Koguduse Arengu Kool
19.–22.septembrini 2019 toimus Tallinna Metodisti kirikus Põhjala ja Balti piiskopkonna koguduse arengu kool (School of Congregational Development). Eelmine samalaadne üritus toimus 2015. aastal. Seekordne kogunemine tõi kokku 206 osalejat:
Pärnu Agape koguduse 98. aastapäev
Pärnu Agape kogudus tähistas suvelõpul 98. aastapäeva. Mõnel viimasel aastal oleme Pärnus koguduse aastapäeva tähistanud kahel pühapäeval. Sellel aastal alustasime sünnipäevanädalat 25. augustil koos Marjana Luistiga, kes käis külalisjutlustajana kogudust teenimas. Peamise sõnumina jäi minule kuuldud jutlusest kõlama küsimus „kui palju me Jumala lastena püüame temaga suhelda ja tema lähedust otsida?“ Igaüks meist kogeb Jumalat veidi omal kombel ja saab tema läheduse kinnituse endale unikaalsel moel. Mõnikord on see kinnitus selgem ja tugevam, mõnikord aga vaevu tajutav. Seetõttu on ka oluline, et me Jumala lastena asetame oma teadmised ja emotsioonid tahaplaanile. kindlasti tuleb ette ka neid päevi, kui tuleb rutiinse harjumuse kohaselt ennast otsekui sundida Jumalaga suhtlema ning tema lähedust otsima.
ÜMK Aafrika piiskopid taunivad kiriku lõhenemist
Aafrika piiskoppide kogu koostas 6. septembril 2019 Zimbabwes, Mutares asuvas Aafrika Ülikooli ülikoolilinnakus toimunud iga-aastasel piiskoppide kogunemisel avalduse teemal „Aafrika Kiriku ümbermõtestamine: üleskutse taastada meie Aafrika identiteet muutuste valguses. Reaalsused ülemaailmses metodistlikus denominatsioonis”.
Enne avalduse koostamist suhtlesid piiskopid paljude erinevate Aafrika riikide metodistlike kogukondadega, kes pakkusid välja erinevaid konfessiooni tulevikuplaane.
Piiskopid teatasid, et on mures selle pärast, et Ameerika Ühendriikide ÜMK kirikute juhtorganites toimub kümneid arutelusid ÜMK tuleviku teemal ilma keskkonverentside esindajate osaluseta, sealhulgas ilma Aafrika esindajateta.
Esimene üleeuroopaline fokolaaride ja nende sõprade kokkutulek
Fokolaaride liikumine on Rooma-Katoliku Kiriku alluvuses. Tuumiku moodustavad täisliikmelisusega ja truudusevande andnud fokolariinid, kes võivad aga olla erinevate kirikute ja kiriklike kogukondade kristlased. Samuti on fokolariinide hulgas maailma peamiste usundite liikmeid, aga ka inimesi, kellel puudub eriline usuline veendumus. Igaüks neist peab kinni liikumise eesmärgist ja vaimust, järgides truult oma usu ja südametunnistuse ettekirjutusi. Liikumise keskme moodustavad seega tsölibaadis elavate meeste ja naiste, fokolariinide kogukonnad, kes pühendavad oma elu Jumalale vaesuse, kasinuse ja kuulekuse tõotusega ning elavad eraldi majapidamistes, mida nimetatakse „focolares”, itaaliakeelsest sõnast „kodukolle”.
Aleksander Kuum 120
Täna on vanavanematele pühendatud päev. See on hea, et ka vanemat põlvkonda meelde tuletatakse. Tahan tänulikult meenutada oma kristlikke vanemaid, kes mõlemad kuulusid sellesse kogudusse aktiivsete liikmetena. nende kutsel tulin 1951. a (68 a tagasi) ühel novembrikuu neljapäeval Mere puiestee kirikus toimunud metodistikoguduse palvetundi, kus mul oli esimene isiklik kokkupuude pastor Aleksander Kuumaga. Olin 14aastane, kopsutuberkuloosi põdev teismeline. Ka kooliskäimisse oli tekkinud pikem paus.
Aleksander Kuuma perest
Kuuma pere (Agathe ja Aleksander Kuuma järeltulijad ning hõimlased) on nüüd juba enam kui 40liikmeline ja tõenäoliselt kasvab veelgi. Mul on hea meel tõdeda, et saame omavahel hästi läbi, hoiame kokku ja püüame perekondlikke traditsioone säilitada. Võib-olla aitab meid see, et mina ja mu õedvennad – Aadu, Leev, Toomas, Naatan, Ruth, Vilja ja Mati – kasvasime üles suures peres, kus valitses üksmeel ja hoolivus.
Tunnistus
Ajavahemikus 1999–2018 käisin Eestis üle 13 korra. Esimest korda Eestis käies olin 14-aastane ja möödunud aasta reisil olles olin 31-aastane. Reisidel käies olen külastanud Teoloogilist Seminari, Laager Gideoni, Tallinnat, Narvat, Kohtla-Järvet ja Jõhvit. Olen sõna otseses mõttes Eestis üles kasvanud. Olen Eestis õppinud erinevaid asju, muuhulgas ka näiteks manuaalkäigukastiga sõitmist. Kuid kõige tähtsam, mida olen õppinud, on Jumala armastus Eesti suhtes.
Olin vaid 14-aastane, kui astusin 1999. aastal Tallinnas lennukist välja eestimaa pinnale. Kõik sellel maal oli uus – uus nii minu jaoks, kui ka uuena sündinud riik. Eesti oli iseseisva riigina eksisteerinud alles üheksa aastat ning ei olnud veel Euroopa Liidugagi ühinenud. Tallinna Lennujaam oli vaid pisut enam kui vaid mõned lendude väljumise väravad ja mõned tualettruumid.
Miks kristlaste abielud mõnikord purunevad?
See pealkiri tundub juba eos vale. Kuidas saab kristlaste abielu puruneda, kui abielusuhte aluseks on Jumal ja altari ees on öeldud pühad tõotused?
