EMK Teoloogilise Seminari lugu
Eesti Vabariigi taastamine 1991. aastal lõi uusi võimalusi ka Eesti Metodisti Kiriku jaoks. Juba varem, nõukogude perioodil, oli pastoritel ja kiriku töötegijatel soov end teoloogiliselt harida – piiratud võimalustele vaatamata peeti seminare ja kuulati loenguid. Nii oli kooli loomine loogiline jätk eelnenule, mille eesmärk oli jätkata töötegijate ettevalmistamisega kogudusetöö erinevate valdkondade jaoks.
Pidades silmas metodisti kiriku väiksust, võrreldes näiteks luterlaste või baptistidega, oli oma teoloogilise kooli asutamise mõte hulljulge. Ei olnud ju majanduslik olukordki riigis sel ajal kõige parem. Kuid välistest olukordadest hoolimata sai ammune unistus „päris oma“ koolist 1994. aastal tõeks. Kahtlusteta oli see Jumala ime ja tegu. Et meie kirikul kooli rajamise oskustest nappis, saatis World Methodist Evangelism meile appi Wes ja Joy Griffini. Nii nende kui Olav Pärnametsa ja Eddie Foxi panust seminari rajamisel on raske ülehinnata.
EMKTS kujundas oma õppekava viisil, mis arvestas muuhulgas eesti kõrgharidusele esitatud nõudmistega selleks, et taotleda riiklikku akrediteerimist ja saada nii tunnustatud rakenduslikuks erakõrgkooliks. See tähendab, et riiklikult tunnustatud diplomi saamiseks tuli läbida nelja-aastane päevane õpe ja koguda nõutud ainepunktide summa (240 EAP), lisaks kirjutada lõputöö. Kuid juba algusest pakuti võimalust piirduda ka aastase praktilise teoloogia põhikursusega.
1998. aasta kevadel sai EMK Teoloogilisest Seminarist riiklikult akrediteeritud rakenduslik erakõrgkool – üks neljast teoloogilist haridust pakkuvast kõrgkoolist Eestis (Tartu Ülikool, baptistide Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja luterlaste Usuteaduse Instituut. Nimetatud koolidega on aastate jooksul peetud sidet nii ühiskoolituste näol kui ka jagatud kogemusi õppejõudude vahetusega). Alates 2012/2013 õppeaastast läks seminar üle sessioonõppele (tsükliõpe) ja kolmeaastasele õppekavale, järgides üldist hariduspoliitikat Eestis. Kuid selle kõrval on täna seminaris võimalik õppida täisajaliselt moodulõppes, aga huvilistel ei ole keelatud ka registreeruda, et võtta üksikuid huvipakkuvaid aineid vabakuulajana ja süvendada selliselt oma teadmisi teoloogiast. Aeg-ajalt pakub seminar täiendkoolitusi ka koguduse pastoritele ja juhtidele.
Kui EMKTS-i õppekava sarnanes suures osas teiste Eestis tegutsevate teoloogiliste koolide õppekavadega, siis meie seminari eripäraks on algusest peale olnud õppetöö kolmes keeles – eesti, vene ja inglise. Võimalus õppida erinevates keeltes on loonud seminaris rahvusvahelise ja oikumeenilise õpikeskkonna. EMKTS-s on õppinud ja õpib üliõpilasi Venemaalt, Ukrainast, Soomest, Rootsist, Lätist, Leedust, Rumeeniast, USAst; eesti hõimurahvaste hulgast võib nimetada komisid ja udmurte. Viimastel aastatel õpib siin mitmeid üliõpilasi Ghanast, üks Nigeeriast pärit vilistlane õpib edasi Tartu Ülikoolis.
Seminari avatusest annab tunnistust tõsiasi, et siia on tulnud õppima ja õpivad tänaseni inimesed erinevatest konfessioonidest nagu baptistid, luterlased, adventistid, õigeusklikud, nelipühilased ja vabakoguduste liikmed. Rahvusvaheline ja konfessioonideülene on olnud ka seminaris loenguid pidanud/pidavate õppejõudude kaader.
Eesti Kirikute Nõukogu on EMKTS-i panust oikumeeniasse kahel korral tunnustanud aastapreemiaga, öeldes 2005. aastal: „EMKTS on kehastanud Kiriku kui Kristuse ihu ühtsust selle mitmekesisuses“; ja 2007. aastal: „EMKTS on aidanud kaasa erinevate rahvuste ja kultuurikogukondade koosööle ja lõimumisele.“
Seminari esimene sessioon toimus kiriku laagrikeskuses Aa rannas augustikuus, septembris jätkati aga juba Tallinnas, kiriku keskuses Apteegi tänaval. Sealsed olud olid küll kitsad, kuid vaatamata sellele meenutavad Apteegi tänava majas õppinud tudengid seda aega soojuse ja tänutundega. Üliõpilaste ja õppejõudude omavaheline osadus oli hindamatuks toeks nii õpingutele kui vaimulikule kasvamisele.
Kuna 1994. a kevadel oli Asbury Teoloogilise Seminari magistrikraadiga lõpetanud Andrus Norak (varem Tartu metodisti koguduse pastor), siis sai temast ka kooli esimene rektor. Dekaaniks nimetati Wes Griffin USAst, prodekaaniks Kersti Raudsepp, kes oli samuti äsja lõpetanud teoloogilised õpingud ja omandanud magistrikraadi Austrias. Täiskoormusega õppejõududena andsid loenguid Wes ja Joy Griffin, Andrus Norak, Margit Sepp, Kersti Raudsepp ja Mark Nelson; igal aastal külalisõppejõuna üliõpilaste poolt eriliselt armastatud Jack Killian USAst jpt. Pärast Wes ja Joy Griffini tagasipöördumist USAsse täitis dekaanikohustusi mõnda aega Kersti Raudsepp, sealt edasi aga Lii Lilleoja.
1999. aasta jaanuaris kolis seminar uutesse, avaratesse ja kõigi tehniliste võimalustega ruumidesse vastvalminud metodisti kirikus Narva mnt 51.
Et seminari esimene rektor Andrus Norak kutsuti igavikku 2011 aastal, siis võttis kooli juhtimise enda kanda – lisaks dekaani-kohustustele – Lii Lilleoja. Kuid tema soov pühenduda täielikult oma õpitud erialale haridusteadustes tingis uue rektori valimise. Selleks sai Meeli Tankler (kuni aastani 2018), 2010.–2014. aastani korraldas õppetööd aga dekaan Anne Saluraid. Täna jätkavad neis ameteis Külli Tõniste rektorina ja Mark Nelson dekaanina.
Esimene lend oli ja jääb seminari ajaloos eriliseks, sest üliõpilaskond koosnes peamiselt neist, kes juba aastaid ja aastakümneid olid kogudusi teeninud. Õppetöö kõrval lasusid enamikul neist ka kohustused pere ja ajaliku töö ees. Suur hulk väga heade tulemustega – cum laude – lõpetajaid oli aga tunnistuseks õppima tulnute tõsisest huvist ja pühendumisest õpingutele. Nälg teadmiste järele ja soov kasvada ka vaimselt oli ilmne.
Kahekümne lennu 235-st lõpetanust on suur osa läinud edasi õppima nii eesti kui euroopa ja ameerika kõrgkoolidesse teadmiste täiendamiseks, et veelgi paremini täita Jumala kutset, olgu kogudustes või ühiskonnas laiemalt. Nii võibki vilistlaste hulgas leida kõige enam koguduste pastoreid, kaplaneid kaitseväes, vanglates ja hoolekandeasutustes, misjonäre ja õppejõude. Paljud on leidnud oma kutsumuse pühapäevakooliõpetajatena, piibliõpetajatena, koguduste ajakirjade kaastöölistena, sotsiaalvaldkonnas kirikus ja ühiskonnas, äris ja majanduses.
25 aastat EMKTS-i on kandnud head vilja ja olnud seeläbi kiituseks Issandale.
„Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine“ (1Kr 15:58).
Meie sõbrad: Dr Thomas Harrison
Mida tahaksite jagada oma elu ja teenimistöö kohta?
Olen olnud Ühinenud Metodisti Kiriku pastor kokku 40 aastat, viimased 26 aastat olen teeninud kogudust Tulsas, Oklahoma osariigis. Igal pühapäeval osaleb meie teenistustel umbes 2700 inimest, lisaks jälgib meid paarsada inimest veebi vahendusel. Meil on eriline sõprussuhe metodistidega Eestis.
Kuidas tekkis kontakt Eestiga ja mis on seda pikka aega alal hoidnud?
