Eelmises ajakirjas alustasime lugu nelja eestlase viibimisest Iisraelis. Rahvusvahelise Sar-El programmi raames teenisid nad vabatahtlikena Iisraeli Kaitseväes. Sellest reisist sündisid kirjad kodustele. Oleme puhkamas Ashdodis järjekordsest tihedast töönädalast sõjaväebaasis.
Eelmise kirja lõpetasin hetkel, kui läksime Jeruusalemmas Holokausti muuseumisse ning sealt armeebussiga tagasi kõrbesse. Yad Vashem, nagu seda muuseumit nimetatakse, mõjub alati iselaadselt, hoolimata kui palju seal käinud oled. Meie giidiks on hallipäine juudi vanahärra, kelle sügavates kurbades silmades vilksatavad aeg-ajalt lõbusad sädemekesed. Tal on võime lühikese 1,5 tunniga liikuda läbi päratu suure hoone- ja infokolossi ning seada me ette lugu inimkonna ühest tumedamast ajaloohetkest. Ringkäigu lõpul vaatavad vana juudi elutargad silmad meile otsa ja ta ütleb: „Ärge mõelge nii, et küll olid kurjad ajad! Kurjus on jätkuvalt olemas ja tegutsemisvalmis, ent tema vägi ja toimimisvõime sõltub meie igaühe valikutest ja otsustest.“
Baasis korrastame väeosa territooriumi. Töötame gaasi- ja bensiinihoidlas, mis tuleb puhastada taimedest ja prügist. Mingit erilist taimkatet siin küll ei ole, kuid see, mis ennast liiva ja kivide vahele on juurinud, hoiab sealt ka kirglikult kinni. Kõigele lisaks on kõrbeisendid varustatud päris õelate ogade ja okastega. Hea et võtsime Eestist targu kaasa töökindad, norrakad on sunnitud läbi ajama kummikinnaste pakiga. Kujutlege neid oigeid ja ohkeid, mida nõeljate pusade kilekindaga kotti surumine tekitab! Taimkate eemaldatakse tuleohutuse pärast, sest suveks muutuvad praegused rohelised, kirevaõielised tuustid takuküünaldeks.
Heakord ei ole armee primaarülesanne ning seetõttu napib töövahendeid. Saame 16 inimese peale 4 kirkat, mättalabida, labida, kõbla, oksakäärid, katkise varrega murureha, veel jupima varrega plastmassreha ning kilekotirullid. Kõik! Pole siis ime, et tööriistade peale „ihutakse hammast“ ja nii mõnigi vaatab kiiva silmaga seda, kes võidukalt mingi riistaga tööle marsib. Kaks kätt on aga igaühel ning veidike nuppu ja vedamist ka. Nt mina leian endale liiva seest kahvli, millega annab edukalt palmi- ja põõsaaluseid kaabitseda ning isegi maapinda tasandada. Hans silmab prügimäel vana roostes raudreha, millele „ta harjavarre taha lõi ja trofeena uhkelt mulle tõi“.
Ja siis teeääred ja elektriliini alused. Igaüks saab oma lõigu ja nii ta läheb: kirka-labidarinne ees, siis palmipügaja, sodikorjaja ning rehamees silib maa kenasti puhtaks. Töö ei ole kerge: päike sirab lagipähe, palavus, tolm, sõdurivormi seljast võtta ei tohi. Õnneks läkitab Jumal ikka jahutavaid tuuleiile. Kogu vaeva korvab teadmine, et meie abi vabastab sõdurid tegelema palju tähtsamaga. Täpselt nagu koguduseski, kus vabatahtlike hindamatu töö võimaldab vaimulikel pühenduda oma põhimissioonile.
Päris palju on siin vene keelt kõnelevaid juute – Ukrainast, Tšetšeeniast, Valgevenest, Gruusiast. Igaühel oma lugu ja arvamus elust Iisraelis. Tunda on, et kohanemine ei ole päris valutu. Ei ole lihtne lahti kiskuda maast, kus oled sündinud ja kasvanud ning tulla uude keskkonda, olgugi et tegemist on su esiisade maaga. Elu Iisraelis on kallis. Mõned kaaluvad peale armeeteenistuse lõppu tagasiminekut oma endisele kodumaale. Vaevalt et nad sealgi rahu südamesse saavad. Jumala sõrm on juudi rahva peal ning nad peavad kogunema Tema poolt määratud Maale.