Tegelikkuses on kristlaste abielu sama haavatav kui mistahes kooselu ja seda mitmel põhjusel. Ehk on paari mindud ammu enne usule tulekut ning sel juhul on võimalik, et kooselu on alustatud juba n-ö valedel alustel. Selleks võib olla olnud soov ruttu ära saada vanematekodust ja iseseisvuda või fakt, et beebi oli tulekul. Paljud suhted algavad suure armumisega ja kui siis tõtata, võib juhtuda, et armumise „roosad prillid“ ei lase näha potentsiaalseid ohumärke, mis hiljem suhet hakkavad tumestama.
Muidugi võib ka kristlastest noortel olla sarnaseid põhjuseid abiellumiseks. Ikka püsib oht, et inimesed ei oska läbi näha potentsiaalset kaasat, et kiirustamine vähendab võimalusi sõprussuhet luua, mis kannab seda abielu siis, kui esmane armumine möödas, või et abiellutakse lootuses, et suudetakse teist inimest muuta.
Sündmusterikas suvi ja sügis noortetöös
Suvi ja sügis olid EMK noorte jaoks tihedalt põnevaid kristlikke sündmusi täis.
30. juunist 6. juulini toimus Generatsion2 poolt korraldatud venekeelne noortelaager Aa rannas, kus osalesid ka eestikeelsete koguduste noored. Augusti alguses osalesid noored EMK Suvekonverentsil Aa rannas, kus noored teenisid muusikas, lastetöös, noortetöös, Wesley grupi juhtidena, abistasid tehnika tiimis ning suvekonverentsi juubeliürituse korraldamisel. Augusti lõpus toimus Tallinnas noortejuhtide koolitus, kus jällegi olid vene ja eesti keelt kõnelevad noored koos. Septembris osales grupp EMK noori Piiblipäevade festivalil.
Noorte Kilingi-Nõmme väljasõit
Kolmandat korda toimunud Kilingi-Nõmme väljasõit oli Pärnu koguduse noortele ja nende sõpradele mõeldud suvine telkimisega üritus.
See pakkus mitmekülgset osaduslikku ajaveetmist värskes õhus. väljasõidu traditsioonilisteks tegevusteks oli külluslik ujumine, lõunasöök kohalikus kohvikus, mitmekülgne maastikumäng, noori ülesehitav jutlus, õhtune grillimine koos ülistuslauludega, piiblitund ja osalemine kohaliku koguduse jumalateenistusel. Igal aastal on uus teema ja uus laupäevane jutlustaja. täname Jumalat eesõiguse eest olla nende väljasõitude eestvedajad, ja kõiki, kes on üritusi mistahes viisil toetanud.
Imed sünnivad
Kas imed sünnivad ka tänapäeval? Kristlastena me ikka usume, et Jumal teeb imesid, kuigi vahel võib kuulda, kuidas mõned kristlased kurdavad, et imesid on vähe. Kuid kui vaadata enese ümber tähelepanelikumalt, võib näha enese ümber rohkesti Jumala imesid.
Imede hulka kuulub kindlasti see fakt, et metodisti kirik jäi Eestis püsima Nõukogude Liidu ajal. Eesti taasiseseisvumine oli iseenesest Jumala ime. Pärast taasiseseisvumist on metodisti kirikus palju imelisi asju sündinud, olgu see siis uute koguduste avamine, uute kirikuhoonete ehitus või suure laagrikompleksi omanikuks saamine. Kuid üks imedest on kindlasti ka oma teoloogilise kooli avamine. Nõukogude ajal olid koolitusvõimalused äärmiselt piiratud ja EMK kirikujuhid said ainult salaja teha mõningaid kursusi juba tegutsevatele ja tulevastele töötegijatele. Sel aastal aga tähistab Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar juba oma 25. aastapäeva. Veerand sajandi jooksul on seminari lõpetanud 235 tudengit, kellest paljud teenivad vaimulikena eri konfessioonides või kristlike töötegijatena erinevates kogudustes ja kristlikes organisatsioonides. Üle 80% Eesti Metodisti Kiriku vaimulikest on seminari tudengid või juba vilistlased. See, et suhteliselt väike konfessioon on suutnud toetajate abiga pakkuda riiklikult akrediteeritud teoloogilist kõrgharidust 25 aastat, on Jumala arm, õnnistus ja ime.
Tänu Jumalale Seminari asutajate eest (superintendent Olav Pärnamets, rektor Andrus Norak, Wes ja Joy Griffin ja teised) ning kõigi õppejõudude ja tööliste eest läbi aegade. Tänu Jumalale seminari tänaste töötajate, õpetajate ja juhtide eest: rektor dr. Külli Tõniste, dekaan Mark Nelson, prorektor Taavi Hollman. Tänu Jumalale eestseisuse ja toetajate eest, kes on palju tööd teinud selle nimel, et seminar saaks ikka edasi eksisteerida. Palju õnne meie seminarile! Olgu Issanda arm ja õnnistus ikka üle EMK Teoloogilise Seminari! Kiitus ja tänu meie Issandale!
EMK Teoloogiline Seminar sai 25 aastaseks
„Arvan, et me kõik oleme ühel nõul, et see seminar on Jumala ime.“ Nõnda kirjutas meie kooli esimene rektor Andrus Norak 20. aprillil 1995. Seminari sünd oli tõepoolest ime. Nõukogude Liidu lagunemise järel ei olnud vajalikke ruume, õppejõude, tõlkeaparatuuri, ei olnud isegi telefoni. Ometi sai seminar rajatud. Jumal oli sütitanud ühe idee ja leidusid inimesed, kes said sellest ideest sütitatud. Ja see tuli põleb edasi tänase päevani.
Tähistades oma kooli 25. aastapäeva 24. mail 2019, tänasime erilise medaliga seminari rajajaid: EMK Kirikuvalitsust, Wes ja Joy Griffinit, Olav Pärnametsa, Eddie Foxi, Asbury Teoloogilist Seminari, Üllas Tanklerit, Toomas Pajusood ja piiskop Hans Växbyt. Nemad süttisid ja sütitasid teisi. Nad alustasid midagi, mis on püsinud veerand sajandit!
