Misjonilood

Eesti kristlik organisatsioon MTÜ Damota on tegutsenud aastast 2010, et aidata Etioopia lastel saada ligipääsu haridusele. Ka mitmed metodistid ja EMK kogudused on osalenud Etioopia misjonireisidel ning panustanud sellesse töösse palvete, annetuste, vastsündinutele mütside kudumise ja muu abiga. Uurisime organisatsiooni juhilt, millised tegevused on organisatsioonis käimas praegu ja mis on plaanis.

Novembris pakime taas kord kohvreid, et lennata Etioopia pealinna Addis Abebasse ja sealt edasi Soddosse. Läheme viiekesi.

Õp 16:9 Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu.

HINDREK TAAVET TAIMLA:

Keset talve 2018. aastal oli võimalus minul ja minu sõbral Tanelil minna misjonireisile Keeniasse, kus Eesti maratoonarid hooajaks valmistusid. Lisaks vaimulikule toele sportlaste hulgas oli eesmärk teenida ja õnnistada kohalikke, jagades Jumala sõna.

Jumalal on paiku, kus Ta tahab eriliselt oma armu, hoolimist ja au ilmutada. Sellele viitab meie koguduse omaaegne noortepastor oma meenutustes pikast ja olulisest teenimistööst, mis omakorda sai seemnekülviks lastekeskuse „Tähetorn“ tegevusele – sellest saime lugeda ajakirja Koduteel kevadisest numbrist (nr 140).

Robert Nermani raamatust „Kopli” (2002, lk 383) saab lugeda, et Koplis tegutsev Petlemma (mis heebrea keeles tähendab „leivapada”) metodisti kogudus rajas 1937. aastal palvela kõrvale suure supiköögi, et võimaldada kõige vaesematele elanikele saada vähemalt korragi päevas korralikku sööki.

Olin põnevil, kui mulle pakuti 2005. aastal võimalust minna misjonireisile Jamali Neenetsisse põdrakasvatajate juurde tundrasse, kus elavad meie sugulasrahvad handid. Ma ei teadnud neist midagi ega kujutanud ette, kus ja kuidas nad elavad. See oli teekond tundmatusse ja füüsiliselt raske reis. Eesmärk: põdrakasvatajatega kontakti loomine. Handi rahvus on oma olemuselt väga kinnine ja võõraid nad ei usalda. Üksnes oma elu ja suhtumisega võid sa võita nende usalduse. Saime teejuhtideks ühe vanema handi abielupaari, kes olid sillaks meie ja põdrakasvatajate vahel. Sellest reisist kasvas välja sõprussuhe, mis kestab tänaseni ja minu süda jäi tundrasse. Sellest ajast peale olen veetnud kõik oma puhkused Jamalis.

Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite pühasid ja aitate veelgi. Hb 6:10

Raske on ette kujutada, kus oleks meie kirik täna, kui viimase veidi rohkem kui neljakümne aasta jooksul ei oleks paljud kogudused ja üksikisikud erinevatest maadest Eesti Metodisti Kiriku tööd rahaliselt toetanud. Siinkohal tuleks tänu öelda Jumalale üksuste nagu Friends of Estonia (Eesti Sõbrad), GBGM (Metodisti Kiriku Maailmamisjoni Nõukogu), Fund Mission in Europe (Euroopa Misjonifond), Inglismaa Metodisti Kirik, Lõuna-Korea Kwang-lim metodisti kogudus, Norra Ny Start i Ost misjoniorganisatsioon ning mitmete teiste organisatsioonide eest.

Misjon on evangeeliumi kuulutamine Püha Vaimu väes, vastavalt praktilistele vajadustele. Siin on võtmeküsimus: Mida ma kuulutan, kellele ma kuulutan ja kuidas minu sõnum ja tegevus aitab kohalikke kristlasi? Misjon on siis kuulutus Jeesusest, kes tuleb inimese ellu, et inimesed saaksid päästetud ning õpiksid elama seda elu, mille Jumal neile annab. Koguduses on misjonitöö ülioluline valdkond. Misjon ei ole uks kogudusse, vaid uks Jumala juurde. Misjon ei ole kutse pühapäevasele teenistusele, vaid Jeesuse kutse järgida Teda.