Minu esimene külaskäik Eestisse toimus aastal 1994. Reisisin tookord koos abikaasaga, vanim meie kolmest lapsest on samuti Eestis käinud. Meile avaldas suurt muljet teie usukindlus nõukogude perioodil ning muidugi laulev revolutsioon. Oleme kontaktis ka venekeelsete metodistidega ja me imetleme teie omavahelist koostööd.
Milline on olnud Teie ja Asbury koguduse koostöö metodisti kirikuga Eestis?
Alates aastast 1994 olen käinud Eestis veel 15 korda, et teenida EMK Teoloogilise Seminari eestseisuse liikmena. Püüame omalt poolt seminari tegevust toetada. Aastaks 2018 oli meil kokku 235 lõpetanut, kes teenivad eri paigus ja keeltes. Seminari eesmärgiks on õpetada tulevastele juhtidele, mida tähendab olla Kristuse järgija ja kuidas aidata teistel kristlaseks saada. Meie usul peab olema tugev alus ja seepärast on teoloogiline haridus oluline.
Kuidas näete tulevikus koostööd kiriku ja seminariga?
Meie kogudus on olnud kursis seminari arenguga algusest peale ja meil on rõõm osaleda selles olulises misjonis, mis aitab muuta maailma paremaks Jeesuse Kristuse armastuse läbi. Meie kogudus on saatnud aastate jooksul Eestisse palju gruppe, et aidata erinevates valdkondades. Meie toetusel osteti kunagine nõukogude laagripaik, mida tuntakse Giideoni laagri all. See on aktiivses kasutuses. Meil on tugevad sõprussuhted ka Pärnu kogudusega, kus on samuti käinud abiks mitmed grupid. 2017. aastal külastasin Iisraeli ja kohtasin Golani kõrgustikel ÜRO rahukaitsjat, kes kandis käisel Eesti värvides embleemi. Selgus, et ta oli pärit Pärnust ja tundis kohalikku metodisti pastorit. Tõepoolest, maailm on väike!
Meie koguduses on teismeline tütarlaps Isley, kes armastab väga Eestit. Ta käis siin aastaid tagasi koos vanematega ja tahaks nüüd väga tagasi tulla. Et reisiraha kokku saada, otsustas ta luua sihtotstarbelise fondi ning hakata müüma postkaarte sünnipäevadeks ja tänuavaldusteks. See osutus nii tulusaks ettevõtmiseks, et raha kogunes koguni kolme inimese reisikulude katmiseks. Ta on Eestist vaimustuses.
Ma ei oska eesti keelt, kuid mõistan headuse ja sõpruse olemust. Eesti metodistid on minu sõbrad, ma olen väga tänulik võimaluse eest anda oma väike panus nende ellu.
Kristlike töötegijate ettevalmistamine Eesti Metodisti Kirikus ( 1. osa)
Seoses Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari 25. aastapäevaga annan lühiülevaate kristlike töötegijate ettevalmistamisest Eesti Metodisti Kirikus alates 20. sajandi algusest kuni tänapäevani.
„Tuletage meelde endisi asju …“ (Jesaja 46:9)
Artikli 2. osa Koduteel nr 3, 2019
1. Metodisti vaimulike ettevalmistus Soomes 20. sajandi alguses
Meie kiriku esimene eestlasest superintendent Martin Prikask sai teoloogilise väljaõppe Soome aastakonverentside käigus, kuhu ta kuulus Vene misjoni asutajaliikmena alates 1911. aastast. 1916. aastal Ekenäsis (soome keeles Tammisaari) toimunud Soome aastakonverentsi protokollist näeme, et Prikask on 1915. aastal arvatud konverentsi täisliikmeks, on Vene misjonis sooritanud ettenähtud eksamid (protokolli §26 alusel), esitatud vanema ordinatsiooniks ning määratud teenima Arensburgi (Kuressaare) piirkonda.1 Esimese maailmasõja tõttu ei saanud Prikask Soome aastakonverentsil osaleda ning ordinatsioon jäi tol korral saamata. See toimus hiljem piiskop John L. Nuelseni poolt Tallinnas 17. augustil 1919, mida tõestab piiskopi poolt välja antud ordinatsioonitunnistus.2 Seega oli Prikask esimene metodistist eestlane, kes omandas Soomes teoloogilise hariduse. Sellele aitas kaasa 1907. aastal Helsingisse siirdunud Metodisti Teoloogiline Seminar, mis rajati 1. oktoobril 1897 Tamperes, ja mille rektoriks oli aastail 1897−1934 Jonas Wilhelm Häggman.3
1929. aastal siirduti praegusesse Helsingi misjonimajja (Punavuorenkatu 2), mille A-trepikoja ukse kohale on graveeritud sõnad: „Metodisti Teoloogiline Seminar“.
Martin Prikask ei olnud ainus eestlasest seminarist Helsingis. Aastail 1932−1933 õppis Helsingi Teoloogilises Seminaris Eduard Kurg, kes pidi aga seoses kaitseväe teenistusega õpingud katkestama. Kahjuks edasised andmed tema õpingute kohta puuduvad. Sama aasta 6.–10. septembril toimunud Balti ja Slaavi aastakonverentsil Tallinnas leiti vaatamata ainelisele kitsikusele võimalus saata vend Aleksei Poobus õppima Helsingi metodisti seminari. Tema õppimist toetasid peale misjonikassa veel mitmete koguduste liikmed oma algatusel.4 Poobus teenis metodisti kogudusi Narvas (1933–1936) ja Viljandis (1939–1940), vahepealsel ajal aga jätkas õpinguid Maini-äärses Frankfurdis5 ja teenis seejärel Tartus (1942–1944).
2. Vaimulike koolitus Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis Eesti Vabariigi ajal
Piiskoplik Metodisti Kirik alustas oma tööd Saksamaal 1849. aastal. Neli aastat hiljem asutati Bremenis Teoloogiline Seminar ja osteti väike maja. 1867 ehitati uus maja Maini-äärses Frankfurdis, kus tööd jätkati aastani 1914. Kui vana maja jäi kitsaks, otsustasid kolm konverentsi Saksamaalt ja Šveitsist ehitada uue hoone. Fotol olev seminarihoone pidi saama pühitsetud augustis 1914, kuid Esimese maailmasõja puhkemise tõttu jäi see ära. Peaaegu kõik üliõpilased pidid liituma sõjaväega. Seminari kasutati haiglana kuni 1918. aastani. Pärast sõda avati seminar 20 üliõpilasega, 1921. aastal oli üliõpilasi juba 46. 1922. kooliaasta algas 75 üliõpilasega Saksamaalt, Šveitsist, Austriast, Ungarist, Balti riikidest, Venemaalt, Jugoslaaviast ja Bulgaariast.6
1921. aastal läksid esimesed seitse õppurit Balti riikidest Maini-äärse Frankfurdi Teoloogilisse Seminari (Ginnheimerlandstraße 180), nende seas esimese eestlasena Jaan Puskay (1921−1923).7 Kui meie endine EMK superintendent ja kauaaegne Tallinna koguduse pastor Aleksander Kuum sai noore mehena Jumalalt kutse asuda täisajalisele Jumala riigi tööle, tegi dr George A. Simons talle ettepaneku minna õppima metodisti teoloogilisse seminari Maini-äärses Frankfurdis. Vend Kuum võttis ettepaneku rõõmuga vastu ja õppis seal kaks aastat (1922−1924). Ametlik otsus õppima minekuks tehti Riia aastakonverentsil, mis toimus 26.–31. juulil 1922. Koos Aleksander Kuumaga otsustas aastakonverents saata edaspidiseks vaimulikuks tööks end täiendama järgmised vennad: Voldemar Ojasson, Alfred Tõns ja Adolf Bergmann. 19. augustil alustasid nad laevaga reisi Saksamaale ning järgmise laevaga sõitis neile järele ka Martin Krüger.8 Frankfurdi seminari on lõpetanud ka Ferdinand Tombo ja veel mõned vennad (kahjuks täpsed andmed puuduvad).
Luering, prof Theophil Spörri, dr F. H. Otto Melle, president; dr Paulus Scharpff (seisab) ja prof J. W. E. Sommer.
3. Vaimulike väljaõpe Riia vaimulikus seminaris
Eesti Vabariigi ajal said mitmed metodisti jutlustajad väljaõppe Riia vaimulikus seminaris. 1922. aastal osteti seminari jaoks soodsa hinnaga maja aadressil Elisabeti tn 15 (läti keeles: Elisabets iela), kus alustati 1923. aasta sügisel tööd hoone neljandal korrusel. 1924. aastal sai sellest uhkest häärberist Balti ja Slaavi Misjonikonverentsi peakorter.