Pikaajalise teenimise ja seminari juhtimise eest pälvisid medali veel: piiskop Christian Alsted, eestseisuse liige Mary Ann Smith, EMKTS rektor Andrus Norak (postuumse tänuavalduse võttis vastu Siiri Norak), rektori kohusetäitja Lii Lilleoja ja rektor Meeli Tankler.
Veel paljud teised väärivad meie südamest tulevat tänu! Me hindame seda, mida te olete teinud, teete nüüd ja ka tulevikus seminari heaks. Nii palju inimesi on olnud osa sellest Jumala suurest imest, mida me kutsume seminariks! Paljud olid pidupäeval koos, mõned saatsid tervitusi kaugelt, mõneni kahjuks me ei jõudnud tehnilistel põhjustel ja mõned on meie hulgast igavikku lahkunud. Teie töö ja panus on hinnatud ja Jumal näeb seda.
Aga Jumal teeb kindlasti midagi uut järgmise 25 aasta jooksul. See on tema viis. Me ei tule üksnes kokku, et meenutada vanu asju, vaid me usaldame ja otsime: Jumal, mida uut sa täna meiega teed? Me ei jutusta ainult vanu lugusid, vaid valmistame ka ennast selle uue jaoks, mis Jumalal on kavas. On sobilik, et sellest aastast on meie koolil uus logo, meil on ka uus laul: Curt McKee kirjutas seminarile laulu „We Go“, mis tuletab meile meelde meie missiooni – minna välja.
Meeli ja Üllas Tankler esitlesid oma homileetika käsiraamatut „Sõnast sõnumiks“. Tegemist on ajaloolise sündmusega, kuna eelmise homileetika õpiku kirjastamisest Eesti Metodisti Kirikus on möödunud üle sajandi. Martin Prikask kirjutas oma homileetika käsiraamatu aastal 1914.
Seminari on 20 aasta jooksul lõpetanud 235 vilistlast. Kolmandik nendest osalesid aastapäeva vilistlaste kokkutulekul. Vilistlased valisid endi hulgast juhtgrupi, kes moodustavad vilistlasorganisatsiooni ja kelle eesmärk on jõuda sünnipäeva aasta jooksul iga vilistlaseni.
Oleme väga rõõmsad, et mitmed inimesed on vastanud meie üleskutsele toetada seminari püsiannetusega. SUUR AITÄH TEILE!
Palvetame jätkuvalt, et leida 50 püsitoetajat. Selleks, et seminar ka 25 aasta pärast oleks heas seisus, peame rajama sellele tugeva toetuspinna täna. Töö selle nimel jätkub.
Palun kaalu sinagi otsust teha püsikorraldus ja toetada seminari igakuiselt.
Meie pangarekvisiidid:
IBAN EE842200221010980782 Swedbank
Eesti Metodisti Kirik
Selgitus: Annetus EMKTS arengufondi
Partnerid
Meil on pikaajaline koostöö Asbury Teoloogilise Seminariga. EMKTS rajajad Wes ja Joy Griffin on ATS vilistlased, Asburyst tulid meie esimesed külalisõppejõud ja Asburys õppisid ka kõik EMKTS rektorid. Oleme tänulikud ja andsime ka Asbury Seminarile erilise tunnustuse koos meie rajajatega.
Tänujumalateenistusel sai allkirjastatud uus koostööleping ATS-ga. Jumal õnnistagu seda koostööd jätkuvalt!
Peale Asbury tervitasid meid veel mitmed välispartnerid, kellega meil on samuti koostöölepped: World Methodist Evangelism jt ülemaailmsed metodisti kiriku organisatsioonid.
Oleme rõõmsad ka Eesti teiste teoloogiliste kõrgkoolide ja sõprade üle, kes tulid meid õnnitlema. Suur tänu ka Raadio 7-le, kes kajastas meie sünnipäeva üritust 27. mail KIRIKUELU saates, mis andis hästi edasi selle päeva emotsioone ja kus mitmed külalised jagasid oma muljeid: https://raadio7.ee/podcast/kirikuelu-2019-05-27
Sõnast sõnumiks, et sünniks jutlus, mis kõnetab ja kaasa kutsub
Jutlus on iga jumalateenistuse lahutamatu osa ja kirikus käivate inimestena oleme ilmselt päris hulgaliselt kuulnud igasuguseid jutlusi: kaasahaaravaid, mõtlema innustavaid, tugevaid tundeid tekitavaid – aga küllap mõnikord ka igavaid, muudkui üht ja sama kordavaid, lõputult pikki ja monotoonseid.
Meie mõlema – Üllase ja minu – elus on jutlustamine olnud suur kirg! Kui Üllase jutlustajakarjäär algas juba päris noore poisina, siis mina avastasin selle kutsumuse enda jaoks palju hiljem. Meil mõlemal on olnud ka eesõigus jutlustamist õppida Asbury Teoloogilises Seminaris USAs, oma doktoriprogrammi osana. Ja praktikat on nüüdseks juba omajagu.
Oleme mõlemad veendunud, et heal jutlustajal peaksid küll olema teatud loomulikud eeldused, aga igaüks meist saab õppida ja areneda ja iseendaga tööd teha, et üha paremaks jutlustajaks saada. Üllas on aastaid teoloogilises seminaris jutlustamist õpetanud, ta on korraldanud ka mitmeid jutlustamise alaseid koolitusi nimega „Jutlustajate jututuba“, aga mingil hetkel küpses meis mõte jutlustamise käsiraamatu kirjutamiseks. See mõte on nüüd meie ühise töö viljana kaante vahele saanud.
