Sissejuhatus sügispühadesse
Tervelt kolm nädalat kestab igal sügisel juudi pühade hooaeg. See algab roš hašana ehk Uusaasta pühaga, millele järgnevad kümme Aukartuse päeva. Kümnendal päeval on jom kippur ehk lepituspäev ning nädala jagu hiljem lõpetab sügispühade hooaja kaheksa päeva kestev sukot ehk lehtmajade püha.
Juudi kalender ei lange kokku meil käibel oleva Gregoriuse kalendriga, mistõttu on meie vaatevinklist võetuna igal aastal juudi pühad umbes kuu aja võrra nihkes. Roš hašana on näiteks mõnel aastal septembri alguses; teisel aastal jällegi oktoobri alguses. Roš hašana alustab juudi kalendri järgi uut aastaringi; esimeseks kalendrikuuks on tisrikuu.
Käesoleval aastal algas juudi uus aasta 20. septembri õhtul; lepituspäeva tähistatakse 29. septembri õhtust 30. septembri õhtuni ja lehtmajade püha on 4. oktoobri õhtust 13. oktoobri õhtuni. Iisraelis kestab lehtmajade püha päeva võrra vähem kui mujal maades.
Jom kippur ehk lepituspäev on piiblis esitatud heebreakeelse nimega jom ha-kipurim ehk lepituste päev. See on juudi kalendri aastaringi kõige tõsisem ja pühalikum päev. Selle kohta on räägitud 3. Moosese raamatus 23. peatükis salmides 27-32: „Aga kümnes päev selles seitsmendas kuus on lepituspäev; see olgu teile pühaks kokkutulekuks: alandage siis oma hinged ja ohverdage Issandale tuleohvreid! Sel päeval ärge tehke ühtegi tööd, sest see on teile lepituspäevaks, mil teie eest lepitust toimetatakse Issanda, teie Jumala ees! Jah, igaüks, kes sel päeval ennast ei alanda, hävitatagu oma rahva seast! Ja igaühe, kes sel päeval teeb mingit tööd, ma hävitan tema rahva seast! Ärge tehke siis ühtegi tööd; see olgu teie sugupõlvedele igaveseks seaduseks, kus te iganes asute! See olgu teile täielikuks hingamispäevaks ja hingede alandamiseks! Algusega kuu üheksanda päeva õhtul, õhtust õhtuni, pidage seda oma hingamispäeva!”
Niimoodi on tooras ehk Moosese raamatutes räägitud lepituspäeva kohta. Sõna kippur arvatakse pärinevat sõnast kafar või kofer, mis heebrea keeles tähendab lunastust – lunastamist asendusohvri näol. Ohvrilooma vere valamise läbi saab inimese patt lepitatud. Pannes käed selle looma peale, tunnistatakse tema peale patud, mis on kuulunud inimesele. Seejärel ohvriloom tapetakse.
Piibliaegadel oli jom kippur see päev, kui ülempreester ainsa korrana aastas sisenes templi kõige pühamasse paika, ohverdades seal esmalt enda pattude eest ja seejärel kogu rahva pattude eest. Süütu loom pidi surema inimeste pattude eest – nii-öelda elu elu vastu. Tänapäeval ei ole enam templit. Jeruusalemma südames asunud teine tempel hävitati aastal 70 m.a.j. Kui ei ole templit, ei ole ka traditsioonilist ohvriteenistust, kuna loomohvreid võis tuua vaid templis. Aga lepituspäeva tähistatakse juutide seas sellele vaatamata tänaseni paastumise ja palvetamisega, kuigi ohverdamist templi puudumisel enam ei toimu. Rabiinlik traditsioon ütleb, et nüüd on iga inimene ise vastutav selle eest, et ta oma patud Jumala käest andeks paluks ja Jumalaga lepitatud saaks.
Messiaanlikud ehk Jeesust oma Päästjana tunnistavad juudid usuvad, et Jeesus on see, kes on inimesed Jumalaga lepitanud. Jeesus on see ülempreester, kes, nagu ka Heebrea kiri Uues Testamendis kirjeldab, on ühe korra ja jäädavalt oma elu ristil ohvriks tuues inimkonna Jumalaga lepitanud ning on meid vaenlase käest päästnud.
Suurem osa Iisraelis elavatest messiaanlikest juutidest peavad ja pühitsevad jom kippurit ehk lepituspäeva nagu religioossed juudid. Seda peamiselt selleks, et end juudi rahvana identifitseerida. Paastutakse 25 tundi järjest ja pühendatakse suurem osa päevast Jumala otsimisele. Aga teatakse, et Jeesuse on meie patud juba lepitatud.
Toora keskse raamatu ehk 3. Moosese raamatu mõtteks on pühadus. Seal on palju räägitud erinevatest korraldustest ja ohvrisüsteemist, ja selle kõige mõte on pühadus ja puhtus – et inimesed saaksid elada puhtana Jumala ees. Eelkõige tehakse põhimõtteliselt vahet, mis on puhas ja mis ei ole puhas. Sest eriti tänapäeva maailmas kipuvad need piirid väga sageli hägustuma. Jumala idee 3. Moosese raamatu erinevate korralduste ja reeglitega ja ka lepituspäevaga näib olevat see, et inimesed oleksid puhta südamega ja elaksid püha elu Tema ees.
Juutide traditsiooni järgi on eelnenud jom kippurile suur meeleparandusaeg, nn Aukartuse päevad, mil on palvetatud, oma südamesse vaadatud, eksimused nii Jumalalt kui inimestelt andeks palutud ning vajalikke muudatusi oma elus tehtud – nii mõttetasandil kui ka kõva häälega välja öeldud.
