsi peasekretär
Viimastel aastatel on lääne ühiskond muutunud aina avatumaks LGBT-elustiilile*, mis tekitab paljudes arusaamatust. Need, kes ei tea ülaltoodud lühendi tähendust, saavad selgust Google’i otsingust, kuid kristlaste jaoks on veelgi olulisem teada, mida Pühakiri antud teema kohta ütleb. Me usume, et Piibel on Jumalast inspireeritud ja annab meile selguse tõe ja vale kohta (2Tm 3:16). Me usume ka seda, et Jumal armastab meid ja pakub meile parimat (Jh 10:10). Seega on kristlastele ülimalt oluline, mida Jumal, nagu me seda Tema sõnast mõistame, arvab homoseksuaalsusest ja muust soolise identiteediga seonduvast.
Me ei tohi unustada, et tegeleme inimeste, mitte pelgalt eetiliste või õpetuslike küsimustega. Kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:27-28) ja neil on tohutult suur väärtus. Jeesus tuli päästma kõiki inimesi (Jh 3:16), mis tähendab seda, et mida iganes inimene teeb või mõtleb oma identiteedist, Jumala igatsus on teda päästa ja pühitseda, mis võimaldab inimesel näha Jumalat (Hb 12:14).
Metodistidena rõhutame evangelismi ja pühitsuse tähtsust. Me kõik osaleme samas protsessis, mille eesmärgiks on jätta maha patt ja langenud loomus (Rm 7), et muutuda Jumala Poja sarnaseks (Rm 8:29). Homoseksuaalsusest rääkides ei tohi unustada, et tegemist on inimestega, keda Jeesus armastas sedavõrd, et suri nende eest ristil. Jumal kutsub nii meid kui neid sügavamasse osadusse endaga. Seega peaksime antud teemaga suhestuma armastava evangelisti ja hingekarjase suhtumisega.
Homoseksuaalsust käsitlevad kirjakohad
Homoseksuaalset eluviisi kirjeldatakse Piiblis vähem kui kümme korda. Tänapäevases tähenduses homoseksuaalset orientatsiooni ei mainita ei Vanas ega Uues Testamendis. Seega Piibel keskendub teole, mitte tunnetele või kalduvustele. Viimased kerkivad muidugi hiljem esiplaanile.
Moosese seadus: 3. Moosese raamat 18:22 ja 20:13
Tuleb tunnistada, et tänapäeva Lääne ühiskonna arvamus erineb sellest, mida me antud kirjakohtadest loeme. Siin väidetakse selgelt, et homoseksuaalne akt on jäledus Jumala silmis: „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!“ (3Ms 18:22). Selline tegu on võrdväärne intsestiga (3Ms 18:6-18), abielurikkumisega (3Ms 18:20) ja seksuaalsuhtega loomaga (3Ms 18:23).
Arusaadavalt ei õpeta Kirik, et peaksime järgima kogu Moosese seadust. Suure osa sellest moodustavad näiteks ohvritalituste kirjeldused (3Ms 1-7), toitumisreeglid, näiteks sealiha söömise keeld (3Ms 11), ja mitmesugused muud korraldused, mille täitmist Kirik ei eelda. Miks peaksime arvama, et homoseksuaalsuse kohta käiv Moosese seadus on tänapäeval täitmiseks?
Vastamiseks peaksime alustama sellest, et Kirik on alati teinud vahet Moosese seaduses leiduvate moraalsete ja vaimulike üldiste printsiipide (keeld teenida ebajumalaid, varastada, rikkuda abielu jne) ning ühiskondlike või riituslike reeglite vahel, mis toimisid kui Kristuse suunas juhatavad „teeviidad“. Need õpetasid pühaduse väärtust ja vajadust Jumala järele.