Ühine raamatu kirjutamise protsess oli meie jaoks haarav ja innustav kogemus, kus me mitu kuud elasime ja hingasime selle raamatu kujunemise rütmis. Teemade ja alateemade paika saamine võttis mõnevõrra aega. Meie lugemismaterjali virnad kasvasid kohati päris kõrgeks, sest tahtsime raamatusse koondada võimalikult palju nii eesti- kui välismaiste jutlustamise õpetajate tarkusest. Hommikusöögivestluses oli tavaline, et üks meist pakkus välja öösel pähe tulnud muutuse teemade järjestuses või mõne uue alateema ja me selle üle siis tuliselt arutlesime. Kumbki oma töölaua taga oma peatükki kirjutamas, saatsime teineteisele e-maile küsimustega: „kuidas seda tõlkida?“ või „kas see tsitaat võiks siia teemasse sobida?“ või „kas sa oskad siia mingit head näidet pakkuda?“ Lugesime lehekülgede kaupa teineteise kirjutatud tekste ja andsime tagasisidet, kas see tundub piisavalt arusaadav, loogiline, huvitav, ülevaatlik… Siis istusime ja arutlesime keeletoimetaja rohkearvuliste märkuste ja soovituste juures, kuidas ja kui palju parandusi teha, et tekst ikka veel omasena tunduks. Ja siis ühel hetkel oli kogu tekst päriselt valmis!
Me tõesti usume, et see raamat on ühtaegu huvitav ja abistav iga jutlustaja jaoks. Ja me soovime südamest, et jutlused meie kirikutes muutuksid üha kaasahaaravamateks ja kõnetaksid üha rohkemaid inimesi. „Sõnast sõnumiks: Homileetika käsiraamat“ on saadaval Logose raamatupoes (Tallinnas) ja Pauluse raamatupoes (Tartus).
***
„Autoritel on õnnestunud koostada käsiraamat, milles antakse kokkuvõtlikult ja ladusalt ülevaade homileetika olulisematest valdkondadest, alates jutluse ajaloost ja teoloogiast kuni selle ettevalmistamise ja ettekandmiseni. Lugemise teeb nauditavaks autorite eruditsioon ja jutlustamiskogemus, samuti rohke näidete ja tsitaatide kasutamine. Eesti kiriklikku maastikku silmas pidades on oluline, et raamat on kasutatav erinevates kristlikes traditsioonides. „Sõnast sõnumiks“ on oodatud õppematerjal teoloogiaüliõpilastele, kuid soovitan seda inspiratsiooni ja uute vaatenurkade allikana ka kõigile kogenud jutlustajatele.“
Marko Tiitus,
EELK Usuteaduse Instituudi liturgika õppejõud, praost
***
„Olen väga rõõmus, et Meeli ja Üllas Tankler on kirjutanud sellise huvitava ja sisuka raamatu jutlustamise kohta. Seda raamatut tasub lugeda nii neil, kes alles õpivad jutlustamist, kui ka neil, kes seda juba palju aastaid teinud on.“
Robert Tšerenkov,
Eesti Metodisti Kiriku superintendent
EMK Teoloogilise Seminari lugu
Eesti Vabariigi taastamine 1991. aastal lõi uusi võimalusi ka Eesti Metodisti Kiriku jaoks. Juba varem, nõukogude perioodil, oli pastoritel ja kiriku töötegijatel soov end teoloogiliselt harida – piiratud võimalustele vaatamata peeti seminare ja kuulati loenguid. Nii oli kooli loomine loogiline jätk eelnenule, mille eesmärk oli jätkata töötegijate ettevalmistamisega kogudusetöö erinevate valdkondade jaoks.
Pidades silmas metodisti kiriku väiksust, võrreldes näiteks luterlaste või baptistidega, oli oma teoloogilise kooli asutamise mõte hulljulge. Ei olnud ju majanduslik olukordki riigis sel ajal kõige parem. Kuid välistest olukordadest hoolimata sai ammune unistus „päris oma“ koolist 1994. aastal tõeks. Kahtlusteta oli see Jumala ime ja tegu. Et meie kirikul kooli rajamise oskustest nappis, saatis World Methodist Evangelism meile appi Wes ja Joy Griffini. Nii nende kui Olav Pärnametsa ja Eddie Foxi panust seminari rajamisel on raske ülehinnata.
EMKTS kujundas oma õppekava viisil, mis arvestas muuhulgas eesti kõrgharidusele esitatud nõudmistega selleks, et taotleda riiklikku akrediteerimist ja saada nii tunnustatud rakenduslikuks erakõrgkooliks. See tähendab, et riiklikult tunnustatud diplomi saamiseks tuli läbida nelja-aastane päevane õpe ja koguda nõutud ainepunktide summa (240 EAP), lisaks kirjutada lõputöö. Kuid juba algusest pakuti võimalust piirduda ka aastase praktilise teoloogia põhikursusega.
1998. aasta kevadel sai EMK Teoloogilisest Seminarist riiklikult akrediteeritud rakenduslik erakõrgkool – üks neljast teoloogilist haridust pakkuvast kõrgkoolist Eestis (Tartu Ülikool, baptistide Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja luterlaste Usuteaduse Instituut. Nimetatud koolidega on aastate jooksul peetud sidet nii ühiskoolituste näol kui ka jagatud kogemusi õppejõudude vahetusega). Alates 2012/2013 õppeaastast läks seminar üle sessioonõppele (tsükliõpe) ja kolmeaastasele õppekavale, järgides üldist hariduspoliitikat Eestis. Kuid selle kõrval on täna seminaris võimalik õppida täisajaliselt moodulõppes, aga huvilistel ei ole keelatud ka registreeruda, et võtta üksikuid huvipakkuvaid aineid vabakuulajana ja süvendada selliselt oma teadmisi teoloogiast. Aeg-ajalt pakub seminar täiendkoolitusi ka koguduse pastoritele ja juhtidele.
