Varakevad 2017
Olin kunagi ammu andnud nõusoleku toimetada keeleliselt Priit Tamme tõlgitavaid John Wesley jutlusi. Nüüd olemegi punktis, kus sellega saab pihta hakata. Istume Priiduga kirikukohvikus maha, et sõlmida esialgsed kokkulepped tõlke keelekasutuse kohta.
Oleme üksmeelel selles, et kasutame tänapäeva eesti keelt. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et eelistame omasõnu võõrsõnadele, lihtsust keerulisusele, selgust hägususele. Pooldame mõlemad põhimõtet, et nii nagu kõiki teisi oskuskeeli, tuleb ka usukeelt uuendada, et see käiks ajaga kaasas ja oleks kõigile ühtviisi mõistetav. Proovime selle mõtte elluviimiseks alustada pisiasjadest, näiteks õigekirjast. Teeme otsuse, et pruugime jutumärke keelekorraldajate viimati soovitatud kujul, kirjutame kokku võibolla ja kasvõi, paneme vähemalt asesõnad tema ja ta väikese algustähega. Muude sõnade juures jääme toppama: kui pühakiri, apostel, püha võiks olla väikese esitähega, siis kuidas toimida sõnadega kõigekõrgem, kõigeväeline, õnnistegija, päästja, looja, poeg, tall, kirik jm? Otsustame, et vaatame neid asju hiljem.
Avan esimesed jutlused. Mind tabab määratu aukartus. Mõtlen, et algul lihtsalt loen. Aukartus läheb aga veel suuremaks. Seedin paar päeva. Proovin uuesti. Aukartus ei ole kadunud – see süveneb kartuseks. Ise olen 20 aastat keeletoimetaja olnud ja enda arvates igasugust teksti näinud, aga praegu pelgan John Wesleyt ja lähteteksti, Priitu ja tema tõlketeksti. Tekst ei kõneta mind, sest on liiga suur. Palvetan. Parandan kõhklemisi natuke tähevigu ja komasid. Midagi enamat muuta ei julge, seepärast kirjutan peaaegu iga oma mõtte kommentaarikasti. Kommentaarikaste saab palju – esimese viie jutluse failis on keskmiselt kaheksa märkust lehel. Tagantjärele mõeldes – kuidas Priit küll jaksas vastata?
Hiliskevad 2017
Hakkan Wesley stiiliga tasapisi harjuma. Aukartus on jäänud, aga toimetamisjulgus on suurenenud. Söandan parandada ka kõike muud peale õigekirja. Kommentaarikaste jääb vähemaks. Tarbeteksti toimetajana tunnen, kui hea on lugeda ükskord ka teksti, kust ei vaata vastu äraleierdatud moesõnad väljakutse, konstruktiivne, panustama, sisend, tõhustama, käivitama, koheselt, igapäevaselt, täna jne. Selle asemel naudin Wesley keelepruuki, mille Priit on edasi andnud sama täpselt: varjundirohkelt, aga ilma liigse ilutsemiseta. Tekst on huvitav, sest selles on lihtsad, ent omapärased sõnad, mis paeluvad. Näiteks Priidu pakutud sõna vaimupalang tekitab lausa külmavärinaid – see on ilus, mõjuv ja eriline. Selliseid sõnu on tekstis sadu.
Suvi 2017
Oskan juba märgata Wesley lemmikkirjakohti ja -väljendeid: Rm 8:15 („Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!““); Ef 1:18 (südame silmad); Hb 4:12 (südame meelsus ja kaalutlused); Ef 4:24 (tõe õigus ja vagadus); 1Kr 13:4 (armastus ei kelgi ega hoople) jne. Wesley armastab kasutada kolmikväljendit desires, tempers and affections, mida tuleb tõlkida konteksti tõttu erinevalt: iha, hoiak ja kiindumus; soovid, meelelaad ja tundmused; igatsus, meeleolu ja mõtted; püüded, meelsus ja suhtumine jne.