Väliõppuste laoga tegelemine toob palju elevust. Meid juhendab väikene, musta habeme ja prillidega mees, keda kutsutakse „köögikindraliks“. Hoone sisaldab kõikvõimalikku liivatolmuga kaetud nodi: potid, pliidid, nõud, plakatid, küünlad, palveraamatud. Punajuukseline, pikkade oimulokkidega rabi kontrollib pingsalt õuele tassitud kaste. Tema huviorbiidis on kirjandus ning teenistusriistad. Puhastan parajasti ühte kasti, kus on hanukka küünlad ja küünlajalad. Pihku jääb üks vana nikerdustega küünlajalg. Jään seda silmitsema. Köögikindral on seda märganud: kohe on ta kõksti mu kõrval ning küsib, kas tahan seda endale. Kes ei tahaks! „Pane siis endale kotti! Tee korda ja saad ilusa shabbati küünlajala.“ Ei lase seda enam teist korda öelda. Mees läheb aga veel lahkemaks ja teatab, et igaüks võib siit midagi mälestuseks võtta. Igatahes saame ühisel jõul suure tööga ühele poole. Köögikindral on tänulikkus ise ja ta nägu särab rahulolust.
Sellese nädalasse jääb ka üks tõsine läbielamus. Ootamatult tuli teade, et Sar-El juhtkond plaanib meie üleviimist teise väeosasse. Õhujõubaasid pidid teiste üksustega võrreldes olema niigi paremas korras ning meie tööd vajatakse mujal. Rahval ei lähe enam söök ega jook alla. Õnnetu on ka baasirahvas. Käime rääkimas oma ülevaataja Noaga, ka tema ei tahaks siit lahkuda. „Aga minge teie rääkige ohvitseriga, võib olla annab midagi teha.“ Ohvitser aga laiutab käsi – käsu vastu ei saa. Noa võtab telefonikõne ülemusele ja palub meil rääkida, kui väga tahaks grupp siin jätkata. Vastus on selge „ei“. Kõik teed jooksevad kinni, lootus kaob. Tuleb leppida ja usaldada Jumalat.
Baasi juhtkond korraldab meile viimase piduliku söömaaja. Võrratud road, garneeringud, lõhnad! Sisimas on peielaua tunne. Klõbistame ja nohistame tasakesti igaüks oma portsuga. Ohvitserid tulevad meid väeosa nimel tänama ning annavad väikeseid meeneid.
Äkki tõuseb Noa ja palub tähelepanu: ta on saanud kõne Sar-El juhtkonnast ja meile anti luba siiajäämiseks. Sõnu pole! Inimesed nutavad ja naeravad vaheldumisi. Juudid säravad, näod laias naerus, meie reaktsioone nähes. Sel õhtul sõidame sügava õnnetundega lõunamaa tähistaeva all oma sõdurikoju. Keegi seal ülal on oma palava armastusega meid üle valanud ja teinud võimatust võimalikkuse.
Need on vaid mõned seigad meie seiklustihedatest päevadest, nüüd oleme jõudnud Ashdodi. Peatume siin Vahemere ranniku ääres asuvas Norra Meremeeste Kodus. Iidne Ashdod, mille peale tänane linn on ehitatud, kuulub kirjalikes allikates mainitavate andmete järgi maailma vanimate linnade hulka, dateeritud 17. saj eKr. Tänane Ashdod on modernne sadamalinn, 60% Iisraeli imporditavast kaubatarnest liigub siit kaudu. Tegemist on eranditult juutide linnaga, kus elab palju endisest NSVL-st, Indiast ja Põhja-Aafrikast emigreerunuid.
Käime Gaza piiri ääres. Nii võib öelda küll, sest seisame kõrgel mäekünkal, kust avaneb lai vaade Gaza linnale. Näeme soomukeid ja sõjaväemasinaid siinsamas lähedaloleval piiril sõitmas. Meie giidiks on norralanna, kes on üle 50 aasta Iisraelis elanud.
Juudiriik on alates oma eksistentsi teisest päevast sisuliselt sõjas, mistõttu rõhuasetus armee ülesehitusele on Iisraeli puhul eluliselt vajalik. Ainsad sõbralikud naabrid on hetkel Jordaania ja Egiptus. Viimane suurem kokkupõrge antud piirkonnas oli 2008-2009, kuid võitlus terrorismiga on jäänud igapäevaseks paratamatuseks.