Kuidas me siis kaasa aitame? Kas me oleme alati ühes vaimus ja ühel meelel? Osad inimesed on üles kasvanud piirkonnas, kus elavad valdavalt katoliiklased, teised jälle protestantlikus piirkonnas. Osad käivad traditsionaalsetemas kogudustes, osad kas n-ö karismaatilisemas või evangeelsetes. Kui oleme kas ühest või teisest kogudusest, me kuulutame Kristust. Kas me räägime ühte või teist keelt, me kuulutame Kristust. Kuidas me seda üheskoos teeme?

Minu esimene kogemus 2012. aastal Leedus oli: Hurraa, meil on misjonipõld! Hooga pihta, ja kuulutama, organiseerima, abistama. Ma alustasin vene keeles, kuna ma leedu keelt ei osanud. Kolmandal aastal alustasin jutlustamist leedu keeles. Registreerisime pealinnas Vilniuses koguduse ja avasime pangaarve. Õppisime ise katma oma kulud ning uskusime, et Jumal aitab. Saime abikaasaga südamesse alustada tööd perekondadega, Jumal kinkis meile 12 perekonda, ning me alustasime laste muusikagruppi, mis oli meile evangeelseks põlluks.

Paralleelselt entusiasmiga oli palju küsimusi, kahtlusi, väljakutseid. Suurimaks väljakutseks on olnud mitte ainult kultuuri ja keele mõistmine, vaid enda sobitamine kohalikku konteksti isiksusena, välismaalasena, pastorina. Valdav osa kohalikke inimesi oli harjunud, et preester tuleb pühapäeviti, viib läbi liturgia, ja ülejäänud aja naeratab, maksab arved, leiab raha fondidest, hoolitseb, et põrandad oleks pestud ja järgmine oikumeeniline teenistus toimuks kindlasti just meie kohalikus koguduses. Pühapäev osutus tõesti kõige tähtsamaks päevaks ja eriline osakaal oli preestrikuuel ja ülestõstetud kätel õnnistussõnade ajal.

Kord ütlesin, et meil on selline olukord, palvetame. Aga oli kolmapäev. Mulle öeldi: „Me palusime ju Meie Isa palve pühapäeval. Mida sa veel tahad?“ Tegelikult ma tahan, et me kasvaksime usus ja rakendaksime usku ka argipäevadel. Kord jälle oli pärast pühapäevast teenistust kohvilaud ning juhatuse esimees ütles lauas istujaid korrale kutsudes, et see, mis oli kirikusaalis, jäi sinna, teisel korrusel me enam Jumalast ei räägi. Katoliiklikul maal on kirikuhoone tõesti oluline osa Jumalaga kohtumisel ja pühade talituste läbiviimisel. Kord oli keegi välismisjonäridest jalale liiga teinud ning ma otsustasin, et teeme piiblitunni hotellis, kuna inimene ei saanud liikuda. Aga see tõi suure vastukaja: hotell ei ole sakraalhoone ja see on häbiks, kui me Piiblit uurime hotellis. Isiksusena ja välismaalasena saab nendest asjadest üle, aga kas kohalikud jõuavad niikaugele, et Jumalat võib erinevatel aegadel ning mitmes paigas teenida?

Ajapikku hakkavad paljud aru saama, et jumalateenistusel ei ole rõhk preestril, vaid Jumalal. Piibel ei ole ainult vaimulike püha raamat, vaid seal on igale inimesele kasulikku. Mõned saavad aru, et just see Sõna on eluliselt tähtis. Kui palju see võtab aega, et kõik jõuavad ka selles üksmeelele ning ajavad edaspidi ühte asja? Kannatlikkust on alati vaja. Parem on olla alati tänulik ja jätkata ustavalt alustatut. Jumal korraldab kõik hästi.

Aastal 2017 toimus muutus, kuna mitmed vaimulikud ja võtme-töötegijad lahkusid. Kümne inimese koormus langes neljale inimesele. Viies linnas teenimine ei ole kerge ülesanne. Kuidas ära tunda, mis on olulisim? Usu puudust meil pole kunagi olnud. Aga kuidas käia usaldades, et me teeme õiget asja õiges kohas ja õigel ajal? Jumal andis kõik – aja, vahendid, inimesed.

Alates 2020 algusest toimusid piiblitunnid ning jumalateenistused interneti kaudu. Mitmetele inimestele viisin jutluse paberkandjal igal nädalal postkasti. Kuna inimesed olid peamiselt koduses, on olnud hea aeg kodukülastusteks. Olen teinud ka mõned nn digikülastused neile, kellel on olnud arvutivõimalus.

