Württembergis elas korra talunik, kelle nimi oli Mihkel. Ta armastas kõnelda oma päästmisest ja oli uhke sellele. Kuid külas ei pööratud tähelepanu tema juttudele. Nii käis ta pühapäeviti naaberkülas tunde pidamas, kus kurtis ja palvetas oma küla kaaskodanikkude pärast.
Ühel pühapäeval küsis keegi võõras:
„Kui kaua teie olete juba päästetud?“
„20 aastat.“
„Ja teie olete kogu aeg elanud selles külas?“
„Seda küll!“
„Ja kogu selle aja kestel pole veel ükski päästmisele tulnud?“
„Ei, selles viga seisabki, sellepärast ma olengi nii kurb.“
„Siis ei ole küll teie enese kristlusega kõik korras!“
„Kes on mind laimanud?“ Ägestus Mihkel.
„Ei keegi, mina oletan seda teie oma sõnadest.“
„Jah,“ arvas Mihkel häbistatult, „ma saan tihti kurjaks ja sõiman siis nii, et pool küla kuuleb, ja naabrid ütlevad: Mihklil on jälle paha tuju!“
Kui Mihkel seekord koduteel läbistas põõsastikku, põlvitas ta maha ja palus:
„Armas Õnnistegija, ma olen alati palunud, et teised saaksid päästetud, aga minnu enese juures on viga. Ma ei taha enam kuri olla. Aita Sina mind!“
Siis läks ta vaikselt koju.
Terve öö ei saanud ta magada, vaid ahastas ja palus.
Esmaspäeva hommikul läks ta õue ja nägi kõiksugu asju puus rippumas, mis sulane sinna oli unustanud. Ta tundis, et temas ägedus keema hakkas, kuid ta surus selle alla, läbistas õue, kuni ta sulase leidis, ja ütles talle siis rahulikult:
„Parem on, kui asjad ei ripuks puu otsas.“
Sulane tundis piinlikkust ja vastas kõrva tagant sügades:
„Ah, need ma unustasin, seda ei pea enam juhtuma.“
Oleks talunik teda nagu harilikult kõiksugu loomaajast ja laudast päritolevate nimedega ristinud, oleks ka tema lõpuks tooreks läinud. Aga nõnda …
Kööki tuli Mihkel silmapilgul, kui teenija kausi põrandale pillas. Noh, nüüd, nüüd juhtub midagi! Tüdruk pani käed võitlusvalmilt puusa. Ta on heast perekonnast ega luba enesele kõike ütelda. Halvemal juhul võib ta koha ülesütelda.
„Noh,“ ütles Mihkel, „sul on vist eneselgi kahju ilusast nõust.“
Käed vajusid alla, teenija kummardus, et korjata kilde, ja vastas siis:
„Seda küll, ta maksab ju raha.“
Õhtul külastas neid naabruses töötav sepp.
„Kus teie mees kogu päeva on?“ küsis ta perenaiselt.
„Kus ta siis ikka olema peab? Kodus!“
„Ma ei ole teda täna sõimamas kuulnudki.“
„Ta ütleb, et tema on Päästjale lubanud mitte enam kurjaks saada.“
„Naabrinaine,“ ütles sepp, „see on paha“ See tuleb suurest palvetamisest ja piiblilugemisest. Nüüd on need tema pähe mõjunud.“
Kui Mihkel kuni lõunani ei sõimanud, hakkas naabritel jube.
Vallavanem otsustas Mihklit proovi peale panna ja teda vihastada.
Ta tuli kahe kurja poisiga, kes püüdsid Mihklit igatpidi ärritada. Kuid Mihkel ei lasknud ennast segada.
„Mihkel,“ ütles vallavanem, „ma ei taha sind küll ässitada, hea koer saab isegi tigedaks, aga niisugust asja ei laseks ma enesele küll meeldida.“
Mihkel vastas naeratades:
„On peaaegu kahju, et teie ei tulnud pühapäeval, siis ma oleksin võinud olla teie teenistuses. Kuid täna ei tohi ma enam.“
Nüüd näis, nagu oleks terve küla saanud Mihkli vastaseks. Ta aknad löödi sisse, sigadel raiuti sabad tagant ja tehti muud säärast. Kuid Mihkel jäi rahulikuks.
Järgmisel pühapäeval tuli sepp.
„Mihkel,“ algas ta, „mina tunnen sind sest ajast, kui sa veel poisikene olid. Me istusime kõrvuti koolipingis, ma tean, et sul on äge veri. Mihkel, ole jälle toores! Kõnele, nii palju kui sa tahad oma päästmisest, ainult sõima jälle! Nõnda ei pea ma vastu. Kui aga sul õigus on, siis pean ka mina teistsuguseks saama.“
Siis lugesid nad mõlemad Jumala sõna, kõnelesid ja palvetasid. Ja kui nad viimase sõna „aamen“ ütlesid, ütles veel üks kolmas hääl „aamen“. See tuli Mihkli naiselt, kes seisis lahtisel uksel.
„Mees,“ ütles ta, „sa oled mind aastaid piinanud, tehes mu elu maa peal põrguks, aga viimase nädala elasime paradiisis.“
Ilmus Kristlikus Kaitsjas mais 1938. Autor teadmata.