Esimese korruse kirikusaalis toimusid Ameerika Piiskopliku Metodisti Kiriku jumalateenistused neljas keeles igal pühapäeval, samuti nädala sees.9 Superintendent George A. Simons elas teisel korrusel, ülejäänud õppejõud − Balti ja Venemaa Lastekodude juhataja John Witt, Venemaa ringkonna superintendent Hjalmar Salmi ja dr Vladimir Rafalovsky − kolmandal korrusel. 1925. aastal õppis seminaris kaheksa seminaristi: Philipp Gildemann, Eduard Valdmann, Alfred Bergmann, Edgar Rumba, Aleksander Roerich, Adolf Freiberg ja Woldemar Plawinsky. 10
Lisaks eelpoolt toodud õppimisõimalustele Eesti iseseisvusajal lõpetas pastor Priit Tamme isa Eugen Tamm, kes oli aastail 1956−1962 Paide metodisti pastor, Petseri kloostris tegutsenud õigeusu kiriku vaimuliku seminari. Ainuke akadeemilise kraadiga mees Eesti iseseisvumise perioodist oli Johannes Karlson, kes 1926. aastal pärast Tartu koguduse teenimist siirdus USAsse õppima ja omandas seal teoloogiadoktori kraadi.
Jätkub järgmises numbris
Viited:
Tunnistus
Esmalt ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, sest teie usust räägitakse kogu maailmas. (Roomlastele 1:8)
Kasvasin üles usklikus peres Ukrainas. Meie kodus valitses armastus ja üksmeel, kuid ohtu nõukogude võimu poolt tajusin juba varases lapsepõlves.
Meie koolis õppis mitmeid usklikest peredest pärit lapsi, keda hakati õpetajate poolt taga kiusama. Alati alandati hindeid, kuigi me kõik õppisime hoolega.
Meid peeti teise sordi inimesteks. Eriti ilmnes see eksamite ajal. Ebaõiglaselt madalad hinded võtsid mitmel ära motivatsiooni hästi õppida. Meid naeruvääristasid ka teised õpilased, kuid kõigele vaatamata meeldis mulle õppida. Eriti huvitas mind kirjandus ja luuletuste deklameerimine.
Kui algas komsomoliorganisatsiooni värbamise kampaania, muutus olukord eriti teravaks. Meid suleti klassiruumi ja jagati avaldused, millele pidime alla kirjutama. Meid oli kokku kaheksa õpilast, keda hoiatati, et enne meid koju ei lasta, kui oleme komsomoli astunud. Olime hirmunud, kuid ei lasknud seda välja paista. Õpetaja karjus ja peksis kaardikepiga vastu lauda, meie istusime vaikselt ja palvetasime. Keegi meist alla ei andnud ja mitme tunni pärast lubati meid viimaks koju.
Kust me võtsime lastena jõu ja julguse oma usu eest seista? Eelkõige olid meil kodus head eeskujud – vanemad ja vanavanemad. Mäletan oma vanaema palveid varastel hommikutundidel. Ta ei unustanud kunagi meid Jumala ette kandmast. See andis meile hingejõu.
Pärast keskkooli püüdsin kaks korda ülikooli astuda. Tegin sisseastumiseksamid edukalt ära, kuid mõlemal korral kustutati mind hiljem nimekirjast, kuna ma polnud kommunistlik noor.
Möödusid aastad ja kord linnas koos õega jalutades kohtasime toda kunagist õpetajat, kes meid kõige enam alandas. See kunagine veendunud kommunist pöördus meie poole sõnadega: „Olen valmis teie ees põlvitama, et teilt andestust paluda! Kui te täna koolis käiksite, vääriksite kindlasti kuldmedalit. Ma imetlesin alati teie suurt julgust, millega oma usu eest seisite. Ma tunnen nüüd häbi.” Varsti pärast seda kohtumist lahkus ta siit ilmast.
See kohtumine aitas meil mõista, millise olulise tunnistuse saime anda Jumala armu ja kaitse kaudu. Vahest sai ka sellele kahetsevale õpetajale osaks Jumala andestus.
Olime õega väga üllatunud ning Jumalale tänulikud selle kohtumise eest. Üksnes Jumala arm andis meile nooruses jõu usus kindlaks jääda.
Maria (Ukraina, autor toimetusele teada)
Suur nädal
Suur Nädal – nädal, mil järgime Õnnistegijat Tema viimastel päevadel enne kannatamist ja surma ning mille lõpul jälgime hinge kinni pidades Tema ristiheitlust, oodates kõigest südamest Tema aulist võitu ja surnuist üles tõusmist.
Suure Nädala juhatab sisse Palmipuudepüha.
Palmipuudepüha, mil meenutame Jeesuse saabumist Jeruusalemma Rahukuningana (Jh 12:12-15). Algas viimane nädal tema maises missioonis – lunastada inimkond patuorjusest ja tuua päästevõimalus igale inimesele.
Kristuse kannatusnädala esmaspäeval leiab aset templi puhastamine – Jeesus ajab palvepaigaks ettenähtud templi eesõuest välja kaubitsejad. Luuka evangeeliumist loeme 19:45-4.
Suure ehk Vaikse Nädala kolmapäeval Jeesus õpetab rahvast ning Teda salvitakse kallihinnalise salviga. Samal ajal peavad ülempreestrid nõu, kuidas Jeesust kõrvaldada ning Juudas otsustab oma Õpetaja reeta 30 hõbeseekli eest (Mt 26:1-16).
Suure Neljapäeva õhtul on Jeesus ülemises toas Jeruusalemmas ja sööb seal viimast korda ühes oma õpilastega paasat ning seab Pühaõhtusöömaaja mälestuseks oma lunastavast ohvrisurmast (Mt 26:20, 26-29). Pärast seda läheb ta palvetama Ketsemani aeda, kus ta vangistatakse (Mt 26:36-46).
Suur Reede. Kristuse kannatusnädala sündmuste kulminatsiooniks on Jumala Poja Jeesuse Kristuse lunastussurm ristil. Jeesus võttis süütuna kogu inimkonna patusüü ja karistuse enese kanda, vabastades meid patuorjusest (Mt 27:33-43).
Vaikne Laupäev – Jeesuse elutu keha on kaljuhauda asetatud ja kiviratas hauakoopasuu ette veeretatud. Tema õpilased ja lähedased leinavad. Sõdurid pannakse Jeesuse hauda valvama (Mt 27:62-66).
Vaikne Laupäev on vaikne ootuse päev. Päeva mõte on meenutada Jeesuse viibimist hauas ja surmavallas. Oma surma ja ülestõusmisega võitis Kristus surma võimu ja vabastas need, kes loodavad tema peale. Päikeseloojanguga algas Kristuse Ülestõusmise püha eelõhtu.
Pühapäeva koidikul tõttasid naised Jeesuse hauakambri juurde. Issanda ingel oli nende muret ennetanud ja raske kivi ukse eest ära veeretanud. Kristus on surnuist üles tõusnud – tee igavesse ellu on avatud! Meiegi saame sellest osa, kui kuuleme tema kutset ja asume teda järgima (Mt 28:1-10).
Jeesus ütleb: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).
Taevaminemispüha tähistatakse 40 päeva pärast Kristuse surnuist ülestõusmist ja 10 päeva enne nelipüha (tänavu 30. mail). 40 päeva vältel ilmus Jeesus oma õpilastele ja siis võeti ta nende nähes üles taevasse. Just oma taevaminemises – astumises jumalikku kirkusesse – viis Kristus lõpule meie lunastamise patust ja surmast. Ta pöördus tagasi oma taevase Isa juurde kuninglikku ausse, rajades nõnda pääsetee igavikku kõigile oma järgijaile (Jh 12:32).
Nelipüha on Kristuse Kiriku sünnipäev, mil Jumal kinkis paljudele korraga Püha Vaimu anni. Apostel Peetrus jutlustas Vaimu väes, tema üleskutsele meelt parandada vastas sel päeval umbes kolm tuhat inimest, kes lasid endid ka ristida. Nii sündis algristikogudus. See toimus 50 päeva pärast Jeesuse Kristuse ülestõusmist surnuist. Liikuva pühana tähistatakse nelipüha tänavu 9. juunil.
Kolmainupüha peetakse 1. pühapäeval pärast Nelipüha – sel aastal 16. juunil. See päev on eriliselt pühendatud pühale Kolmainsusele (ladina keeles Trinitatis). Kolmainu Jumal tähendab üht Jumalat, kes on samaaegselt kolm erinevat isikut. Athanasiose usutunnistuses öeldakse: „Me austame üht ainsat Jumalat kolmainsuses ja kolmainsust ühtsuses, ning ei muuda ähmaseks nende isikuid ega lahuta nende ühtset olemust.“ Iirimaa misjonär püha Patrick seletas keltidele kolmainsust ristikheina lehe abil, kus on kolm erinevat leheharu, kuid on samas üks terviklik leht. Veel on seletuseks võetud vesi, mille valem on H2O, kuid mis võib olla nii tahke, vedel kui ka aur. Kolmainsuse isikuid on eristatud ka nende tegude abil: Isa – Looja, Poeg – Lunastaja, Püha Vaim – Pühitseja. Seejuures aga rõhutatakse siiski, et kõik isikud toimivad koos.
