EMK Teoloogiline Seminar andis juunis toimunud lõpuaktusel välja „aasta õppejõu“ tiitli. Selle tiitli pälvis Anne Saluraid. Artiklis saad lugeda, milline oli Anne pöördumislugu ja kuidas ta leidis tee metodisti kirikusse.
Sündisin kristlikus peres, mu vanemad oli Oleviste koguduse liikmed. Nii võib arvata, et mind ka kasvatati kristlikus vaimus, mis eelmise sajandi teise poole alguses oli üsna range; eriti rõhutas seda mu vanaema, kes ikka meelde tuletas, et usklik inimene on tõsine inimene. Sest kui keegi väitis end olevat usklik, siis pidi see välja paistma kõigest, mida ta ütles või tegi.
Teatud vanuseni sai n-ö „vastutuse“ uskliku pere liikmeks olemise eest veeretada vanemate õlgadele võtmes: „mis teha!“, kord tuleb aeg oma tee valida.
Tahes tahtmata tuligi teismelise eaga kätte aeg valida „oma tee“. See aga tähendas otsust „Jumala kasuks või kahjuks“ nagu tol ajal öeldi. Vahel tundub mulle, et ega muud võimalust kui „Jumala kasuks“ otsustada polnudki, sest muusika, mida ma väga armastan, ei jätnud teisiti otsustamiseks võimalust. Nii võib ju öelda? Nimelt loodi just siis Oleviste noortekoor, lisaks sain laulda suures „saatega segakooris“ Ruudi Nõlvaku käe all. Minu jaoks olid need tugeva emotsionaalse laenguga mitte ainult inimlikult, vaid ka vaimulikult – Jumal oskab kõneleda inimesega just tema keeles.
Niisiis, kooriproovid, esinemised, matkad ja väljasõidud oli suurepärane jumalik „konks“, millega mind koguduse, sh ka Jumala enese juures kinni hoiti. Nii nagu ma ühes oma tunnistuses olen öelnud, sain ma oma esimese vaimse leivakoti kaasa just sealt. Jah, sain usku juurduda just niisuguste ehtsat eeskuju andvate ja selget vaimuliku õpetust jagavate vaimulike hoole all nagu Tärk ja Olvik, Meriloo, …. ja mitmed teisedki, keda tänulikult meenutada.
Kuidas ma metodisti kirikusse jõudsin?
Metodistidest kuulsin ja õppisin neid tundma Jaanus Kärneri juhitud ansamblis Sela. Tagantjärele võin öelda, et ilmselt oli siingi Jumala käsi mängus, et mind ansamblisse laulma kutsuti. Nägin ja kogesin siin baptistide omast vabamat vaimsust, mida sh gospelmuusika endas kahtlemata kandis; ja see oli mulle tähtis! Kui vahel YouTube’st Derek Prince’i ülesastumisi kuulan, meenub ikka, kuidas Prince’i materjalid meidki, „selakaid“, suuremat pühendumist otsima suunasid.
Kindlasti olid need, kristlaste hulgas ja kristlasena elatud ajad hoopis huvitavamad kui seda oleks võinud pakkuda ebakindel maailm. Võin öelda, et suur huvi teoloogiliste küsimuste vastu tekkis just Selas – jällegi, tolleaegse kombe järgi – tuli isiklikuks tunnistamiseks alati valmis olla. Aga mida sa ütled või räägid, kui teadmistest on puudu? Minu õnneks oli Piibli uurimine, palveõhtud ja pühitsuse otsimine Selas sama tähtsad kui laulmine, ja nii me koos kasvasime – teadmistes Jumalast ja kogemustes Jumalaga.
Aastaid hiljem otsisime vaimulikele küsimustele vastuseid juba koos abikaasa Antsuga. Usun, et niisugune aktiivne Jumala „asjadega tegelemine“ ei saanudki lõppeda teisiti kui üliõpilasena EMK Teoloogilises Seminaris. Tõesti, tundsin, et olin õiges kohas, sest minu vaimulik kasvamine sai uutmoodi hoo sisse, jumalapilt selgines, kogemused said arusaadavama sisu, kristlaseks olemise tähendus kindlama eesmärgi, ja veel palju-palju muud, mida Jumalal mulle varuks oli; nagu õpetajaamet, millest, pean ütlema, küll kõige vähem oskasin mõelda.
Mulle tundub, et me jääme elu lõpuni üllatuma Jumala ligiolevast tegutsemist meie eludes, ja mis kõik võib veel varuks olla! Tema tunneb meid läbi ja läbi ja seepärast seab ka teerajale – just meie ja ei kellegi teise jaoks – mille Ta on valmistanud juba enne, kui me siia maailma tulime.
Olen õnnelik ja väga tänulik kõigi ja kõige eest, kes ja mis on aidanud tänasesse päeva välja jõuda. Jumal on tõepoolest meie kõikväeline Isa.
