2. oktoobril saab 50-aastaseks EMK Teoloogilise Seminari dekaan Mark Philip Nelson. Kuidas maailma teises otsas sündinud ja kasvanud noormees Eestisse jõudis ja milline on tema igatsus Eestimaa kristlaskonna suhtes, saad lugeda Kaire Lotamõisa poolt läbi viidud intervjuust Markiga.
Tutvusta palun ennast, kust sa oled pärit, kas usklikust perekonnast?
Olen Kanadas sündinud välis-rootslane, Eesti elanik. Minu kodukirik Kanadas kannab nime New Sweden Mission Church ja ma peaaegu sündisin kirikus. Minu pere aitas algselt rootsi sisserändajatele kirikut rajada (kiriku keel läks rootsi keelest inglise keelele üle juba ammu enne minu sündi). Mu isa oli palju aastaid koguduse juhatuse esimees ja nii olime sellega väga seotud. Mäletan, et palusin Jeesust oma südamesse, kui käisin meie talus ringi, kui olin võib -olla 5-aastane ja ma ei mässanud ega seadnud seda kunagi kahtluse alla. Jumal on alati olnud minu elu tõeline ja oluline osa.
Millised on sinu mälestused kodumaalt Kanada kogudusest?
See on väike kirik lähimast alevikust umbes 8 km kaugusel ja olles Kanadas, ehitasid kohalikud mehed kiriku kõrvale meie oma hokiväljaku. Teismelisena veetsime seal palju aega ja see oli suurepärane võimalus suhete arendamiseks teiste piirkonna inimestega.
Võib-olla kõige olulisem mälestus on see, kuidas me tegime pühapäevakooli. Pühapäeviti alustasime kell 10 lühikese ülistusega ja siis läksid kõik pühapäevakooli – ka täiskasvanud. See oli umbes 45 minutit piibliõpetust, mis oli tugeva aluse loomiseks nii oluline. Siis kell 11-12 oli jumalateenistus ja loomulikult jutlus. Jutluse eesmärk ei ole õpetada, nii nagu Piibliõpetus ei asenda jutlust. Mõlema olemasolu igal pühapäeval oli ääretult tähtis.
See oli kirik, mis keskendus väga Piiblile. Mäletan pühapäevakooli ajal, kuidas mu isa aeg-ajalt õpetas „mõõgavõitlust“. See oli võistlus, kes suudab kõige kiiremini oma Vaimu-mõõga abil leida Hoosea 11:1 või Filiplastele 3:12. Meid kasvatati mõistma, kui tähtis on Piibli tõeline tundmine.
Meil olid imelised suvelaagrid sellise programmiga, et kui esimese klassi laps mäletab 10 piiblisalmi, võib ta tasuta laagrisse minna. 2. klassis pidid nad suutma esimest 10 piiblisalmi korrata ja veel 10 juurde õppida ja nii kuni 12. klassini, et tasuta laagrisse minna, tuli sul 120 piiblisalmi meelde jätta. Mu vanemad ütlesid mulle lihtsalt, et ma ei saa laagrisse minna, kui ma neid salme meelde ei jäta. Alles siis, kui olin täiskasvanu, tunnistasid vanemad, et tegid tegelikult laagrisse annetuse minu mineku kulude katmiseks. Kuid nad teadsid, kui tähtis on Jumala sõna tõeliselt tunda, ja ma olen selle eest nii tänulik.
Kuidas sa jõudsid Eestisse?
Rootsi peres üles kasvanuna tahtsin minna Rootsi. Pärast keskkooli läksin Rootsis seminari õppima ja üks mu klassivend oli Mehis Metsala (Mart Metsala noorem vend, ta on pastor Soomes). Esimest korda tulin Eestisse tema pulma 1992. aastal. See on pikk lugu, kuid 1996. aasta jaanuaris kolisin siia ja Eestist sai minu kodu.
Millal tulid EMKTS-i õppejõuks?
Kui ma 1996. aastal siia kolisin, anti mulle võimalus õpetada valikkursust. Tundus, et neile meeldis ja ma olen sellest ajast siin õpetanud. See esimene tund oli huvitav. Tunnis olid Toomas Pajusoo, Urmas Rahuvarm, isegi Urve Pärnamets. Ma olin nii noor! Neil olid minuvanused lapsed! Niisiis, ma kandsin alati lipsu ja pintsakut, et ma vähemalt näeksin välja nagu õpetaja! Kui sain 33-aastaseks, siis pinge langes, mõistes, et olen sama vana kui Jeesus, nii et keegi ei saa öelda, et olen liiga noor. Sellest ajast peale pole ma lipsu kandnud.
Millega tegeled vabal ajal? Kuidas „täidad enda tassi“?