24. juuni on Ristija Johannese sünnipüha. Vana Testamendi ajastu viimase ja Uue Testamendi esimese prohvetina oli tema rolliks valmistada teed Lunastaja tulekuks. Otsekui teeviit, seisis ta kahe ajastu piiril, osutades Jeesusele – „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!“ (Jh 1:29.)
Eesti sõprade kohtumine
10.–11. mail toimus Atlanta lähistel Mariettas, Georgia osariigis USAs Eesti Sõprade iga-aastane kohtumine. Osalejaid oli 40 ringis, esindatud olid paljud meie kauaaegsed sõpruskogudused nagu Asbury ÜMK Tulsast, First Broad Street ÜMK Kingsportis, Calvary ÜMK Nashvilles, kohalik kogudus Mt. Bethel ja teised. Kohal oli ka World Methodist Evangelismi direktor Kimberly Reisman, kes edastas Eesti kauaaegse sõbra dr. Eddie Foxi tervituse, kes tervislikel põhjustel ei saanud osaleda. Eestit esindasid superintendent Robert Tšerenkov, Giideoni laagri direktor pastor Artur Põld, pastor Sergei Sutškov abikaasaga, pastor Kristina Lepik, Kaarel Lilleoja ning teoloogilise seminari esindajad dr Külli Tõniste ja Taavet Taimla.
Eesti delegatsioon andis ülevaate metodisti kirikus toimuvast tööst, jagades nii rõõme seminarist, laagritööst ja kiriku sotsiaaltöö valdkonnast kui ka muresid seoses kogudusehoonete ja laagri remondiga ning koguduste kasvuga. Oli meeldiv tunda sõprade tuge, palveid ja kuulda julgustavaid sõnu. Kohtumisel pandi kokku ka korjandus Giideoni laagri poiste korpuse remondiks. Kohtumise lõpus tänasime südamest Jim ja Rachel Davist, kes mitmete aastate vältel juhtisid Eesti Sõprade organisatsiooni ja nüüd andsid teatepulga üle Carl ja Page Henryle Mt. Betheli kogudusest Mariettas.
dr. Jody Rayga.
Kirikute Nõukogu meediatöö ümarlaud
4. aprillil toimus Eesti Rahvusringhäälingu uudistemajas Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud meediatöö ümarlaua kohtumine. Sellised kohtumised toimuvad kaks-kolm korda aastas ja sinna kogunevad eri konfessioonide esindajad koos erinevate kristlike meedia väljaannete ja -kanalite esindajatega. Kirikute Nõukogu meediatöö valdkonna eesmärk on aktiivselt suhelda ühiskonnaga, tõsta teadlikkust Kirikute Nõukogu tööst ja kristlikust õpetusest ning rääkida kaasa olulistel teemadel ühiskonnas. Oma eesmärgi saavutamiseks tehakse koostööd Eesti Rahvusringhäälinguga (jumalateenistuste tele- ja raadioülekanded, hommikupalvused, kristliku sisuga saated) ja kristlike meediaväljaannete (Eesti Kirik), TV- ja raadiokanalitega (Taevas TV7, Eesti Kristlik Televisioon, Pereraadio, Raadio 7).
Ümarlaua kohtumisel esines meediaekspert Lauri Hussar ettekandega ajakirjanduse olukorrast tänapäeval, kus ta tõdes, et paberlehed on kaotamas lugejaid, raadio on samuti kaotamas vähesel määral kuulajaskonda, aga televisioonis kogub populaarsust saadete järelvaatamine ning veebi- ja sotsiaalmeedia on jätkuvalt tõusvas trendis. Järjest rohkem luuakse uusi lahendusi televisiooni ja veebimeedia ühildamiseks. Lauri Hussar leidis, et kristlikud meediakanalid võiksid olla rohkem nähtavamad ja enam ühiskonnas kaasa rääkida.
Aivi Parijõgi andis ülevaate ETV kristliku sisuga saate „Tähendamisi“ kohta. Need lühikesed saated, mis on eetris pühapäeviti enne „Prillitoosi,“ on olnud väga edukad, keskmiselt 70 tuhande vaatajaga. Aastas on 37 saadet ja hetkel on käes sari „Kirik keset küla,“ kus tutvustatakse Eestimaa kirikuid.
Meelis Süld rääkis lühidalt raadio hommikupalvuste ja jumalateenistuste ülekannete ajaloost ja hetkeseisust. Esimene jumalateenistuse ülekanne raadios oli 16. jaanuaril 1927 ja hommikupalvuseid hakati raadio eetri vahendusel pidama 14. jaanuarist 1935. Nõukogude võimu ajal tekkis pikk paus ja 24. detsembrist 1988 hakati taas jumalateenistuse raadioülekandeid tegema. Palvuseid hakati taas pidama aastast 1989 ja nad muutusid igapäevasteks alates 11. veebruarist 1991. Hommikupalvused on jaotatud nädalate kaupa erinevate konfessioonide vahel. Metodisti kirikul on aastas neli nädalat. Hommikupalvuseid Vikerraadios kuulab argipäeviti ligikaudu 36 tuhat, nädalavahetustel on see number 39 tuhande ringis. „Kirikuelu“ saadet kuulab ligikaudu 10 tuhat inimest.
Ümarlauas arutati ka mõningaid jooksvaid küsimusi, jagati infomatsiooni ja lõpetuseks toimus tutvumine ERR-i hoonete ja stuudiotega. Meelis Süld tutvustas Vikerraadio ja Klassikaraadio ruume ja teleuudiste juht Liisu Lass tut-vustas Aktuaalse Kaamera stuudiot.
Ümarlaua tööd juhatavad projektijuht Erik Salumäe ja Kirikute Nõukogu konsultant piiskop Tiit Salumäe. Eesti Metodisti Kirikut esindab ümarlauas Robert Tšerenkov.
Läkitus Eestimaa kogudustele
Armsad vennad ja õed!
Maikuu esimesel pühapäeval tähistame koos Ühinenud Piibliseltside, Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute ja kõigi kristlastega piiblipüha. Täna ja alanud nädalal palvetatakse üle kogu maailma piiblitöö pärast. 9. mail tähistame Ühinenud Piibliseltside palvepäeva. Ülemaailmsesse piibliseltside peresse kuulub ligi 150 seltsi. Piibel on tõlgitud 692 keelde, mida räägib kokku 5,6 miljardit inimest. Piibliseltsid levitasid möödunud aastal üle 400 miljoni Piibli või piibliosa. Esmatõlkeid tehti 44 erinevasse keelde, mida kõneleb 77 miljonit inimest. Siiski on veel 246 miljonit inimest, kel puudub Pühakiri emakeeles.
Käesoleval aastal tähistame Eestis emakeelse Piibli 280. aastapäeva. Täna saame lugeda Piiblit nii trükitud raamatuna, internetis kui ka audioversioonina. Kõik võimalused on olemas. Hõimurahvaste Aeg on üle 10 aasta tegutsenud selle nimel, et meie sugulasrahvad võiksid Pühakirja lugeda oma emakeeles.
Eesti Piibliselts on koostöös Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega alustanud ettevalmistusi uue piiblitõlke väljaandmiseks. Kutsume üles kõiki Eestimaa kogudusi toetama uue piiblitõlke tööd. Kui näiteks iga kogudus Eestimaal annetaks 100 €, siis saaks kokku 50 000 €. See on 1/3 piiblitõlke iga-aastasest eelarvest. Igaüks andku vastavalt oma võimalustele. Piibel kaasaegses eesti keeles on väärikas eesmärk emakeelse Piibli 300. aastapäevaks aastal 2039.
Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel. Psalm 119:105
Palvetagem.
Püha Jumal, tuleme tänuga Su ette. Me ülistame psalmide ja kiituslauludega Su nime ja meenutame Su päästetööd. Täname Sind Pühakirja eest. Sinu Sõna toob selguse, julgustuse ja lootuse ning jääb alati meile juhiks – jalale lambiks ja valguseks me teerajal. Me täname Sind piibliseltside töö eest kogu maailmas. Sinu õnnistusel on Pühakiri täna kättesaadavam kui kunagi varem. Palume koos kõigi maailma kristlastega, et igaüks saaks lugeda Piiblit oma keeles. Toome Sinu ette palves need, kes piiblitöösse oma panuse annavad: tõlkijad, kirjastajad, levitajad, rahastuse korraldajad ja kõik teised.