Kui EMKTS-i õppekava sarnanes suures osas teiste Eestis tegutsevate teoloogiliste koolide õppekavadega, siis meie seminari eripäraks on algusest peale olnud õppetöö kolmes keeles – eesti, vene ja inglise. Võimalus õppida erinevates keeltes on loonud seminaris rahvusvahelise ja oikumeenilise õpikeskkonna. EMKTS-s on õppinud ja õpib üliõpilasi Venemaalt, Ukrainast, Soomest, Rootsist, Lätist, Leedust, Rumeeniast, USAst; eesti hõimurahvaste hulgast võib nimetada komisid ja udmurte. Viimastel aastatel õpib siin mitmeid üliõpilasi Ghanast, üks Nigeeriast pärit vilistlane õpib edasi Tartu Ülikoolis.
Seminari avatusest annab tunnistust tõsiasi, et siia on tulnud õppima ja õpivad tänaseni inimesed erinevatest konfessioonidest nagu baptistid, luterlased, adventistid, õigeusklikud, nelipühilased ja vabakoguduste liikmed. Rahvusvaheline ja konfessioonideülene on olnud ka seminaris loenguid pidanud/pidavate õppejõudude kaader.
Eesti Kirikute Nõukogu on EMKTS-i panust oikumeeniasse kahel korral tunnustanud aastapreemiaga, öeldes 2005. aastal: „EMKTS on kehastanud Kiriku kui Kristuse ihu ühtsust selle mitmekesisuses“; ja 2007. aastal: „EMKTS on aidanud kaasa erinevate rahvuste ja kultuurikogukondade koosööle ja lõimumisele.“
Seminari esimene sessioon toimus kiriku laagrikeskuses Aa rannas augustikuus, septembris jätkati aga juba Tallinnas, kiriku keskuses Apteegi tänaval. Sealsed olud olid küll kitsad, kuid vaatamata sellele meenutavad Apteegi tänava majas õppinud tudengid seda aega soojuse ja tänutundega. Üliõpilaste ja õppejõudude omavaheline osadus oli hindamatuks toeks nii õpingutele kui vaimulikule kasvamisele.
Kuna 1994. a kevadel oli Asbury Teoloogilise Seminari magistrikraadiga lõpetanud Andrus Norak (varem Tartu metodisti koguduse pastor), siis sai temast ka kooli esimene rektor. Dekaaniks nimetati Wes Griffin USAst, prodekaaniks Kersti Raudsepp, kes oli samuti äsja lõpetanud teoloogilised õpingud ja omandanud magistrikraadi Austrias. Täiskoormusega õppejõududena andsid loenguid Wes ja Joy Griffin, Andrus Norak, Margit Sepp, Kersti Raudsepp ja Mark Nelson; igal aastal külalisõppejõuna üliõpilaste poolt eriliselt armastatud Jack Killian USAst jpt. Pärast Wes ja Joy Griffini tagasipöördumist USAsse täitis dekaanikohustusi mõnda aega Kersti Raudsepp, sealt edasi aga Lii Lilleoja.
1999. aasta jaanuaris kolis seminar uutesse, avaratesse ja kõigi tehniliste võimalustega ruumidesse vastvalminud metodisti kirikus Narva mnt 51.
Et seminari esimene rektor Andrus Norak kutsuti igavikku 2011 aastal, siis võttis kooli juhtimise enda kanda – lisaks dekaani-kohustustele – Lii Lilleoja. Kuid tema soov pühenduda täielikult oma õpitud erialale haridusteadustes tingis uue rektori valimise. Selleks sai Meeli Tankler (kuni aastani 2018), 2010.–2014. aastani korraldas õppetööd aga dekaan Anne Saluraid. Täna jätkavad neis ameteis Külli Tõniste rektorina ja Mark Nelson dekaanina.
Esimene lend oli ja jääb seminari ajaloos eriliseks, sest üliõpilaskond koosnes peamiselt neist, kes juba aastaid ja aastakümneid olid kogudusi teeninud. Õppetöö kõrval lasusid enamikul neist ka kohustused pere ja ajaliku töö ees. Suur hulk väga heade tulemustega – cum laude – lõpetajaid oli aga tunnistuseks õppima tulnute tõsisest huvist ja pühendumisest õpingutele. Nälg teadmiste järele ja soov kasvada ka vaimselt oli ilmne.
Kahekümne lennu 235-st lõpetanust on suur osa läinud edasi õppima nii eesti kui euroopa ja ameerika kõrgkoolidesse teadmiste täiendamiseks, et veelgi paremini täita Jumala kutset, olgu kogudustes või ühiskonnas laiemalt. Nii võibki vilistlaste hulgas leida kõige enam koguduste pastoreid, kaplaneid kaitseväes, vanglates ja hoolekandeasutustes, misjonäre ja õppejõude. Paljud on leidnud oma kutsumuse pühapäevakooliõpetajatena, piibliõpetajatena, koguduste ajakirjade kaastöölistena, sotsiaalvaldkonnas kirikus ja ühiskonnas, äris ja majanduses.
25 aastat EMKTS-i on kandnud head vilja ja olnud seeläbi kiituseks Issandale.
„Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine“ (1Kr 15:58).
Meie sõbrad: Dr. Randy Frye
Rääkige oma akadeemilisest ja vaimulikust taustast.
Kasvasin kristlikus peres Knoxville’s, Tennessee osariigis. Otsustasin järgida Kristust 1972. aastal, 15-aastaselt. Aasta hiljem tundsin kutset vaimulikutööle. Lõpetasin Asbury teoloogilise seminari ja Drew ülikooli ning sain ordinatsiooni Ühinenud Metodisti Kirikus.
Olen olnud 39 aastat abielus Vickiga, kes on terapeut. Meil on 2 täiskasvanud last, Erin ja Will.
Olen teeninud mitmeid kogudusi, alates 2018. aastast on selleks First Broad Street UMC Kingsportis. Minu jaoks on olnud tähtis koguduste koostöö ning olen loonud partnerluse USA kirikute ning metodisti kirikutega Slovakkias, Tšehhimaal, Albaanias ja Ungaris. Lisaks olen juhtinud misjoniprojekte ning viinud gruppe Euroopasse, Aafrikasse, Kariibidele, Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse. Alates aastast 1998 olen EMKTS-i eestseisuse liige.