Gazas elab praegu 1,8-2 milj inimest, pooled neist lapsed ja noored. Yasser Arafati võimu ajal tehti igale Gaza moslemi naisele kohustuseks sünnitada vähemalt 7 last, et täita maa inimestega. 2020. aastaks ennustatakse piirkonna rahvaarvuks 2,1 milj. Selline inimmass muudab Gaza elamiskõlbmatuks. Tegemist on maailma suurima pagulaskriisiga, kuid välja ei saa neid sealt lasta vaenulikkuse tõttu. Selle otsuse juures püsib nii Egiptus, kellel on Gazaga 11 km ühist riigipiiri, kui ka Iisrael, keda Palestiina OV riigina ei tunnista. Rahu Iisraeliga ei tule kõne alla. 2007. aastast valitseb Gazas Moslemi Vennaskonna fundamentaalne rühmitus Hamas.
Hamasiga seoses tasub meeles pidada 3 asja: a) neil on kindel eesmärk hävitada Iisrael; b) Iisraeli kaitserünnakute ajal kasutatakse lapsi majakatustel kilbina, sest islami teoloogia järgi saab laps õige eesmärgi nimel surres otse paradiisi; c) Hamasile sobiv Iisraeli-vaenulik informatsioon ja mentaliteet levib sekulaarsete lääneajakirjanike kaudu, kes ei mõista konflikti vaimset olemust – võitlust maa pärast.
Gaza piirkond oli algselt kõrb, kuhu aja jooksul asusid elama ca 8000 juudi asunikku. Nad rajasid niisutussüsteeme, põlde, kasvuhooneid, siit eksporditi rohkelt maisi ja päevalilleõli. Olukord muutus aga drastiliselt. 2005. aastal oli Iisraeli valitsus sunnitud evakueerima kõik Gaza juudid araablaste vägivalla ja tagakiusu pärast. Praegu ei ela seal ühtegi juuti. Toonane otsus oli, et Iisrael õhib kõik juutide elumajad, kuid jätab alles paikkonna infrastruktuuri, kasvuhooned, et elu võiks jätkuda. Paraku purustasid araablased pimedas vihas kõik, mida juutide käed olid puudutanud ja rajanud.
Külastame Sderoti linna, mille lähim punkt asub Gaza piirist 840 m kaugusel. Linn on Hamasi raketirünnakute peasihtmärk, mistõttu seda kutsutakse „Bomb Shelter Capital of the World“ (maailma pommivarjendi pealinn). Kõigil siinsetel elamutel on varjendid, hoonete katused tehakse kuulikindlast materjalist. Hamasi rakettide ohtlikkus seisneb sisus: tegemist ei ole väga tugeva lõhkeaine kogustega, kuid sinna sisse peidetakse metalli, naelu, klaasi – kõike, mis võiks inimesi vigastada või surmata.
Riik toetab varjendite ehitamist täies ulatuses. Kinnisvara on siin odav, kuid elada saavad vaid julged inimesed. Kohalik ütleb: „Me ei karda ega lähe siit ära. See on meie kodu.“
Masendav on vaadata laste mänguväljakuid, kus mängumajadeks on pommivarjendid. Ühtepidi turvaline, teistpidi toidab see alateadvuses alaliselt ohutunnet. 75% linna lastest kannatavad post-traumaatilise stressi all: ei suuda üksi toas magada, mõned ei ole võimelised koolis käima, märkimisväärselt on levinud sotsiaalfoobia. Enamik lastest ja noortest kasutavad närvisüsteemi tasakaalus hoidmiseks psühhotroopseid ravimeid. Iisraeli riik planeerib linnaelanike evakueerimist mitte füüsilise sõja, vaid vaimse sõjasurve tõttu.
Käime ka ühes linna heategevusorganisatsioonis „Hands of Mercy“ („Halastuse käed“), kus sõbralik messiaanlik juut Jesse aitab koos vabatahtlikega pommirünnakute ohvreid. Kõik vabatahtlikud üle maailma on siia alati appi oodatud.
Homme hommikul sõidame armeebussiga taas Negevi kõrbesse oma sõdursõprade juurde. Seekord viimaseks nädalaks.
Järgmine kord loodan teile kirjutada Tel Avivis, kust plaanime rännata Soolamere-äärsetesse paikadesse.
02. aprill 2017
Shabbat shalom Eestimaale!
Südameõnnistusega
Sirly+Hans, Tarmo ja Helgi