Me palume nende eest, kes oma usu tõttu on pidanud ohverdama oma elu või keda nende usu pärast taga kiusatakse. Toome palves Su ette need, kes töötavad maades, kus kristlane olla on ohtlik. Aita meid, et me ei oleks vait, vaid valmis seisma nende eest, keda taga kiusatakse Sinu riigi ja õiguse pärast.
Täida meid ülestõusmise lootusega ja tee meist Jeesuse armastuse tunnistajad. Seda palume Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Piiskop Tiit Salumäe
Eesti Piibliseltsi esimees
Jaan Bärenson
Eesti Piibliseltsi peasekretär
Aldersgate’i uuendusliikumise Püha Vaimu seminar Jõhvi koguduses
26.–28. aprillini 2019 toimus EMK Jõhvi koguduses Aldersgate’i uuendusliikumise seminar „Elu vaimus“.
Jõhvis tegutsevad ühe katuse all nii eesti- kui ka venekeelne kogudus. Seetõttu toimus Eestis esmakordselt kakskeelne seminar ja ka meeskonnaliikmete hulgas oli mõlemat keelt emakeelena kõnelevaid inimesi. Jõhvis teenisid kaasa inimesed Võru, Viitka, Jõhvi, Aseri ja Narva kogudustest. Jumal julgustas seminari käigus osalejaid väga astuma välja Tema andide kasutamises ja teenimises. Ühel naisterahval oli tunnistus, et ta on kodugrupis julgenud jagada nägemusi, mida Jumal on talle andnud, aga mitte avalikumalt ja koguduses. Seminari käigus Püha Vaim puudutas teda nii tugevalt, et kui palvetasime pastor Arturi ja tema abikaasa Valentina eest ja Jumal andis talle nägemuse, siis jagas ta seda ka julgelt kokkutulnutega.
Aldersgate’i Eesti uuendusliikumine korraldab nii palve- kui ka Püha Vaimu teemalisi seminare. Kui sa soovid, et seminar võiks toimuda ka teie koguduses, siis tuleb ühendust võtta meeskonna juhi Thea Kantiga.
Uus küttesüsteem
EMK Tallinna koguduse uus kirikuhoone on olnud kasutuses juba umbes 20 aastat.
Ajal, mil hoonet projekteeriti, oli elektri hind suhteliselt madal ning sellest ja muudest asjaoludest lähtuvalt rajati kogu maja küte tollal elektrile. Teadupärast on elektri hind aastate jooksul aga oluliselt tõusnud. Koguduse juhatuse sooviks oli leida võimalus kokkuhoiuks, et olemasolevaid rahalisi ressursse suunata pigem koguduse sisulisse töösse. Nii hakkasime 2015. aastal otsima odavamaid alternatiive kirikuhoone kütmiseks.
Sõelale jäi lõpuks õhk-vesi soojuspumpade jõul töötav keskküttesüsteem. Tellisime projekti ja kalkulatsioonid, kuid ehitamiseks esialgu raha ei piisanud. Projekt jäi mõneks ajaks ootele. 2018. aastal tekkis aga uus lootus tänu heldetele toetajatele. Lõime ehitajaga käed ja nii algas eelmise aasta sügisel uue küttesüsteemi rajamine. 2019. aasta 25. jaanuaril lülitasimegi sisse uue küttesüsteemi. Oleme Jumalale ja kõikidele toetajatele väga tänulikud.
Koguduse juhatus
Koguduse inimesed on väga rõõmsad, et Joel Aulis selle algatas ja töö sai lõpule viidud Urmas Sassiani juhtimise ja abiga! Ruumid on nüüd soojad, kirikus on tänu sellele hoopis kodusem olla. Usume, et kogu vaev ja ettevõtmine tasub end ära ja saavutame olulist kokkuhoidu küttekulude arvelt.
Koguduse liikmete nimel
Inna Välja
Misjonireis Nepali
Eelmise aasta oktoobris algas EMK Tallinna koguduse vene osaduses misjonikursus, mis on andnud juba esimesi vilju.
Selle aasta märtsikuus organiseeris Valentina Filimonova misjonireisi Nepali. Meeskonnas oli kuus inimest, kellest kahele oli see juba kolmas misjonireis. Meie reisi eesmärk oli abistada lastekodusid. Nepalis on seitse kristlikku lastekodu – 5 kodu poistele ja 2 tüdrukutele. Lapsed sattuvad nendesse kodudesse erinevatel põhjustel: mõnedel ei ole enam vanemaid, aga on ka selliseid, kes sattuvad sinna põhjusel, et vanemad ei suuda oma lapsi toita ega anda neile haridust.
Nepal asub India ja Hiina vahel. Ametlik religioon on hinduism (ligi 90% elanikkonnast). Nepal on mägine, seal asub ka maailma kõrgeim mägi Everest. Aga seal on ka maavärinaid, millest üks viimase aja suuremaid toimus 2015. Siiani on linnades lagunenud majad ja kivihunnikud, mida keegi ei korista. Selles maavärinas jäid paljud lapsed ilma vanemateta.
Meid ootas 82 poissi ja 20 tüdrukut, kellega me koos mängisime, tegime võimlemist, viisime neid kooli (koolitöö toimub nii kohalikus kui ka inglise keeles), aitasime teha kodutöid, laulsime ja kiitsime koos Jumalat. Kuidas nad ülistasid Jumalat ja palvetasid, tänades Jumalat!
Elu on seal keeruline. Hingata tuli läbi respiraatori, sest oli väga palju tolmu. Kui suvel lõpul algab vihmaperiood, on inimestel palju rõõmu. Vett tuli kasutada väga ökonoomselt. Riideesemetest on lastel puudu. Öösiti langeb temperatuur +8 kraadini, aga majades ei ole mingit kütet.
Me veetsime lastega kolm nädalat ja see aeg möödus nagu üks päev. Südamed ei saa jääda seal ükskõikseks. Me nägime nende laste vajadusi ja juba planeerime järgmist misjonireisi 2020. aasta märtsikuusse. Jätkuvalt palvetame meie uute sõprade eest. Inimesed on seal väga avatud ja külalislahked. Uksed on kõigile avatud. Sellisel reisil muutub maailmapilt ja toimub väärtuste ümberhindamine. Kui sa otsid Jumalat, siis mu soovitus on veeta paar nädalat nende lastega Nepalis ja paljud küsimused saavad vastuse!
Soome-ugri külalised õppisid misjonit Tallinnas ja Saaremaal
Pea kahe nädala jooksul aprillikuus õppisid Tallinnas ja Kuressaares 19 inimest hõimurahvaste hulgast. Handi, komi, neenetsi, saami ja sölkupi kristlased tulid, et tutvuda eesti kristlastega ja omandada teadmisi efektiivsemaks kristliku töö tegemiseks oma rahvaste hulgas.
Tallinnas oli nende vastuvõtjaks EMK Teoloogiline Seminar ning selle aja sees oli neil võimalik õppida, kuidas evangeeliumi sõnumit edasi anda kultuuriliselt vastuvõetavas vormis ning Ago Lilleoru julgustusel oli neil võimalik mõelda, kuidas oma ümbruskonda rajada uusi kogudusi. Nii seminari tudengitel kui ka nelipühi kiriku piiblikooli Next Step tudengitel oli suurepärane võimalus koos nendega õppida.
Ülestusmispühad ja sellele järgneva aja veetsid külalised Saaremaal, kus õpe jätkus ning kus neil oli võimalus osa võtta pühade tähistamisest Kuressaares ja Reeküla metodisti koguduses.
Jätkakem palvetamist Jumala töö pärast hõimurahvaste hulgas ning et Jumal avaks Eesti kristlastele rohkem võimalusi selles töös kaasa aidata!
Artikli avapilt: Gerard Willemsen Rootsi Oikumeenilisest Kirikust õpetab nii soome-ugri külalisi Venemaalt kui ka EMKTS-i ja nelipühi kiriku Next Step Piiblikooli tudengeid. Foto: Mark Nelson
Kunst teeb misjonit
Aprilli lõpus avati Tallinna metodisti kirikus üks tavalisest erinev näitus, mille pealkiri on „Kunst teeb misjonit“. Näituse loomisel tegid koostööd Eesti Evangeelse Alliansi kaks toimkonda – kunstide toimkond ARTEST+ ja misjonitoimkond ning selle koostöö tulemus on nüüd kõikidele huvilistele näha.