Kuidas sai alguse koostöö Eestiga?
Koostöö Eesti Metodisti Kirikuga sai alguse aastal 1996 pärast Olav Pärnametsa külaskäiku minu kogudusse. Kuulnud Eesti kristlaste elust nõukogude ajal, otsustasime tulla grupiga Tallinna, et arutada võimalusi abistamiseks. Otsustasime osaleda Balti Misjonikeskuse, Giideoni laagri ja seminari ülesehitamisel. Nii sai alguse minu armastus Eesti vastu.
Mida tahaksite jagada seoses teenimisega seminari eestseisuses?
Eestseisuse liikmena olen tegelenud mitmel pool rahaliste vahendite leidmisega seminarile, kasutades selleks loodud videot. Kogudused, kus varem teenisin, jätkavad endiselt seminari toetamist. Aastal 1999 õpetasin seminari üliõpilastele juhtimist ning olen jutlustanud lõpuaktustel.
Minu arvates on seminari peamised saavutused alljärgnevas:
• Kuigi juhtkonnas on olnud palju muudatusi, on seminari visioon ja missioon jäänud samaks, milleks on kristlike juhtide koolitus Baltikumis ja kaugemal.
• Huvi seminaris õppimise vastu on tekkinud paljudes maailma paikades.
• Seminari lõpetanud on ühiskonda mõjutamas pastorite, kaplanite, koolitajate ja kirikujuhtide näol.
• Edukas misjonitegevus hantide keskel Siberis.
• Paindlik tunniplaan, mis muudab õppimise lihtsamaks.
• Senini edukas akrediteerimise läbimine.
Mida sooviksite tulevikku silmas pidades?
Kasutasin 1998. aasta lõpuaktuse jutluse aluseks kirjakohta Ef 3:20: „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni!“ Olen viimase 25 aasta jooksul näinud seda korduvalt teostumas. See, mis Apteegi tänaval alguse sai, on uskumatul kombel kasvanud. Jumal on olnud ustav ja ma loodan näha, mida Ta teeb järgmise 25 aasta jooksul.
Tänu olgu Jumalale!
Kristlike töötegijate ettevalmistamine Eesti Metodisti Kirikus ( 1. osa)
Seoses Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari 25. aastapäevaga annan lühiülevaate kristlike töötegijate ettevalmistamisest Eesti Metodisti Kirikus alates 20. sajandi algusest kuni tänapäevani.
„Tuletage meelde endisi asju …“ (Jesaja 46:9)
Artikli 2. osa Koduteel nr 3, 2019
1. Metodisti vaimulike ettevalmistus Soomes 20. sajandi alguses
Meie kiriku esimene eestlasest superintendent Martin Prikask sai teoloogilise väljaõppe Soome aastakonverentside käigus, kuhu ta kuulus Vene misjoni asutajaliikmena alates 1911. aastast. 1916. aastal Ekenäsis (soome keeles Tammisaari) toimunud Soome aastakonverentsi protokollist näeme, et Prikask on 1915. aastal arvatud konverentsi täisliikmeks, on Vene misjonis sooritanud ettenähtud eksamid (protokolli §26 alusel), esitatud vanema ordinatsiooniks ning määratud teenima Arensburgi (Kuressaare) piirkonda.1 Esimese maailmasõja tõttu ei saanud Prikask Soome aastakonverentsil osaleda ning ordinatsioon jäi tol korral saamata. See toimus hiljem piiskop John L. Nuelseni poolt Tallinnas 17. augustil 1919, mida tõestab piiskopi poolt välja antud ordinatsioonitunnistus.2 Seega oli Prikask esimene metodistist eestlane, kes omandas Soomes teoloogilise hariduse. Sellele aitas kaasa 1907. aastal Helsingisse siirdunud Metodisti Teoloogiline Seminar, mis rajati 1. oktoobril 1897 Tamperes, ja mille rektoriks oli aastail 1897−1934 Jonas Wilhelm Häggman.3
1929. aastal siirduti praegusesse Helsingi misjonimajja (Punavuorenkatu 2), mille A-trepikoja ukse kohale on graveeritud sõnad: „Metodisti Teoloogiline Seminar“.
Martin Prikask ei olnud ainus eestlasest seminarist Helsingis. Aastail 1932−1933 õppis Helsingi Teoloogilises Seminaris Eduard Kurg, kes pidi aga seoses kaitseväe teenistusega õpingud katkestama. Kahjuks edasised andmed tema õpingute kohta puuduvad. Sama aasta 6.–10. septembril toimunud Balti ja Slaavi aastakonverentsil Tallinnas leiti vaatamata ainelisele kitsikusele võimalus saata vend Aleksei Poobus õppima Helsingi metodisti seminari. Tema õppimist toetasid peale misjonikassa veel mitmete koguduste liikmed oma algatusel.4 Poobus teenis metodisti kogudusi Narvas (1933–1936) ja Viljandis (1939–1940), vahepealsel ajal aga jätkas õpinguid Maini-äärses Frankfurdis5 ja teenis seejärel Tartus (1942–1944).