Aja jooksul olen kohaliku keele selgeks saanud ning hakanud mõistma seda, mida saab mõista ainult kohalik. Igas piirkonnas on midagi, mida ei ole teises, ja kasuks tuleb, kui oskan sellega arvestada. Mitmel korral juhtus, et mulle öeldi, Nii me tee, nii me ei räägi! Preester ei tohi küttepuid kanda, isegi siis, kui ta teeb kodukülastust! Preester ei tohi labidat kätte võtta! Aga pastor võib! Minul on vaja kannatlikkust selgitada, miks tuleb üht- või teistmoodi käituda, ja kuidas see suhestub kristlaseks olemisega. Kultuuri ja keelt ning käitumisnorme ei mõõda tunnetega, vaid praktilise kasulikkusega või toimimisega igapäevase usuelus. Nii kohalikel kui minul on olnud suur väljakutse teineteise mõistmisel. Kuid palve ja igaühe isiklik pühendumine on aidanud ületada konkurentsitunde katoliiklaste-protestantide vahel, preestri-pastori vahel, traditsioonide-jätkusuutlikkuse vahel, heaolu-eneseohverduse vahel.

Misjon on Jumala töö inimeste sees ja inimeste kaudu. See nõuab palvet ning pühendumist. See nõuab usku ja usaldust. See kinnitab ja karastab. See toob tänu. Ma teadsin Leetu minnes, et Jumal avab ja sulgeb, varustab ning kaitseb. Olen kuulutanud, õpetanud, ehitanud, olnud raamatupidaja ja kojamees, et igati hoida kindlat joont. Minu arusaam on alati olnud, et lisaks palvetele ja kuulutamisele on tähtis Sõna õpetada. Jumala Sõna on väärtuslik ja eluline.

Hugo Oengo ütles kord: Kas teeme trikke, et inimesed tuleksid? Väärtusliku annab ainult Jumal. Tänu Jumalale, et mitmed inimesed, kes kunagi ei lugenud Piiblit, täna loevad, kes ei palvetanud kodus, täna palvetaavad, kes ei osalenud koguduse elus, mõistavad iga liikme panuse olulisust.

Olen pärit Jakuutia polaaralalt. Rahvusliku kuuluvuse järgi olen evenk. Olen 51-aastane, abielus ja meie peres on 7 last.

Minu abikaasa võttis Kristuse oma ellu vastu meie kodukülas 1992. aastal. Mina pöördusin 1994 nelipühi kiriku töö tulemusena. Minust sai kohe aktiivne töötegija ning 1995. aastal pühitseti mind oma kiriku misjonäriks. Sellest alates hakkasin vabal ajal külades ringi sõitma ja evangeliseerima. 1997. aastal lõpetasin vaimulike kursuse ja mind pühitseti pastoriks.

Ühinenud Metodisti Kiriku maailma misjoniteenistus (General Board of Global Ministries, tuntud ka lühendina GBGM) on aktiivne mitmel rindel ja seotud paljude projektidega. Nende seas on humanitaar- ja katastroofiabi, hariduse edendamine, kirikute teenimistöö mitmekülgne toetamine ja palju muud. Ennekõike aga on see misjonäre väljasaatev ühing – seejuures rõhutatult misjonäride läkitamine kõikjalt maailmast kõikjale maailma (ingliskeelne moto kõlab „From Everywhere to Everywhere“).

Internetis evangeliseerimise teema on tänapäeval aktuaalne. Internetis evangeeliumi kuulutamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi on vaja nii kristlaste isiklikus elus kui ka kiriku meediateenistuses. 21. sajandil seisab maailm silmitsi uue „meediakultuuriga“, mis kujundab järgmise põlvkonna mõtlemist. Meedia ümbritseb meid kõikjal, alates kodustest teleritest ja nutitelefonidest kuni suurte reklaamtahvliteni teel. Heidame pilgu meediavõimaluste statistilisele teabele aastal 2020[i]:

• interneti kasutajaid on maailmas 4,57 miljardit inimest;
• maailmas on 5,15 miljardit mobiilikasutajat;
• üle poole maailma inimestest kasutab sotsiaalvõrgustikke;
• Facebook on maailmas enimkasutatav sotsiaalne platvorm, millel on iga kuu 2,6 miljardit aktiivset kasutajat.