Näituse eesmärk on toetada eesti misjonäre, kes teenivad väga erinevates kohtades üle maaailma – nii meie lähiriikides – Lätis, Soomes ja Venemaal kui ka kaugel eksootilistes maades – näiteks Birmas, Etioopias ja mujal. Näituse avamisel tutvustasid mitmed misjonärid oma tööd ning ka riike ja sealseid probleeme, mida nad lahendada püüavad. Selgus, et mured on riigiti väga erinevad. Näiteks suunduvad Helena ja Joona Toivonen kolmeks aastaks Birmasse ja soovivad seal toetada noori emasid. Selleks, et rasedad naised valiksid oma laste sünnnitamise kohaks meditsiini-keskuse ja neile oleks tagatud igakülgne abi ning toetus, valmistatakse emadele kingituseks pakke. Pakid on väga lihtsad ja nende valmimisele saab ka iga eesti naine kaasa aidata, kui koob või heegeldab pisikese mütsikese vastsündinud beebile. Selline müts ja seebitükk on kohalike naiste jaoks oluline põhjus valida kodussünnitamise asemel kohalik sünnitusmaja.
Kõik misjonäride lood on liigutavad ja on imetlusväärne, et on inimesi, kes jätavad maha kogu oma turvalisuse, kodused harjumused ja ka sõbrad-tuttavad ning rändavad kaugele maale, et aidata sealseid inimesi ning levitada jumalasõna. Tallinna metodisti kirikus on näitusel üleval ka misjonäride ja nende tegevuse lühitutvustused ning iga huviline võib sealt välja valida misjonäri, keda tema isiklikult toetada sooviks.
Näitus „Kunst teeb misjonit“ ongi eriline seetõttu, et kunstnikud üle kogu Eesti on liitunud selleks, et toetada misjonitööd parimaga, mis neil on – oma loominguga. Näitusel on väljas ligi 50 kunstiteost 27-lt kunstnikult. On toredaid maastikke, väikeseid lillepilte, suurejoonelist graafikat ning imeilusaid maale nii professionaalsetelt kui ka hobi-kunstnikelt. Näitus on suurejooneline ja uhke ning iga huviline võib sealt leida midagi enda jaoks. Kõik kunstiteosed on müügiks ja nende müügist saadud rahadega toetatakse misjonäre.
Kõikidel kiriku ja näituse külastajatel on võimalus teha omalt poolt väike heategu – ostes kunsti, toetada misjonäre. Tööde hinnad on väga sõbralikud – algavad juba 20 eurost ning sobivad kaunistama kodu või ilmestama kontorit. Kui endale sobivat pilti ei leia, võib teha veel ühe heateo ja osta kingituse sõbrale või kogudusele või näiteks mõnele laste- või eakate kodule. Võib ka tulla ja lihtsalt nautida näitust ja pilte. Paljude kunstnike jaoks on see näitus esimene misjoniprojekt ning enamike jaoks väga eriline ja oluline ühisnäitus. Ka lihtsalt näitust külastades ning kunstiteoseid imetledes toob iga vaataja tänu Jumala loomingule, kes nii külluslikult on jaganud paljudele meist annet luua ja armastada kunsti.
Näitus on avatud suve lõpuni, misjonäre saate aga toetada aastaringselt. Rohkem infot misjonäride ja nende toetamise kohta piltide ostu kaudu jagab Kaire Lotamõis. Kunstiteoste ja kunstnike kohta võite küsida infot Külli Hansenilt. Kontaktid on leitavad Eesti Evangeelse Alliansi kodulehelt.
Toredaid kunstielamusi!
Piibel ja homoseksuaalsus
Viimastel aastatel on lääne ühiskond muutunud aina avatumaks LGBT-elustiilile*, mis tekitab paljudes arusaamatust. Need, kes ei tea ülaltoodud lühendi tähendust, saavad selgust Google’i otsingust, kuid kristlaste jaoks on veelgi olulisem teada, mida Pühakiri antud teema kohta ütleb. Me usume, et Piibel on Jumalast inspireeritud ja annab meile selguse tõe ja vale kohta (2Tm 3:16). Me usume ka seda, et Jumal armastab meid ja pakub meile parimat (Jh 10:10). Seega on kristlastele ülimalt oluline, mida Jumal, nagu me seda Tema sõnast mõistame, arvab homoseksuaalsusest ja muust soolise identiteediga seonduvast.
Me ei tohi unustada, et tegeleme inimeste, mitte pelgalt eetiliste või õpetuslike küsimustega. Kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:27-28) ja neil on tohutult suur väärtus. Jeesus tuli päästma kõiki inimesi (Jh 3:16), mis tähendab seda, et mida iganes inimene teeb või mõtleb oma identiteedist, Jumala igatsus on teda päästa ja pühitseda, mis võimaldab inimesel näha Jumalat (Hb 12:14).
Metodistidena rõhutame evangelismi ja pühitsuse tähtsust. Me kõik osaleme samas protsessis, mille eesmärgiks on jätta maha patt ja langenud loomus (Rm 7), et muutuda Jumala Poja sarnaseks (Rm 8:29). Homoseksuaalsusest rääkides ei tohi unustada, et tegemist on inimestega, keda Jeesus armastas sedavõrd, et suri nende eest ristil. Jumal kutsub nii meid kui neid sügavamasse osadusse endaga. Seega peaksime antud teemaga suhestuma armastava evangelisti ja hingekarjase suhtumisega.
Homoseksuaalsust käsitlevad kirjakohad
Homoseksuaalset eluviisi kirjeldatakse Piiblis vähem kui kümme korda. Tänapäevases tähenduses homoseksuaalset orientatsiooni ei mainita ei Vanas ega Uues Testamendis. Seega Piibel keskendub teole, mitte tunnetele või kalduvustele. Viimased kerkivad muidugi hiljem esiplaanile.
Moosese seadus: 3. Moosese raamat 18:22 ja 20:13
Tuleb tunnistada, et tänapäeva Lääne ühiskonna arvamus erineb sellest, mida me antud kirjakohtadest loeme. Siin väidetakse selgelt, et homoseksuaalne akt on jäledus Jumala silmis: „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!“ (3Ms 18:22). Selline tegu on võrdväärne intsestiga (3Ms 18:6-18), abielurikkumisega (3Ms 18:20) ja seksuaalsuhtega loomaga (3Ms 18:23).
Arusaadavalt ei õpeta Kirik, et peaksime järgima kogu Moosese seadust. Suure osa sellest moodustavad näiteks ohvritalituste kirjeldused (3Ms 1-7), toitumisreeglid, näiteks sealiha söömise keeld (3Ms 11), ja mitmesugused muud korraldused, mille täitmist Kirik ei eelda. Miks peaksime arvama, et homoseksuaalsuse kohta käiv Moosese seadus on tänapäeval täitmiseks?
Vastamiseks peaksime alustama sellest, et Kirik on alati teinud vahet Moosese seaduses leiduvate moraalsete ja vaimulike üldiste printsiipide (keeld teenida ebajumalaid, varastada, rikkuda abielu jne) ning ühiskondlike või riituslike reeglite vahel, mis toimisid kui Kristuse suunas juhatavad „teeviidad“. Need õpetasid pühaduse väärtust ja vajadust Jumala järele.
Jeesuse kui Messia ja apostlite õpetuse kohaselt lakkasid rituaalsed reeglid olemast absoluutsed ja nende täitmist ei nõuta enam Kristuse järgijatelt. Kui Moosese seadus keelas sealiha söömise, siis Jeesus kuulutas igasuguse toidu puhtaks (Mk 7:18-19; Ap 10:9-16; Rm 14). Ohvritalitused ja pühade pidamine on vaid illustratsioonid, mis muutusid ebavajalikuks Kristusega kohtumise ja tema järgimise ees (Hb 9:6-10, 10:1-4).
Seaduse vaimulik ja moraalne aspekt kehtib aga endiselt, sest see on seotud Jumala pühaduse reaalsusega. Jeesus ja apostlid kinnitavad Moosese seaduse selle aspekti olulisust ka Uue Seaduse kontekstis. Jeesus laiendab moraaliseadust. Kui Moosese seadus mõistab hukka tapmise, siis Jeesus õpetab, et ka ligimese vihkamine on patt (Mt 5:21-22). Moosese seadus keelab abielurikkumise, kuid Jeesus väidab, et ka mõttes himustamine on sellega võrdväärne patt (Mt 5:27-28). Huvitav näide on suhtumine intsesti, mis oli Moosese seaduses surmanuhtlusega keelatud (3Ms 20:11). Jeesus säilitas moraaliseaduse ja kui Paulus seisab sama nähtusega silmitsi, siis heidetakse süüdlane kogudusest välja (1Kr 5:1–5). Seega pole moraalsed nõuded Jumala silmis muutunud. Intsest on endiselt vale ja patt on endiselt patt. Muutunud on vaid tänases ühiskonnas kehtivad tsiviilseadused ja normid.