2. Vaimulike koolitus Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis Eesti Vabariigi ajal
Piiskoplik Metodisti Kirik alustas oma tööd Saksamaal 1849. aastal. Neli aastat hiljem asutati Bremenis Teoloogiline Seminar ja osteti väike maja. 1867 ehitati uus maja Maini-äärses Frankfurdis, kus tööd jätkati aastani 1914. Kui vana maja jäi kitsaks, otsustasid kolm konverentsi Saksamaalt ja Šveitsist ehitada uue hoone. Fotol olev seminarihoone pidi saama pühitsetud augustis 1914, kuid Esimese maailmasõja puhkemise tõttu jäi see ära. Peaaegu kõik üliõpilased pidid liituma sõjaväega. Seminari kasutati haiglana kuni 1918. aastani. Pärast sõda avati seminar 20 üliõpilasega, 1921. aastal oli üliõpilasi juba 46. 1922. kooliaasta algas 75 üliõpilasega Saksamaalt, Šveitsist, Austriast, Ungarist, Balti riikidest, Venemaalt, Jugoslaaviast ja Bulgaariast.6
1921. aastal läksid esimesed seitse õppurit Balti riikidest Maini-äärse Frankfurdi Teoloogilisse Seminari (Ginnheimerlandstraße 180), nende seas esimese eestlasena Jaan Puskay (1921−1923).7 Kui meie endine EMK superintendent ja kauaaegne Tallinna koguduse pastor Aleksander Kuum sai noore mehena Jumalalt kutse asuda täisajalisele Jumala riigi tööle, tegi dr George A. Simons talle ettepaneku minna õppima metodisti teoloogilisse seminari Maini-äärses Frankfurdis. Vend Kuum võttis ettepaneku rõõmuga vastu ja õppis seal kaks aastat (1922−1924). Ametlik otsus õppima minekuks tehti Riia aastakonverentsil, mis toimus 26.–31. juulil 1922. Koos Aleksander Kuumaga otsustas aastakonverents saata edaspidiseks vaimulikuks tööks end täiendama järgmised vennad: Voldemar Ojasson, Alfred Tõns ja Adolf Bergmann. 19. augustil alustasid nad laevaga reisi Saksamaale ning järgmise laevaga sõitis neile järele ka Martin Krüger.8 Frankfurdi seminari on lõpetanud ka Ferdinand Tombo ja veel mõned vennad (kahjuks täpsed andmed puuduvad).
Luering, prof Theophil Spörri, dr F. H. Otto Melle, president; dr Paulus Scharpff (seisab) ja prof J. W. E. Sommer.
3. Vaimulike väljaõpe Riia vaimulikus seminaris
Eesti Vabariigi ajal said mitmed metodisti jutlustajad väljaõppe Riia vaimulikus seminaris. 1922. aastal osteti seminari jaoks soodsa hinnaga maja aadressil Elisabeti tn 15 (läti keeles: Elisabets iela), kus alustati 1923. aasta sügisel tööd hoone neljandal korrusel. 1924. aastal sai sellest uhkest häärberist Balti ja Slaavi Misjonikonverentsi peakorter.
Esimese korruse kirikusaalis toimusid Ameerika Piiskopliku Metodisti Kiriku jumalateenistused neljas keeles igal pühapäeval, samuti nädala sees.9 Superintendent George A. Simons elas teisel korrusel, ülejäänud õppejõud − Balti ja Venemaa Lastekodude juhataja John Witt, Venemaa ringkonna superintendent Hjalmar Salmi ja dr Vladimir Rafalovsky − kolmandal korrusel. 1925. aastal õppis seminaris kaheksa seminaristi: Philipp Gildemann, Eduard Valdmann, Alfred Bergmann, Edgar Rumba, Aleksander Roerich, Adolf Freiberg ja Woldemar Plawinsky. 10
Lisaks eelpoolt toodud õppimisõimalustele Eesti iseseisvusajal lõpetas pastor Priit Tamme isa Eugen Tamm, kes oli aastail 1956−1962 Paide metodisti pastor, Petseri kloostris tegutsenud õigeusu kiriku vaimuliku seminari. Ainuke akadeemilise kraadiga mees Eesti iseseisvumise perioodist oli Johannes Karlson, kes 1926. aastal pärast Tartu koguduse teenimist siirdus USAsse õppima ja omandas seal teoloogiadoktori kraadi.
Jätkub järgmises numbris
Viited:
Tunnistus
Esmalt ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, sest teie usust räägitakse kogu maailmas. (Roomlastele 1:8)
Kasvasin üles usklikus peres Ukrainas. Meie kodus valitses armastus ja üksmeel, kuid ohtu nõukogude võimu poolt tajusin juba varases lapsepõlves.
Meie koolis õppis mitmeid usklikest peredest pärit lapsi, keda hakati õpetajate poolt taga kiusama. Alati alandati hindeid, kuigi me kõik õppisime hoolega.
Meid peeti teise sordi inimesteks. Eriti ilmnes see eksamite ajal. Ebaõiglaselt madalad hinded võtsid mitmel ära motivatsiooni hästi õppida. Meid naeruvääristasid ka teised õpilased, kuid kõigele vaatamata meeldis mulle õppida. Eriti huvitas mind kirjandus ja luuletuste deklameerimine.
Kui algas komsomoliorganisatsiooni värbamise kampaania, muutus olukord eriti teravaks. Meid suleti klassiruumi ja jagati avaldused, millele pidime alla kirjutama. Meid oli kokku kaheksa õpilast, keda hoiatati, et enne meid koju ei lasta, kui oleme komsomoli astunud. Olime hirmunud, kuid ei lasknud seda välja paista. Õpetaja karjus ja peksis kaardikepiga vastu lauda, meie istusime vaikselt ja palvetasime. Keegi meist alla ei andnud ja mitme tunni pärast lubati meid viimaks koju.
Kust me võtsime lastena jõu ja julguse oma usu eest seista? Eelkõige olid meil kodus head eeskujud – vanemad ja vanavanemad. Mäletan oma vanaema palveid varastel hommikutundidel. Ta ei unustanud kunagi meid Jumala ette kandmast. See andis meile hingejõu.
Pärast keskkooli püüdsin kaks korda ülikooli astuda. Tegin sisseastumiseksamid edukalt ära, kuid mõlemal korral kustutati mind hiljem nimekirjast, kuna ma polnud kommunistlik noor.
Möödusid aastad ja kord linnas koos õega jalutades kohtasime toda kunagist õpetajat, kes meid kõige enam alandas. See kunagine veendunud kommunist pöördus meie poole sõnadega: „Olen valmis teie ees põlvitama, et teilt andestust paluda! Kui te täna koolis käiksite, vääriksite kindlasti kuldmedalit. Ma imetlesin alati teie suurt julgust, millega oma usu eest seisite. Ma tunnen nüüd häbi.” Varsti pärast seda kohtumist lahkus ta siit ilmast.