Juudiusus on huvitav asi ka see, et mis puudutab inimeste-vahelisi eksimusi, tuleb kõigepealt andeks paluda inimeselt, kelle vastu on eksitud ning alles seejärel Jumalalt. Sest kui inimeselt, kelle vastu eksiti, andeks ei ole palutud, mis andeksandmist siis Jumalalt oodata? Selline on juudiusu seisukoht.
Roš hašanast ehk uue aasta algusest peale kestnud meeleparandusaeg tipneb suure lepituspäevaga, mil saab selgeks, millise tuleva aasta lubab Jumal igale inimesele osaks saada – juudid usuvad, et selleks päevaks saab see kirja ja pitseeritud Jumala taevastesse raamatutesse. Ja uus aasta tuleb iga inimese jaoks vastavalt selline, kuidas ta meelt on parandanud oma eelmise aasta vigadest ning kas ta on andeks palunud inimestelt ja Jumalalt.
Gerhard Kroll templiteenistusest
Gerhard Krolli suurteosest pealkirjaga „Jeesuse jälgedel“ saab lugeda selle kohta, kuidas see juudi kalendriaasta kõige erilisem ja olulisem päev – lepituspäev – muistses templis välja nägi: Templi kõige salajasem koht oli kõige püham paik – ruudukujuline ruum küljepikkusega 10 meetrit, mida pühast paigast eraldas suur vahevaip. Siin oli Saalomoni-aegses templis seaduselaegas, manna, Aaroni kepp ja mõlemad Siinai mäe käsulauad. Heroodese-aegses teises templis oli kõige püham paik täiesti tühi. Kolme sõrme kõrgune kivi tähistas kohta, kus oli olnud esimese templi hävitamisest kadunuks jäänud seaduselaegas.
Sellesse ruumi ei tohtinud astuda ühegi inimese jalg ja seda ei tohtinud näha ühegi inimese silm. Ainult ülempreester võis üks kord aastas, lepituspäeval, siseneda kõige pühamasse paika, et nn. põhjakivil, kus oli olnud seaduselaegas, ligiolevale Jumalale suitsutusohver tuua.
Kui tahes kaugele inimkonna ajalukku me tagasi vaatame, on alati ohverdatud. Ohver väljendab religioosset veendumust, et inimene kuulub Jumalale. Inimene peab tunnistama Jumala ülemvõimu ja loojaväge ning kuulutama Tema au. Jumala tunnistamine ei tohi aga seisneda vaid sõnades – seda tuleb väljendada ka andumuse abil. Inimene peab end andma Jumala tahte meelevalda. See sünnib ohvri kaudu.
Ohverdamise tähendus määrati Iisraeli jaoks täpselt kindlaks pärast Egiptuse orjapõlvest vabanemist, kui Iisrael sai Siinai mäel Jumala Seaduse, mis määras ohvrite arvu ja ohverdamise korra reeglid. Igapäevane ohvrikultus nõudis hommikul ja õhtul suitsutusohvrit, üheaastase veatu jäära põletusohvrit, lisaks joogi- ja roaohvrit. Veel enne koitu äratas templiametnik teenistuses olevad preestrid, kes magasid sisemise eesõue kambris. Kui nad olid preestrirõivad selga pannud, loositi nende vahel välja ohvriteenistuse eri toimingud. Loosiga määratud pesid siis vasknõus käsi ja jalgu ning alustasid tööd. Ühed pühkisid põletusohvrialtari tuha kuldsetesse ämbritesse, teised puhastasid seitsmeharulist küünlajalga ja täitsid selle õliga, kolmandad avasid templi väravad.
Koidu puhkemisel toodi lambakambrist ohvritall. Preestrid jootsid looma kuldsest peekrist, siis tall tapeti, nüliti ja tükeldati. Üks preester võttis ohvriverd ja piserdas sellega altari kõige esileküündivamaid osi – altarisarvi altari neljas nurgas. Altar oli Jumala erilise kohaloleku paik. Kui veri, mis tähendas elu, altari sarvedele määriti, oli see tõenduseks Jumalale, et üks elu on ohverdatud ja võlg tasutud.
Pärast ohvilooma tapmist palvetasid preestrid üheskoos suurt palvet „Kuule, Iisrael“. Siis loositi kolm preestrit, kes pidid tooma suitsutusohvri. Kui suitsutusaltar ja seitsmeharuline küünlajalg olid puhastatud, viis esimene preester süsi kullast pannil põletusohvrialtarilt kullast suitsutusohvrialtarile, pühasse paika. Teine preester võttis karbikese suitsutusrohtudega, mida kolmas sütele puistas. Kui esimene ja teine preester, olles oma kohuse täitnud ja Jumala ette silmili langenud, pühast paigast lahkusid, jäi kolmas viiruki põletamisel – kogu ohvritalituse kõige pidulikumal hetkel – üksinda pühamusse. Ta ei tohtinud aga ohvri toomisega viivitada ega liiga kaua templis viibida, et, nagu talmudis on öeldud „Iisrael kartma ei hakkaks, et ta ei suutnud Jahve lähedust taluda“.
Just sellisel hetkel juhtus, et teenistuses olevale preester Sakariasele ilmus ingel Gabriel ja kuulutas talle poja sündi, kellele ta pidi nimeks panema Johannes. Luuka evangeeliumi 1. peatükis on öeldud, et “Rahvas oli ootamas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua viibis templis”. Nimelt andsid preestrid pärast suitsutusohvri toomist templi astmetel rahvale oma preesterliku õnnistuse. Seepeale viskasid kuus preestrit tapetud ohvritalle tükid põletusohvrialtari leekidesse. Preestrite puhutavate hõbepasunate helide saatel heitis rahvas Jahve ette silmili maha.