Jeesuse kui Messia ja apostlite õpetuse kohaselt lakkasid rituaalsed reeglid olemast absoluutsed ja nende täitmist ei nõuta enam Kristuse järgijatelt. Kui Moosese seadus keelas sealiha söömise, siis Jeesus kuulutas igasuguse toidu puhtaks (Mk 7:18-19; Ap 10:9-16; Rm 14). Ohvritalitused ja pühade pidamine on vaid illustratsioonid, mis muutusid ebavajalikuks Kristusega kohtumise ja tema järgimise ees (Hb 9:6-10, 10:1-4).
Seaduse vaimulik ja moraalne aspekt kehtib aga endiselt, sest see on seotud Jumala pühaduse reaalsusega. Jeesus ja apostlid kinnitavad Moosese seaduse selle aspekti olulisust ka Uue Seaduse kontekstis. Jeesus laiendab moraaliseadust. Kui Moosese seadus mõistab hukka tapmise, siis Jeesus õpetab, et ka ligimese vihkamine on patt (Mt 5:21-22). Moosese seadus keelab abielurikkumise, kuid Jeesus väidab, et ka mõttes himustamine on sellega võrdväärne patt (Mt 5:27-28). Huvitav näide on suhtumine intsesti, mis oli Moosese seaduses surmanuhtlusega keelatud (3Ms 20:11). Jeesus säilitas moraaliseaduse ja kui Paulus seisab sama nähtusega silmitsi, siis heidetakse süüdlane kogudusest välja (1Kr 5:1–5). Seega pole moraalsed nõuded Jumala silmis muutunud. Intsest on endiselt vale ja patt on endiselt patt. Muutunud on vaid tänases ühiskonnas kehtivad tsiviilseadused ja normid.
Kuidas näeb homoseksuaalset eluviisi Moosese seadus? See on selgelt moraalne küsimus, mida (koos teiste keelatud seksuaalsete aktidega) taunivad 3Ms 18 ja 20. Kristlased saavad siit teha kolm järeldust: Esiteks, moraaliseadus pole muutunud. Teiseks, sarnaselt abielurikkumisega (Mt 5) kanname vastutust oma hoiakute, sõnade ja tegude eest. Kolmandaks, Kirik ei reageeri homoseksuaalsuse patule samal viisil, nagu seda tehti Moosese seaduse järgi. Nüüd järgime Pauluse eeskuju ja arvestame reaalsusega, pidades endiselt tähtsaks Jumala pühi standardeid.
Pauluse suhtumine homoseksuaalsesse eluviisi: 1. korintlastele 6:9-10 ja 1. Timoteosele 1:10
Nendes kahes kirjakohas esitab Paulus nimekirja käitumisest, mis käib terve õpetuse vastu (1Tm 1:10) ja neist, kes ei päri Jumala riiki (1Kr 6:10). Eestikeelse Piibli 1997. aasta väljaandest loeme: „Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad… päri Jumala riiki!“ (1Kr 6:9-10)
Rasvaselt esitatud sõnad viitavad prostitutsioonile ja neile, kes kuritarvitavad seksuaalselt mehi. 1968. aasta piiblitõlkes kasutatakse väljendit salajased ropud (viitab kaudselt ebamoraalsusele) ja poisipilastajad. See viitab laste seksuaalsele ärakasutamisele, mis on kõigi poolt taunitud kui pedofiilia. Mõlemad tõlked võiksid olla selgemad. Esimene sõna, mille tõlge on lõbupoisid (1997) või salajased ropud (1968) on tavaline kreekakeelne sõna, mille tähendus on „pehme“. Seda kasutati slängis meeste kohta, kes olid naiseliku olekuga. Vahel kasutati seda ka noorte poiste kohta, keda sunniti prostitutsioonile (lõbupoisid, 1997), kuid lisaks sellele kasutati seda teatud kontekstis ka meeste kohta, kes olid naiselikud ja aktiivsed homoseksuaalid. Tõlge salajased ropud kaugeneb tähendusest, sest tegemist polnud millegi salajasega ja see ei seostu ka otseselt lapsprostitutsiooniga. Tegemist oli sõnaga, mis viitas üldiselt homoseksuaalile või mehele, kes oli oma olemuselt naiselik.
