Tere Iisraelimaalt!
Eelmises ajakirjas alustasime lugu nelja eestlase viibimisest Iisraelis. Rahvusvahelise Sar-El programmi raames teenisid nad vabatahtlikena Iisraeli Kaitseväes. Sellest reisist sündisid kirjad kodustele. Oleme puhkamas Ashdodis järjekordsest tihedast töönädalast sõjaväebaasis.
Eelmise kirja lõpetasin hetkel, kui läksime Jeruusalemmas Holokausti muuseumisse ning sealt armeebussiga tagasi kõrbesse. Yad Vashem, nagu seda muuseumit nimetatakse, mõjub alati iselaadselt, hoolimata kui palju seal käinud oled. Meie giidiks on hallipäine juudi vanahärra, kelle sügavates kurbades silmades vilksatavad aeg-ajalt lõbusad sädemekesed. Tal on võime lühikese 1,5 tunniga liikuda läbi päratu suure hoone- ja infokolossi ning seada me ette lugu inimkonna ühest tumedamast ajaloohetkest. Ringkäigu lõpul vaatavad vana juudi elutargad silmad meile otsa ja ta ütleb: „Ärge mõelge nii, et küll olid kurjad ajad! Kurjus on jätkuvalt olemas ja tegutsemisvalmis, ent tema vägi ja toimimisvõime sõltub meie igaühe valikutest ja otsustest.“