Kuidas näeb homoseksuaalset eluviisi Moosese seadus? See on selgelt moraalne küsimus, mida (koos teiste keelatud seksuaalsete aktidega) taunivad 3Ms 18 ja 20. Kristlased saavad siit teha kolm järeldust: Esiteks, moraaliseadus pole muutunud. Teiseks, sarnaselt abielurikkumisega (Mt 5) kanname vastutust oma hoiakute, sõnade ja tegude eest. Kolmandaks, Kirik ei reageeri homoseksuaalsuse patule samal viisil, nagu seda tehti Moosese seaduse järgi. Nüüd järgime Pauluse eeskuju ja arvestame reaalsusega, pidades endiselt tähtsaks Jumala pühi standardeid.
Pauluse suhtumine homoseksuaalsesse eluviisi: 1. korintlastele 6:9-10 ja 1. Timoteosele 1:10
Nendes kahes kirjakohas esitab Paulus nimekirja käitumisest, mis käib terve õpetuse vastu (1Tm 1:10) ja neist, kes ei päri Jumala riiki (1Kr 6:10). Eestikeelse Piibli 1997. aasta väljaandest loeme: „Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad… päri Jumala riiki!“ (1Kr 6:9-10)
Rasvaselt esitatud sõnad viitavad prostitutsioonile ja neile, kes kuritarvitavad seksuaalselt mehi. 1968. aasta piiblitõlkes kasutatakse väljendit salajased ropud (viitab kaudselt ebamoraalsusele) ja poisipilastajad. See viitab laste seksuaalsele ärakasutamisele, mis on kõigi poolt taunitud kui pedofiilia. Mõlemad tõlked võiksid olla selgemad. Esimene sõna, mille tõlge on lõbupoisid (1997) või salajased ropud (1968) on tavaline kreekakeelne sõna, mille tähendus on „pehme“. Seda kasutati slängis meeste kohta, kes olid naiseliku olekuga. Vahel kasutati seda ka noorte poiste kohta, keda sunniti prostitutsioonile (lõbupoisid, 1997), kuid lisaks sellele kasutati seda teatud kontekstis ka meeste kohta, kes olid naiselikud ja aktiivsed homoseksuaalid. Tõlge salajased ropud kaugeneb tähendusest, sest tegemist polnud millegi salajasega ja see ei seostu ka otseselt lapsprostitutsiooniga. Tegemist oli sõnaga, mis viitas üldiselt homoseksuaalile või mehele, kes oli oma olemuselt naiselik.
Teine sõna, mis on tõlgitud kui meestepilastajad (1997) ja poisipilastajad (1968), on kreekakeelne sõna, mis tähendab sõna-sõnalt „mees, kes magab mehega“. Siin puudub tegelikult viide laste (või meeste) kuritarvitamisele ehk pilastamisele. Tegemist on neutraalse terminiga, mis tähistab aktiivse homoseksuaalse eluviisiga meest. Sama sõna esineb ka 1. kirjas Timo- teosele 1:10, kus see on tõlgitud kui poisipilastajad (nii 1997. kui ka 1968. aasta väljaandes). Täpsem tõlge oleks siin „praktiseerivad homoseksuaalid“. Tõlkeerinevustele vaatamata on Pauluse seisukoht selge. Ta jätkab Moosese seaduses väljenduvat hoiakut homoseksuaalsuse osas ja nimetab seda vastuvõetamatuks patuks.
Miks mõistab Paulus homoseksuaalse eluviisi hukka? (Roomlastele 1:20-27)
Moosese seadus (3. Moosese raamat) ja Pauluse kirjad (1. korintlastele ja 1. Timoteosele) kinnitavad, et tegemist on käitumisega, mida Jumal heaks ei kiida, kuid siin puudub teoloogiline põhjendus. Kõige parema selgituse leiame Pauluse kirjast roomlastele. Esimestes peatükkides kirjeldatakse inimkonna patusust ja suunatakse tähelepanu Jeesusele. Paulus esitab suure pildi, rääkides Jumala eesmärgist loomisloos (Rm 1:20), järgnevast pattulangemisest ja meie praegusest olukorrast. Sellega seoses mainib Paulus naiste ja meeste homoseksuaalset eluviisi kui tõendit mässu kohta Jumala vastu (Rm 1:26-27). Ta nimetab seda loomuvastaseks käitumiseks (Rm 1:26-27), sest see polnud Jumala esialgses loomisplaanis, vaid on pattulangemise tulemus. Tänapäeva Lääne arusaam kirjeldab homoseksuaalsust kui normaalset orientatsiooni – mida Paulus ei kinnita. Oluline on mõista, miks Paulus seda näidet kasutab. Kreeka-rooma maailmas, kus Paulus teenis paganate apostlina, oli homoseksuaalsus tavaline nähtus. Eriti esines seda Rooma kõrgklassi keskel (oluline on näha paralleele tänase Euroopaga). Paulus ei kirjutanud uskmatutele, vaid Rooma kristlastele. Ta pööras tähelepanu ühiskonnas toimuvale nii, nagu Jumal seda nägi. Tegemist oli erinevusega Jumala tahte ja ühiskondlike standardite vahel. Kiri väljendab igatsust näha usklike kasvamist Jeesuses, välja patusest eluviisist (Rm 7) ja enam Jumala Poja sarnaseks (Rm 8:29). Pauluse eesmärk polnud ühiskonda hukka mõista ja patu tagajärgedesse jätta, vaid osutada päästmisele, mille on toonud Jeesus. Ta kirjutab evangelistile omase armastava südamega, kes ei taha, et patused jääks hukkamõistmise alla: „sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (Rm 3:23-24).
Mida ütleb Piibel homoseksuaalsuse kohta?
Alati, kui homoseksuaalset akti nimetatakse, tunnistatakse see selgelt pattulangemise tulemuseks, mille tagajärgedes me endiselt elame. Kuna homoseksuaalsuse praktiseerimine pole vastuvõetav, siis tuleb näha ka vastavas orientatsioonis pattulangemise mõju. Piibli seisukohast vaadatuna tuleb samal viisil suhtuda üha uute sooliste identiteetide lisandumisse. Kogu loodu ägab patukoorma tõttu (Rm 8:20-22). Me pole need, kes olema peaksime ja vajame lunastust. See käib meie kõigi kohta.
Mida Piibel ei ütle homoseksuaalsuse kohta?
Piibel ei väida kusagil, et patt homoseksuaalses suhtes on hullem kui patt heteroseksuaalses suhtes. Piiblis on homoseksuaalsust vähem kui kümnel korral hukka mõistetud, kuid heteroseksuaalset pattu on hukka mõistetud sadu kordi. Sama kirjakoht, mis nimetab homoseksuaalsust, mõistab hukka ka varguse, ahnuse, joomarluse ja valetamise (1Kr 6:9–10; 1Tm 1:9–10). Kirikuna peaksime olema ausad ja järjepidevad hukka mõistma nii tavalisi kui vähem tavalisi patte. Pole õige mõista hukka teisi, jätmata tähelepanuta isiklikud patud (Mt 7:3-5)!
Oluline on märkida, et Jeesus ei nimetanud kunagi homoseksuaalsuse pattu, kuna see polnud tollases juudi ühiskonnas aktuaalne. Samuti ei nimetanud ta ebajumalateenistust, sest tollases juudi ühiskonnas keegi seda nagunii ei õigustanud. Jeesus ei rääkinud mingite kaugete rahvaste probleemidest, et kuulajad ei langeks eneseõigustuse küüsi. Ta rääkis otse kuulajaskonnale ja nõudis neilt oma probleemidega tegelemist. Jeesus peaks ka siin olema meile eeskujuks. Ta seisis õigluse ja pühaduse eest, andis armu abielurikkujast naisele (Jh 8) ning käskis tal edaspidi patustamine lõpetada (Jh 8:11). Jeesus ilmutas tõelist armastust ja kaastunnet, mis kõlas ühtlasi prohvetliku üleskutsena pattu tähele panna ja sellest hoiduda. Ta tsiteeris 3. Moosese raamatut: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (3Ms 19:18), kuid ei soovinud tühistada korraldust: „Noomi julgesti oma ligimest, et sina ei peaks tema pärast pattu kandma!“ (3Ms 19:17)
Kes on ligimene, keda peaksime noomima? Moosese seadus pidas silmas iisraellasi, kes moodustasid usukogukonna. See on oluline erinevus, Moosese seadus kehtis omade kohta, mitte väljaspool seisjatele. Paulus kirjutab seoses seksuaalsete pattudega: „Kas on minu asi kohut mõista nende üle, kes on väljas [kirikust]? Eks te mõista kohut nende üle, kes on sees? Nende üle, kes on väljas, mõistab kohut Jumal.“ (1Kr 5:12-13.) Kristlastena peame olema ustavad Jumala sõnale ja elama vastavalt oma usule. Me ei saa oodata, et need, kes ei ela osaduses Jumalaga, peaksid kinni Jumala standarditest. Nemad peaksid kõigepealt kohtuma elava Jumalaga, muu tuleb hiljem.
