27. novembril kutsus Eesti Kirikute Nõukogu kokku oikumeenilise misjoniteemalise sümpoosiumi, et teha kokkuvõtteid Eestimaa eri paikades ja kirikutes toiminud aruteludest kogumiku „Kuhu lähed, Maarjamaa?“ teemadel.
Kogumik võtab kokku eestimaalaste usulisi hoiakuid käsitleva uurimuse „Usust, elust ja usuelust 2015“ ning pakub mitmeid lähenemisviise selleks, kuidas kirik võiks saadud teabele tuginedes oma misjonitööd paremini edendada. Ka meie kiriku pastorid osalesid oma sügisesel õppepäeval Eerik Jõksi juhatusel ühes sellises arutelus. Sümpoosium seadis eesmärgiks sõnastada ühiselt Eestimaa kristlaste missioloogilised väljakutsed lähiaastateks, ühtlasi oli sooviks ettevalmistusena järgmise EKN-i uuringu „Elust, usust ja usuelust 2020“ läbiviimiseks kuulata asjast huvitatud inimeste mõtteid ja ideid.
Kokkusaamise kohaks valiti EELK Pilistvere Andrease kiriku pastoraat, paik üsna Eestimaa südames, mis on olnud oluline teetähis Eesti kiriku- ja kultuuriloos. Just siin peeti aastal 1687 Pilistvere Piiblikonverents, mida filoloogid peavad Eesti esimeseks keelekonverent-
siks. Just siin aastakümneid pastoriks olnud Vello Salum asutas 1988 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ning rajas esimese mälestusmärgi stalinismi ohvritele.
Kokkutulnud olid pärit eri kirikutest ja konfessioonidest, oli nii pastoreid kui ka koguduseliikmeid. Peamiseks motivatsiooniks Pilistverre sõidu ette võtmisele näis selgesti olevat soov midagi teha Eestimaa tuleviku heaks, et sõnum Kristusest jõuaks rohkemate inimesteni just nendele arusaadavas keeles.
Peaettekande Maarjamaa misjoniperspektiividest tegi Ingmar Kurg (ülaloleval pildil), kes jätkas juba kogumikus välja pakutud käsitlust misjonist kui kohtumisest – seda nii üksikisiku kui kiriku tasandil. Ta rõhutas, et kuni jagame inimesi „omadeks“ ja „võõrasteks“ ning piirdume ühiskonna tasandil üksnes probleemidele reageerimise ja kaitsepositsioonile jäämisega, ei saavuta misjonikohtumine oma tõelist eesmärki. Kirik võib saavutada kohtumises edu vaid siis, kui ta on proaktiivne (läheb välja oma selge positiivse sõnumiga), samas aga avatud dialoogiks. Tsiteerides misjoniteoloog Sundermeierit: „Kirik ei ole pelgalt koht võõra jaoks, vaid koht koos võõraga.“
Kogumiku aluseks olnud 2015. aasta sotsioloogilist uurimust kommenteerisid Liina Kilemit ja Atko Remmel. Nad tõstatasid rea kaalukaid küsimusi uurimuse eesmärkidest ja fookusest ning sellest, kuidas sõnastada usuga seotud teemasid arusaadavalt ka usuvõõraste vastajate jaoks. Olulise panuse arutelusse andsid professorid Ülo Vooglaid ja Rein Veidemann. Vast kõige kaalukamalt jäi kõlama Ülo Vooglaiu hoiatus inimese liiga kitsast käsitlusest ning ohust, et suhtlemine muutub kohtlemiseks (nähes kaasinimesi vaid misjoni objektidena).
Põneva päeva lõpul anti kõigile kohalolijatele võimalus küsimusi esitada, ettepanekuid teha ja sel viisil ühiselt tulevikku panustada. Oli inspireeriv koosolemine, kus mõttekaaslaste keskel olles ka pausid ja lauavestlused ikka kuuldud mõtete ümber koondusid ning koostöösuhted süvenesid.