Arutleme Priiduga sõna entusiasm tähendusringi üle inglise ja eesti keeles (37. jutlus). Nagu entusiasmi puhul, armastab Wesley ka muudes jutlustes mängida mõne sõnaga, mille ta on noppinud Piibli eri kohtadest. Et aga eestikeelses Piiblis on neid erinevalt tõlgitud, on meil raskusi täpsete tsitaatide edasiandmisega. Nii on image tõlgitud eestikeelses Piiblis kord näoks, kord kujuks; ordinances on kord määrused, kord seadused, kord sakramendid; flesh on eri kohtades liha, lihalik loomus, lihalik mõtteviis ja lihtsalt loomus; servant on tõlgitud kui sulane, teenija ja ori. Wesley on võtnud Piibli eri kohtadest sõnad wavering ja doubting ning kasutanud neid kõrvuti, aga eesti Piiblis on mõlemas kirjakohas vaste kahtlemine – nuputame, kas nüüd pannagi eesti keeles üks sõna või minna piiblivastest mööda ja muuta ühte neist. Rm 8:1 on väljend who walk not after the flesh, but after the Spirit üldse tõlkimata, ent meil tuleb seda teha, sest osa Wesley 8. jutlusest põhineb sellel osalausel. Niisiis otsustame mõne asja kohta kirjutada tõlkija märkuse, et lugejale oma raskusi selgitada.
Koos Wesleyga õpetab Priit mulle sisulisi asju. Õpin kirikukeele sõnavara avarat tähendusringi, saan teada erinevatest ajaloosündmustest ja mitmesugustest tavadest. Mu teadmised kasvavad koos alandlikkusega. See ei takista mul astumast mõnikord vaidlustesse, mis lõpevad aga tavaliselt mõlemale poolele sobivate kompromissidega.
Sügis
Töö käib täies hoos. Tajun Wesleyt paremini. Tunnen ära olulise ning et see veelgi rohkem esile kerkiks, lisan sõnadele nüansirikkust, vahetan nende järjekorda ja tõstan osalauseid ümber. Muudan paiguti Wesley koma- ja semikoolonikasutust, sest eesti keeleruumis tajutakse neid märke teisiti. Teen kohati pikemaid lauseid kaheks ja paar lauset seon jällegi kokku, ilma et see muudaks Wesley stiili. Priit tuleb mu ettepanekutega kaasa ja pakub ka ise lahendusi. Näen, kuidas hea tõlge muutub veel paremaks.
Wesley on põiminud piibliteksti oskuslikult enda mõtteid. Priit on sama osav kui Wesley: tõlke lausestus on enamjaolt sujuv ja mõte liigub lausest lausesse ülima elegantsiga, moodustades kauni terviku. Minu ülesanne on üksnes muuta selle teksti sära veel eredamaks.
Otsustame, et ei hakka kõiki piiblitsitaate jutumärgistama, sest tekst läheks väga kirjuks. Tsitaatides, millele on originaaltekstis viidatud, kasutame Wesley enda mõtete tähistamiseks nurksulgi.
Ikka oleme hädas eestikeelse Piibli vastetega. Kui näiteks Wesley on tsiteerinud 5Ms 30:6, siis kasutame seestütlevat käänet: kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, kui aga Mt 12:30, siis kaasaütlevat: kogu oma südamega ja kogu oma hingega. Väljend narrow gate on Lk 13:24 kitsas uks, ent Mt 7:13 kitsas värav – mida teha, kui Wesley kasutab neid segamini? Inglise keeles on Hb 12:13 sõnastus [lest that which is lame] be turned out of the way [’ei pöörduks teelt kõrvale’], aga eesti Piiblis on tõlge [et lonkur] ei väänaks jalga. Seda saab mõnes kohas kasutada, aga kohati tuleb ka otse tõlkida – kui Wesley räägib õigel teel püsimisest ja sellelt kõrvale pöördumisest, siis ei saa jala väänamist mitte kuidagi sinna sobitada. Kohati näib 1968. aasta tõlge olevat sobivam ja me võtame mõne tsitaadi hoopis sealt, kirjutades selle kohta allmärkuse.
Talv 2017/2018
Olen esimese toimetamise lõpetanud. Priiduni on jõudnud kõik kommentaaridega failid ja ta saadab need järgemööda enda vastustega tagasi. Teen tema näpunäidete järgi käsikirja parandused, aga selle käigus tekib veel küsimusi. Kohtume Priiduga tema kirikukabinetis, kus veedame endalegi märkamatult Wesley seltsis 10 tundi, et viimasedki kahtlased kohad läbi arutada ja kauniks lihvida.