Teine sõna, mis on tõlgitud kui meestepilastajad (1997) ja poisipilastajad (1968), on kreekakeelne sõna, mis tähendab sõna-sõnalt „mees, kes magab mehega“. Siin puudub tegelikult viide laste (või meeste) kuritarvitamisele ehk pilastamisele. Tegemist on neutraalse terminiga, mis tähistab aktiivse homoseksuaalse eluviisiga meest. Sama sõna esineb ka 1. kirjas Timo- teosele 1:10, kus see on tõlgitud kui poisipilastajad (nii 1997. kui ka 1968. aasta väljaandes). Täpsem tõlge oleks siin „praktiseerivad homoseksuaalid“. Tõlkeerinevustele vaatamata on Pauluse seisukoht selge. Ta jätkab Moosese seaduses väljenduvat hoiakut homoseksuaalsuse osas ja nimetab seda vastuvõetamatuks patuks.
Miks mõistab Paulus homoseksuaalse eluviisi hukka? (Roomlastele 1:20-27)
Moosese seadus (3. Moosese raamat) ja Pauluse kirjad (1. korintlastele ja 1. Timoteosele) kinnitavad, et tegemist on käitumisega, mida Jumal heaks ei kiida, kuid siin puudub teoloogiline põhjendus. Kõige parema selgituse leiame Pauluse kirjast roomlastele. Esimestes peatükkides kirjeldatakse inimkonna patusust ja suunatakse tähelepanu Jeesusele. Paulus esitab suure pildi, rääkides Jumala eesmärgist loomisloos (Rm 1:20), järgnevast pattulangemisest ja meie praegusest olukorrast. Sellega seoses mainib Paulus naiste ja meeste homoseksuaalset eluviisi kui tõendit mässu kohta Jumala vastu (Rm 1:26-27). Ta nimetab seda loomuvastaseks käitumiseks (Rm 1:26-27), sest see polnud Jumala esialgses loomisplaanis, vaid on pattulangemise tulemus. Tänapäeva Lääne arusaam kirjeldab homoseksuaalsust kui normaalset orientatsiooni – mida Paulus ei kinnita. Oluline on mõista, miks Paulus seda näidet kasutab. Kreeka-rooma maailmas, kus Paulus teenis paganate apostlina, oli homoseksuaalsus tavaline nähtus. Eriti esines seda Rooma kõrgklassi keskel (oluline on näha paralleele tänase Euroopaga). Paulus ei kirjutanud uskmatutele, vaid Rooma kristlastele. Ta pööras tähelepanu ühiskonnas toimuvale nii, nagu Jumal seda nägi. Tegemist oli erinevusega Jumala tahte ja ühiskondlike standardite vahel. Kiri väljendab igatsust näha usklike kasvamist Jeesuses, välja patusest eluviisist (Rm 7) ja enam Jumala Poja sarnaseks (Rm 8:29). Pauluse eesmärk polnud ühiskonda hukka mõista ja patu tagajärgedesse jätta, vaid osutada päästmisele, mille on toonud Jeesus. Ta kirjutab evangelistile omase armastava südamega, kes ei taha, et patused jääks hukkamõistmise alla: „sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (Rm 3:23-24).
Mida ütleb Piibel homoseksuaalsuse kohta?
Alati, kui homoseksuaalset akti nimetatakse, tunnistatakse see selgelt pattulangemise tulemuseks, mille tagajärgedes me endiselt elame. Kuna homoseksuaalsuse praktiseerimine pole vastuvõetav, siis tuleb näha ka vastavas orientatsioonis pattulangemise mõju. Piibli seisukohast vaadatuna tuleb samal viisil suhtuda üha uute sooliste identiteetide lisandumisse. Kogu loodu ägab patukoorma tõttu (Rm 8:20-22). Me pole need, kes olema peaksime ja vajame lunastust. See käib meie kõigi kohta.
