Ajavahemikus 1999–2018 käisin Eestis üle 13 korra. Esimest korda Eestis käies olin 14-aastane ja möödunud aasta reisil olles olin 31-aastane. Reisidel käies olen külastanud Teoloogilist Seminari, Laager Gideoni, Tallinnat, Narvat, Kohtla-Järvet ja Jõhvit. Olen sõna otseses mõttes Eestis üles kasvanud. Olen Eestis õppinud erinevaid asju, muuhulgas ka näiteks manuaalkäigukastiga sõitmist. Kuid kõige tähtsam, mida olen õppinud, on Jumala armastus Eesti suhtes.
Olin vaid 14-aastane, kui astusin 1999. aastal Tallinnas lennukist välja eestimaa pinnale. Kõik sellel maal oli uus – uus nii minu jaoks, kui ka uuena sündinud riik. Eesti oli iseseisva riigina eksisteerinud alles üheksa aastat ning ei olnud veel Euroopa Liidugagi ühinenud. Tallinna Lennujaam oli vaid pisut enam kui vaid mõned lendude väljumise väravad ja mõned tualettruumid.
Sama päeva õhtul saabusime laager Gideoni. Mäletan, et muretsesin selle pärast, et ma ei saa sealsete lastega keelebarjääri pärast suhelda. Pärast mõnda päeva olin laste ja nende juhendajatega koos mänginud, nendega koos söönud, koos ülistanud Jumalat, kuid ikkagi ei tundnud ma nendega sidet. Kartsin, et ma ei suuda teistega Püha Vaimu jagada.
Neljanda päeva hommmikul palvetasin, et ma oma reisi õigustamiseks suudaksin lastega sidet luua. Hommikusöögi ajaks ei olnud midagi muutunud, keskpäevaks oli kõik endine, õhtupoolikul – ei midagi. kus oli Jumal? Miks ma suutnud Teda nende lasteni viia? Sel õhtul viisime õhtuse palvuse läbi laste tubades ja kogu mu elu muutus. Noor tüdruk jagas oma lugu. See algas nii nagu paljud teisedki lood, mida ma olin varasemalt korduvalt kuulnud. Isa oli joodik, kes sattus jälle vanglasse ja siis vabanes taas. Ema tegi kõik selleks, et hoida perekonda koos.
Tema vanemad ei tundnud Jumalat ning see noor tüdruk tundis, et tema ülesanne oli tuua neid Jumala juurde. 7-aastasena õpetas ta oma emale inglise keelt kasutades selleks Piiblit ning jüngerdas oma isa aegadel, kui ta vanglast kodus oli. Noor tüdruk hakkas nutma. Me kõik hakkasime nutma. Ma nutsin tema ja tema võitluste pärast ja küsisin Jumalalt, miks lapsed, kes on minust nooremad, peavad sellistest asjadest läbi käima.
Tüdruk ütles midagi ja naeratas siis. Tõlk vahendas tüdruku öeldut: „Ta ei nuta seepärast, et ta on oma olukorra pärast kurb. ta nutab tänutundest, et ta saab oma vanematele Jumala Sõna jagada. Ta tahab ise olla see, kes tutvustab oma isa taevasele Isale.”
Need lapsed avasid mu silmad mõistmaks, millist pinget ma ise olin endale tekitanud. Olin tulnud maailma teiselt poolt, et muuta nende elusid ning tundsin, et ma ei suutnud seda ülesannet täita. Sellel neljandal päeval mõistsin, et need lapsed ei olnud seal selleks, et ma saaksin nendele Jumala viia. Nad olid seal selleks, et tuua Teda minuni. Aga ma olen ju elu aeg olnud kristlane?! Kuidas need väikesed lapsed sellest kohast, millest keegi ei olnud midagi kuulnud, said oma teekonnal olla minust eespool? Minu ema oli olnud 20 aastat õpetaja ning ta siiani kirjeldab lapsi kui käsnasid – nad soovivad igat informatsioonitükikest endasse imeda.
Oma viimase reisi ajaks aastal 2018 oli Tallinna Lennujaamast oma poodide, restoranide, mitmete uute lendude väljumise väravate ja digitaalsete lahendustega saanud rivaal paljudele lennujaamadele Ühendriikides.
See lennujaam on ilmekaks näiteks selle riigi kiirele edenemisele lühikese aja jooksul. Minu lemmiklugu Eesti kohta on see, kuidas 1991. aastal Eestist lahkuv nõukogude armee tõmbas maast välja telefoniposte, keris juhtmed nende ümber ja viskasid üle riigipiiri venemaa pinnale. Kui meie ei saa neid kasutada, siis ei saa keegi neid kasutada! Selle asemel, et teha sama asja, tegid ettemõtlevad eestlased koostööd soomlastega, panid üles mobiilimastid ja andsid igale perele mobiiltelefoni. See riik ja selle inimesed on vastupidavad ning me saame jätkuvalt neilt aina enam õppida.