Alustan teist toimetusringi. Kui siiani on tõmmatud jooni laia käega, siis nüüd tuleb välja otsida viimistluspintslikesed. Ma ei näe käsikirja enam lausehaaval, vaid saan seda tekstina lugeda. Aukartuse kõrvale on tulnud nauding. Kohtun juba mitu kuud iga päev Wesleyga ja maitsen tema jutlusi. Mõistan tema mõtteid. Taipan, kui püha on see mees ja kui armetu on tema kõrval see usk, mida mina praktiseerin. Hooman tema tekstide võimsust ja olen endiselt hämmeldunud Priidu oskuse üle see nii täpselt meie emakeelde tuua.
Teisel lugemisel tuleb olla eriti tähelepanelik. Tõlketeooria kohaselt tekib igal tõlkijal hetki, mil ta muutub teksti suhtes pimedaks ja näeb seal sõnu, mida tegelikult ei ole. Ka Priit ei ole sellest pääsenud. Kuna Wesley armastab kasutada väljendit Jumala laps, siis on harjumus sedasi tõlkida niivõrd suur, et ka väljend child of man [’inimlaps’] muutub Jumala lapseks. Osalause their word fall to the ground on saanud tõlkeks nende maailm langeb põrmu, ehkki Wesley järgi langeb põrmu nende sõna. Muigama panevad kohad, kus tähevead või mõni kääne on andnud sõnale teise tähenduse. Näen väljendeid olgu Jumalale ai pro au; püha õhusöömaaeg pro õhtusöömaaeg; uks Kristusesse pro usk; teavad pro taevad; suuremal või vähemal märal pro määral; nad tulevad, paistes usklikena pro näides, tundudes, jne.
Varakevad 2018
17. veebruaril saab Wesley jutluste toimetatud käsikiri valmis ja ma saadan selle laiemale ringile lugemiseks. Külli Tõniste saadab märkused kreeka- ja heebreakeelsete sõnade vormistamise kohta ja lisab mõne küsimuse. Küljendajalt Janika Vesbergilt saabuvad esimesed proovileheküljed, mille kohta jagame mõtteid.
Kevad 2018
Priit on kirjutanud järelsõna, Taavi Hollman on valmis saanud eessõna. Tehnilised asjad hakkavad selginema: arutame ja vormistame tiitlipööret, teada on trükikoda (Trükisilm OÜ) ja ISBN (raamatu kohustuslik rahvusvaheline standardnumber), Taavi koostab nimekirja annetajatest, Janika saadab veel prooviküljendusi, kaanekujundaja Piibe Piirma valmistab Külli idee järgi kavandi, arutame logo panekut raamatuseljale, Külli taotleb kaanepildile autoriõiguse.
Lõpuks jõuab küljendatud valmistekst minuni. Taas tabab mind aukartus – kogu selle 630 lehe ees. Asun korrektuuri tegema. Leian üksikuid tähevigu, ühtlustan veel koma- ja semikoolonikasutust. Mõnes kohas tuleb veel muuta suur algustäht väikeseks ja vastupidi (kõik algul nimetatud algustähe kasutusjuhtumid on leidnud lahenduse). Helistame Priiduga iga päev, vahel mitugi korda, et teha viimaseid pisitäpsustusi. Minus tekib tohutu tänutunne küljendaja Janika vastu, kes suudab kõiki meie soove paindlikult täita ja on valmis sõidutama küljendit korduvalt edasi-tagasi. Kiires lõpuotsas on ta isegi laupäeval valmis töö juurde minema ainuüksi sellepärast, et ma tahaksin ära võtta ühe tühiku, parandada ühe koma ja ühe päise. Piibe on sama kannatlik ja lahke, kujundades kaant mitu korda ümber. Meil on võrratu meeskond!
23. aprill on päev, mil ma saadan tõlgitud, toimetatud ja küljendatud ja korrigeeritud käsikirja koos kaanepildiga Taavile, kes edastab selle trükikojale.
Hiliskevad 2018
26. mail on Paides Wesley Aldersgate’i kogemuse 280. aastapäeva auks peetav konverents ja Wesley raamatu esitlus. Olen üle aasta olnud koos Wesleyga, lugenud tema jutlusi ja õppinud teda Priidu vahendusel tundma. Aukartusele vaatamata on minust saanud Wesley aupaklik sõber. Soovin samasugust pikaajalist sõprust kõikidele lugejatele!