Mida Piibel ei ütle homoseksuaalsuse kohta?
Piibel ei väida kusagil, et patt homoseksuaalses suhtes on hullem kui patt heteroseksuaalses suhtes. Piiblis on homoseksuaalsust vähem kui kümnel korral hukka mõistetud, kuid heteroseksuaalset pattu on hukka mõistetud sadu kordi. Sama kirjakoht, mis nimetab homoseksuaalsust, mõistab hukka ka varguse, ahnuse, joomarluse ja valetamise (1Kr 6:9–10; 1Tm 1:9–10). Kirikuna peaksime olema ausad ja järjepidevad hukka mõistma nii tavalisi kui vähem tavalisi patte. Pole õige mõista hukka teisi, jätmata tähelepanuta isiklikud patud (Mt 7:3-5)!
Oluline on märkida, et Jeesus ei nimetanud kunagi homoseksuaalsuse pattu, kuna see polnud tollases juudi ühiskonnas aktuaalne. Samuti ei nimetanud ta ebajumalateenistust, sest tollases juudi ühiskonnas keegi seda nagunii ei õigustanud. Jeesus ei rääkinud mingite kaugete rahvaste probleemidest, et kuulajad ei langeks eneseõigustuse küüsi. Ta rääkis otse kuulajaskonnale ja nõudis neilt oma probleemidega tegelemist. Jeesus peaks ka siin olema meile eeskujuks. Ta seisis õigluse ja pühaduse eest, andis armu abielurikkujast naisele (Jh 8) ning käskis tal edaspidi patustamine lõpetada (Jh 8:11). Jeesus ilmutas tõelist armastust ja kaastunnet, mis kõlas ühtlasi prohvetliku üleskutsena pattu tähele panna ja sellest hoiduda. Ta tsiteeris 3. Moosese raamatut: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (3Ms 19:18), kuid ei soovinud tühistada korraldust: „Noomi julgesti oma ligimest, et sina ei peaks tema pärast pattu kandma!“ (3Ms 19:17)
Kes on ligimene, keda peaksime noomima? Moosese seadus pidas silmas iisraellasi, kes moodustasid usukogukonna. See on oluline erinevus, Moosese seadus kehtis omade kohta, mitte väljaspool seisjatele. Paulus kirjutab seoses seksuaalsete pattudega: „Kas on minu asi kohut mõista nende üle, kes on väljas [kirikust]? Eks te mõista kohut nende üle, kes on sees? Nende üle, kes on väljas, mõistab kohut Jumal.“ (1Kr 5:12-13.) Kristlastena peame olema ustavad Jumala sõnale ja elama vastavalt oma usule. Me ei saa oodata, et need, kes ei ela osaduses Jumalaga, peaksid kinni Jumala standarditest. Nemad peaksid kõigepealt kohtuma elava Jumalaga, muu tuleb hiljem.
Piibel õpetab, et me kõik oleme teel pattulangemisest pühitsuse poole. Piibli keskne sõnum pole hukkamõistmine, vaid lunastus. Paulus väljendab seda pärast abielurikkujate, homoseksuaalide, riisujate ja ahnete hukkamõistmist, kes ei päri Jumala riiki. Ta jätkab: „Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“ (1Kr 6:11.)
Piibli sõnum on eelkõige sõnum päästmisest ja lunastusest. Keegi võib võidelda homoseksuaalsete impulssidega või heteroseksuaalset laadi kiusatustega või hoopis ahnuse ja kadedusega, kuid Piibel julgustab võtma kõik mõtted vangi Kristuse sõnakuulmisse (2Kr 10:5). Vaid nii leiame tõelise vabaduse, mille annab osadus püha Jumalaga.