Olen sündinud talus. Meil oli 500 siga, umbes 40 lihaveist, 1 piimalehm, piisavalt kanu nii munade kui liha jaoks ja suur köögiviljaaed. Lõõgastumiseks läksime kalale või jahile. Niisiis, mul oli „Kevade“ raamatu Kentuki Lõvi ideaal ja ma lõõgastun maal, mitte linnas. Minu jaoks on kõige lõõgastavam telesaade „Elu allpool nulli“, mis näitab Alaskas elavate inimeste tegelikku elu ja sisaldab palju seda, millega ma üles kasvasin. Võin istuda meie Viimsi korteris ja ette kujutada, et olen metsas. Loodus on see koht, mis pakub mulle hingerahu.
Milline piibli kirjakoht või lugu on sind ennast teenimise teemal inspireerinud?
Ma armastan Vana Testamenti ja üks lugu, mis on mind alati inspireerinud, on Joosua viimane kõne Iisraelile, kus ta käsib neil vaadata, mida Jumal oli nende heaks teinud, vaadata, kuidas Jumal tõi nad siia tõotatud maale. Siis esitab ta neile väljakutse: „Valige endile täna, keda te tahate teenida: kas neid jumalaid, keda teie vanemad teenisid teisel pool jõge, või emorlaste jumalaid, kelle maal te elate? Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!“ (Jos 25:15) Ma näen, mida Jumal on minu heaks teinud mu elu jooksul ja olen nii tänulik. See ei muuda automaatselt valikut lihtsaks. Iisrael nägi vaeva! See on pidev lahing, et eraldada end patusest maailmast. See on valik, mille peame iga päev tegema.
Mis sa arvad, mida saaks teha, et seminari tudengid või inimesed kogudustes leiaksid paremini oma annid üles?
Peame meeles pidama, et meie annid ei kuulu meile. Jah, Paulus kirjutab – olge agarad püüdma suuremaid armuandeid (1Kr 12:31), kuid me ei leia neid oma jõust, sest need ei pärine meilt. Nad tulevad Jumalalt. Seega, kui tahame leida oma ande, peame teadlikult kasvama Jumalale lähemale ja peame olema valmis teisi teenima, sest kingitused antakse ühiseks kasuks (1Kr 12:7). Nii nagu Vaimu vili kasvab välja tihedast sidemest Jumala Vaimuga, on ka Tema kingitustel vägi Temalt ja Tema kaudu. See tähendab, et Jumala lähedal olemine on võti ja parim viis on veeta aega koos Temaga Tema sõnas, Piiblis, olla avatud südamega ja kutsudes Püha Vaimu rääkima. Meil on see aare, terve raamat, mis on Jumala sõnum mulle ja sulle! Minu palve Eesti kirikute eest on see, et me läheksime aina sügavamale Piibli tundmisesse ja kogemisse, et saaksime tõeliselt aru, kes on Jumal, kes me oleme Tema suhtes ja kes Ta tahab, et meie oleksime. Kui avastame, kes me tegelikult oleme Jumala ees, siis algab tõeline elu ja kogudus võib ellu ärgata.
Meil on vaja seminari kõrgema haridustaseme pakkumiseks, kuid sügav piibliõpetus ei saa olla mõeldud ainult neile, kes saavad kuhugi õppima minna. Me vajame seda pidevalt igas koguduses. Sellepärast oleme mu abikaasa Líviaga korraldanud piibliuurimis-päevi, kogudes kokku terveid (või peaaegu terveid) kogudusi, et näidata, kuidas Piibel annab neile aluse Jumalaga sügavamale minemiseks ja aitab seeläbi ka nende annid ilmsiks tuua. Jumala annid, mida saab kasutada Tema ülistamiseks ja meie ümber olevate inimeste teenimiseks. Üks piiblisalm, mille pidin lapsepõlves laagrisse minekuks meelde jätma, Matteuse 4:4 „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“
On sul mõni unistus või igatsus, mis pole veel täitunud (või mõni, mis on täitunud)?
Jumal on olnud hämmastavalt hea. Ta on andnud mulle võimaluse saada nii palju suurepäraseid kogemusi. Põhikoolis sain ma ülesande samojeedi rahva kohta. Mäletan, kuidas mõtlesin, et oleks nii vahva, kui saaksin tundras püstkojas viibida. Meie korraldatud misjoniprojektide kaudu andis Jumal mulle võimaluse ööbida nii neenetsi kui ka handi püstkojas. Jumal annab selliseid erilisi maiuspalasid, kui oleme Temale ustavad. Nüüd on minu unistus lihtsalt näha, kuidas piibliõpetus mõjutab tervet Eestit, andes vaimset tervenemist ja jõudu. Minu unistus on näha igas koguduses piibliõpetajaid, kes õpetavad Püha Vaimu väes ja tarkuses. See on tähtsam kui miski muu, millest võin unistada.
Metodisti kirik soovib Mark Nelsonile juubeli puhul palju Jumala õnnistusi!