Piibel õpetab, et me kõik oleme teel pattulangemisest pühitsuse poole. Piibli keskne sõnum pole hukkamõistmine, vaid lunastus. Paulus väljendab seda pärast abielurikkujate, homoseksuaalide, riisujate ja ahnete hukkamõistmist, kes ei päri Jumala riiki. Ta jätkab: „Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“ (1Kr 6:11.)
Piibli sõnum on eelkõige sõnum päästmisest ja lunastusest. Keegi võib võidelda homoseksuaalsete impulssidega või heteroseksuaalset laadi kiusatustega või hoopis ahnuse ja kadedusega, kuid Piibel julgustab võtma kõik mõtted vangi Kristuse sõnakuulmisse (2Kr 10:5). Vaid nii leiame tõelise vabaduse, mille annab osadus püha Jumalaga.
Lastetöö Pärnu Agape koguduses
EMK Pärnu Agape koguduse avaliku lastetöö traditsioon on päris pikk – taasalustasime kohe 1988, kui olud seda taas võimaldasid. Oleme proovinud erinevaid lastetöö vorme vastavalt muutuvale ajale, et hea sõnum Jeesusest võiks jõuda lasteni – olgu neid siis koos käimas 5, 20 või 200.
Praegusel ajal oleme jäänud Lastekiriku juurde ning lisaks on kord aastas Jõululõpupidu, neljapäevane Laste Suvekool ja sel kevadel ka iganädalane „Võrratu teekonna“ kursus.
Lastekirik toimub kord kuus laupäeviti kaks tundi, kus lapsed kuulevad eakohast sõnumit, saavad laulda, mängida ja meisterdada. Nii nagu jumalateenistuste puhul, nii ka Lastekiriku puhul on tegemist korraga nii evangeelse kui ka kristlikku kasvatust pakkuva üritusega. Sel aastal kasutasime sõnumiks „Lapsed Eestis“ materjali „Uus algus“.
Kui Lastekiriku algul on kõigil ühine palve, laulmine ja sissejuhatus teemasse, siis tunni ajaks jaguneme kolme gruppi: koolieelikud, koolis käivad tüdrukud ja koolis käivad poisid. Taas saame kõik kokku viktoriiniks, video vaatamiseks ja lõpupalveks. Koosolemine lõpeb ühise söömaajaga. Lastekirikus käib 20-30 last ja ka venekeelse emakeelega lapsed tulevad heal meelel eestikeelsesse lastetundi. Lastekirik on avatud kõigile lastele ja alati saab liituda.
Et lapsed end hästi tunneksid, on nendega toimetamas ca 10 täiskasvanut – õpetajad, abilised, muusikajuht, lauakatjad, pastor. Oleme aru saanud, et programmi õnnestumiseks on väga oluline piisavalt suur lastetöö meeskond ja oleme väga tänulikud kõigile oma lastetöö tegijatele!
Praegu on Lastekirikus suvevaheaeg, aga ootame lapsi Pärnu Agape kirikusse Laste Suvekooli 9.-12. juulil kell 11-13.
Kirikute öö Pärnu Agape koguduses
Esimest korda puutusime „Kirikute öö“ projektiga kokku aastaid tagasi, kui juhuslikult just selle ajal Tartusse sattusime ning mulje oli positiivne.
Nüüd juba päris mitu aastat on ka Pärnu Agape kirik osalenud „Kirikute öö“ projektis koos teiste kogudustega. Asja mõte on siis selles, et ühel õhtul, mis sel aastal oli reede, 24. mai, hoitakse paljude kirikute uksed päris kaua lahti ja antakse inimestele võimalus uudistama tulla.
Kuna sel aastal olid mitmed meie vabatahtlikud seotud muude kohustustega, siis otsustasime tegutseda vastavalt oma võimalustele – hoida kiriku uksed lahti, pakkuda teed ja kohvi ning olla olemas huviliste jaoks. Lisaks olid traditsiooniline lastenurk ja noorte „filmikas“.
Rõõmu tegi see, et tulijaid oli päris mitmeid! Pastor tutvustas neile maja, vestles ja palvetas soovijatega. Koguduseliikmed olid kohvikupoolel valmis pannud kohvi ja suupisted ning kostitasid tulijaid. Noorte filmikast võttis osa ca 10 noort. Huvi pakkus ka raamatulett, kus vahendame vaimulikku kirjandust.
Juba praegu on teada ka 2020. aasta „Kirikute öö“ toimumise aeg – see on reede, 5. juuni õhtu. Loodame, et selleks ajaks on veel rohkem metodisti kogudusi üle Eestimaa otsustanud selle toreda projektiga ühineda.
Mõtteid Tallinna koguduse lastetööst
Pühapäevakooli õppeaasta on olnud mitmekülgne ja uute teadmiste rohke. Usun, et oleme kõik usus kasvanud. Lastetöös on olnud mitmeid tegevusi ja ettevõtmisi terve aasta jooksul.
Mai alguses käisime lahedal loodusmatkal Lahemaal. Matka juhtis loodusala suur asjatundja Martin Suuroja, tema arukal juhtimisel külastasime kevadisel päikesepaistelisel päeval Lahemaal erinevaid jugasid ja joastikke, matkasime ja pidasime piknikku Nõmmeveskil kauni jõe kaldal. Ja muidugi saime uusi teadmisi ja kogemusi põnevatest muutustest looduses kevadel.
Maikuu kolmas pühapäev oli pühapäevakoolis eriline, samas vahva ja mänguline – lõppes pühapäevakooli õppeaasta. Lapsed said kiidukirjad (tubli osalemise eest pühapäevakoolis), olime osaduses, mängisime, maiustasime. Nüüd on pühapäevakoolis suvepuhkus. Lapsed on aga alati meie kogudusse oodatud!
Ja neile mõeldes on juunikuus ees ootamas kaks vahvat üritust. Juuni alguses – tore perepäev Tallinna koguduses sisukate tegevustega, jaanipäeva eel perelaager Läänemaal, kus samuti plaanis erinevad põnevad tegevused.
Lastetöö koordinaatorina soovin edasi anda tänusõnad peredele – teie lapsed on väga armsad! Ja tänusõnad pühapäevakooli õpetajatele ja lastetöös kaasaaitajatele/toetajatele! Ning kindlasti ka tänusõnad koguduse inimestele heatahtliku suhtumise ja erineva toetuse, sh palvete eest lastetöös.
Lapsed ei ole ainuüksi meie homne päev, vaid tegelikult tänane päev!
Tänusõnad
Mitte ükski kiriku tööharu ei toimi iseenesest, lihtsalt ainult Jumala armust või imeväel. Jumal teeb oma tööd siin maa peal ikka läbi inimeste, ning on suur eesõigus olla Jumala kaastööliseks, olla Tema hääleks ja Tema käteks siin maailmas. Jumala arm ja vägi saab ilmsiks läbi tavaliste inimeste, kes on valmis teenima oma ligimest ja kirikut. Selles protsessis kogeb inimene ise õnnistust ja rõõmu ning sellest õnnistusest saavad osa ka paljud teised.
Selles numbris tahame tänada ühte erilist inimest, kelle tegevuse kaudu on paljude aastate vältel kogenud õnnistust kõik ajakirja Koduteel lugejad. Taimi Pärna on pikka aega olnud ajakirja küljendaja ning kes pärast armastatud toimetaja Kärt Jänes-Kappi lahkumist igavikukoju võttis lisaks enda kanda ka toimetaja rolli. Taimi on teinud seda tööd suure pühendumisega ja alati rõõmsameelse vaimsusega. Paraku on see nüüd üle pika aja esimene ajakirja number, mis ilmub ilma Taimi osaluseta, kuna muud kohustused ei võimalda tal enam toimetaja rolli jätkata.
Seepärast tahan superintendendina väljendada kõigi Koduteel lugejate, ajakirja kolleegiumi, EMK kirikuvalitsuse ja terve metodisti kiriku nimel suurt tänu Taimi Pärnale pühendatud töö ja suure panuse eest ajakirja väljaandmisel ning soovin Jumala õnnistust kõigis uutes töödes ja tegemistes!