See kohtumine aitas meil mõista, millise olulise tunnistuse saime anda Jumala armu ja kaitse kaudu. Vahest sai ka sellele kahetsevale õpetajale osaks Jumala andestus.
Olime õega väga üllatunud ning Jumalale tänulikud selle kohtumise eest. Üksnes Jumala arm andis meile nooruses jõu usus kindlaks jääda.
Maria (Ukraina, autor toimetusele teada)
Suur nädal
Suur Nädal – nädal, mil järgime Õnnistegijat Tema viimastel päevadel enne kannatamist ja surma ning mille lõpul jälgime hinge kinni pidades Tema ristiheitlust, oodates kõigest südamest Tema aulist võitu ja surnuist üles tõusmist.
Suure Nädala juhatab sisse Palmipuudepüha.
Palmipuudepüha, mil meenutame Jeesuse saabumist Jeruusalemma Rahukuningana (Jh 12:12-15). Algas viimane nädal tema maises missioonis – lunastada inimkond patuorjusest ja tuua päästevõimalus igale inimesele.
Kristuse kannatusnädala esmaspäeval leiab aset templi puhastamine – Jeesus ajab palvepaigaks ettenähtud templi eesõuest välja kaubitsejad. Luuka evangeeliumist loeme 19:45-4.
Suure ehk Vaikse Nädala kolmapäeval Jeesus õpetab rahvast ning Teda salvitakse kallihinnalise salviga. Samal ajal peavad ülempreestrid nõu, kuidas Jeesust kõrvaldada ning Juudas otsustab oma Õpetaja reeta 30 hõbeseekli eest (Mt 26:1-16).
Suure Neljapäeva õhtul on Jeesus ülemises toas Jeruusalemmas ja sööb seal viimast korda ühes oma õpilastega paasat ning seab Pühaõhtusöömaaja mälestuseks oma lunastavast ohvrisurmast (Mt 26:20, 26-29). Pärast seda läheb ta palvetama Ketsemani aeda, kus ta vangistatakse (Mt 26:36-46).
Suur Reede. Kristuse kannatusnädala sündmuste kulminatsiooniks on Jumala Poja Jeesuse Kristuse lunastussurm ristil. Jeesus võttis süütuna kogu inimkonna patusüü ja karistuse enese kanda, vabastades meid patuorjusest (Mt 27:33-43).
Vaikne Laupäev – Jeesuse elutu keha on kaljuhauda asetatud ja kiviratas hauakoopasuu ette veeretatud. Tema õpilased ja lähedased leinavad. Sõdurid pannakse Jeesuse hauda valvama (Mt 27:62-66).
Vaikne Laupäev on vaikne ootuse päev. Päeva mõte on meenutada Jeesuse viibimist hauas ja surmavallas. Oma surma ja ülestõusmisega võitis Kristus surma võimu ja vabastas need, kes loodavad tema peale. Päikeseloojanguga algas Kristuse Ülestõusmise püha eelõhtu.
Pühapäeva koidikul tõttasid naised Jeesuse hauakambri juurde. Issanda ingel oli nende muret ennetanud ja raske kivi ukse eest ära veeretanud. Kristus on surnuist üles tõusnud – tee igavesse ellu on avatud! Meiegi saame sellest osa, kui kuuleme tema kutset ja asume teda järgima (Mt 28:1-10).
Jeesus ütleb: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).
Taevaminemispüha tähistatakse 40 päeva pärast Kristuse surnuist ülestõusmist ja 10 päeva enne nelipüha (tänavu 30. mail). 40 päeva vältel ilmus Jeesus oma õpilastele ja siis võeti ta nende nähes üles taevasse. Just oma taevaminemises – astumises jumalikku kirkusesse – viis Kristus lõpule meie lunastamise patust ja surmast. Ta pöördus tagasi oma taevase Isa juurde kuninglikku ausse, rajades nõnda pääsetee igavikku kõigile oma järgijaile (Jh 12:32).
Nelipüha on Kristuse Kiriku sünnipäev, mil Jumal kinkis paljudele korraga Püha Vaimu anni. Apostel Peetrus jutlustas Vaimu väes, tema üleskutsele meelt parandada vastas sel päeval umbes kolm tuhat inimest, kes lasid endid ka ristida. Nii sündis algristikogudus. See toimus 50 päeva pärast Jeesuse Kristuse ülestõusmist surnuist. Liikuva pühana tähistatakse nelipüha tänavu 9. juunil.
Kolmainupüha peetakse 1. pühapäeval pärast Nelipüha – sel aastal 16. juunil. See päev on eriliselt pühendatud pühale Kolmainsusele (ladina keeles Trinitatis). Kolmainu Jumal tähendab üht Jumalat, kes on samaaegselt kolm erinevat isikut. Athanasiose usutunnistuses öeldakse: „Me austame üht ainsat Jumalat kolmainsuses ja kolmainsust ühtsuses, ning ei muuda ähmaseks nende isikuid ega lahuta nende ühtset olemust.“ Iirimaa misjonär püha Patrick seletas keltidele kolmainsust ristikheina lehe abil, kus on kolm erinevat leheharu, kuid on samas üks terviklik leht. Veel on seletuseks võetud vesi, mille valem on H2O, kuid mis võib olla nii tahke, vedel kui ka aur. Kolmainsuse isikuid on eristatud ka nende tegude abil: Isa – Looja, Poeg – Lunastaja, Püha Vaim – Pühitseja. Seejuures aga rõhutatakse siiski, et kõik isikud toimivad koos.
24. juuni on Ristija Johannese sünnipüha. Vana Testamendi ajastu viimase ja Uue Testamendi esimese prohvetina oli tema rolliks valmistada teed Lunastaja tulekuks. Otsekui teeviit, seisis ta kahe ajastu piiril, osutades Jeesusele – „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!“ (Jh 1:29.)