Toimetus - leht 2

Nimi Immaanuel on ristiusu keskmes ja südames. Jesaja 7:14 prohveteeringust pärinev nimi on Matteuse evangeeliumis omistatud Jeesusele: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel“, see on tõlkes: Jumal on meiega. (Mt 1:23).

Milline imeline fraas: „Jumal on meiega“! Immaanueli ime on liigutav. See nimi on ühest küljest kui tõotus meile, mis ütleb, et Jumal on meile lähedal, siinsamas ja praegu. Teisalt tähendab see nimi Jeesuse identiteedi ja loomuse ilmutust. See mitte ainult ei kinnita uskliku kogemust Jumalast, kes on tõesti meiega, vaid see viitab ka võib-olla kõige unikaalsemale ideele kristlikus teoloogias. Sellele, et Jeesus – olles nii inimene kui Jumal – on tõepoolest Jumal inimeste juures kui nende täiuslik päästja ja lõplik lepitaja.

Nimi Immaanuel kuulutab suurimat imet ajaloos – imet, mis on isegi suurem Jeesuse surnust ülestõusmisest ja võib-olla isegi murrangulisem kui „creatio ex nihilio“ (loomine mitte millestki). Matteuse evangeeliumis avaldatud sündmus seoses nimega Immaanuel on imeline mõistatus, mida nimetatakse inkarnatsiooniks. Termin inkarnatsioon väljendab imelist sündmust, milles Jumal-Poeg sünnib Maarjast ja saab Jeesuses inimeseks. Ehk lihtsamalt öeldes: Jumal sai inimeseks.

Seesama Jumal võttis initsiatiivi, saades inimeseks, et lepitada endaga inimesi, kes olid pimeduses. See näitab tema imelist armu. Ristiusk ei ole peamiselt selles, mida teha, vaid selles, mis on tehtud. See ei ole niivõrd püüd leida Jumalat või otsida Jumalat, vaid pigem on see üllatus, et Jumal tuleb sinu ellu, ning selle reaalsuse tähistamine. See, mida me teeme, on usus alles teisejärguline. Laskem end praegu – advendiajal, taas üllatada Jumala meile antud armulisusest, ja vastusena sellele otsigem veel enam seda imelist Jumalat, kes on meiega.

Arvutud suhted, kohustused ja huvid killustavad kindlasti ühe keskmise täiskasvanu tähelepanu, kuid olen tihti imetlenud, kuidas Jumal isiklik armastav tähelepanu on pidevalt ja täiuslikult meile suunatud. Olgem hämmastunud Jumalast, kes on meiega – jah, isegi meiega, andekssaanud patustega – ja pöörakem sel advendiajal oma tähelepanu temale, olles ootusrikkad ja oodates rohkem teda meie elus.

On mõistetav, et varajane kirik heitles ideega, et keegi võis samaaegselt olla nii inimene kui ka Jumal, sest Jumala teatud omadused näisid olevat vastuolulised tavalise inimese piiratusega. Kirikul võttis aega kolm sajandit, et kokku leppida selles, kes Jeesus tegelikult oma loomuselt oli.

Kristlased seisid silmitsi mitmete küsimustega. Kuidas saab jumalik kõiketeadmine näiteks ühilduda piiratud teadmistega ja teadmistes kasvava inimesega? Või kuidas saab kõikvõimas Jumal olla samaaegselt väike inimlaps? Ja lõpuks, kõige suuremat väljakutset esitav probleem, kuidas Jumal saab olla nõrk, kannatada ja surra Jeesuses, kui Jumal on täiuslik, igavene suverään, Looja ja Vaim?

Vanas Testamendis Jumal teab kõike. Jesaja küsib irooniliselt: „Kellega on ta (Jumal) nõu pidanud, et see annaks temale arusaamise ja õpetaks õiguse rada, õpetaks temale tarkust ja teeks teatavaks mõistuse tee?“ (Jesaja 40:14.) Loomulikult on vastuseks see, et mitte keegi ei ole Jumalale andnud arusaamist. Kokkuvõtteks ütleb Jesaja: „Kõik rahvad on tema ees nagu eimiski,“ (Jesaja 40:17).

Inkarnatsiooni imes näeme, et Jeesusel, olles jumaliku loomusega, oli selline tarkus, et ta sai 12aastase poisina sünagoogis õpetada, ning samaaegselt ta ka „kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.“ (Lk 2:52.)

Kunagi varem ei olnud Jumal ajaga seotud ega tundnud vajadusi, kuid sisenedes aega nagu inimene, sai temast sõltuv ja vajadustega isik nagu iga laps. Ta koges inimlikke emotsioone nagu kaastunnet näljaste (Mt 15:32), haigete (Mt 14:14) ja üksikute suhtes (Mk 15:34).

Püüdes mõista oma Päästja ja Issanda, Jeesuse Kristuse, loomust ja isikut, leppisid varakristluse usklikud viimaks 351. aastal Chalkedoni kirikukogul kokku, et vastavalt Uue Testamendi õpetusele tuleb Jeesust mõista kui tõelist Jumalat ja tõelist inimest, ühendades endas jumaliku ja inimliku loomuse ühes isikus.

Jumaliku ja inimliku loomuse eksisteerimise müsteeriumit ühes isikus on kirjeldatud erinevatel viisidel. Näiteks kirikuisa Irenaeus ütles: „Jumala Sõna, meie Issand Jeesus Kristus, sai oma kõikeületava armastuse kaudu meiesuguseks, et teha meid tema enda sarnaseks.” (Against Heresies, V, sissejuhatus). J. I. Packer kirjeldab müsteeriumi lihtsates terminites, öeldes: „Kõikväeline ilmus maailma kui abitu inimlaps, võimetu tegema midagi enamat kui vaid lihtsalt lebama, vaatama, siplema ja häält tegema, vajades söötmist, mähkmete vahetamist ja õpetamist nagu iga laps.“ (Knowing God, p. 53). Oma kuulsas laulus nimega „And Can It Be“ sõnastab Charles Wesley selle lihtsalt: „See kõik müsteerium: surematu sureb.“

Inkarnatsiooni eesmärk on selge. Johannese evangeelium väljendab korduvalt, et Jeesus on saadetud Isa poolt kindla eesmärgiga. Jeesus ise ütles: „Aga minul on suurem tunnistus kui Johannese oma: teod, mis Isa mulle on andnud täide viia, needsamad teod, mida ma teen, tunnistavadki minust, et Isa on minu läkitanud.“ (Jh 5:36.) Inkarnatsioonis saatis Jumal oma Poja meid päästma.

Kiri heebrealastele täidab meid veelgi suurema imestusega Jumal-inimese Jeesuse Kristuse suhtes. Esmalt, Jeesust kirjeldatakse 1. peatükis kõrgemana inglitest, hiljem 3. ja 4. peatükis portreteeritakse teda kui paremat (tõelist) Joosuat, kes juhib Jumala inimesed tõotatud maale. 5., 6. ja 7. peatükis on Jeesus tõeline ülempreester ning 8. kuni 10. peatükini täiuslik ja tõeline ohver. Läbi kogu selle kirja näeme Jeesust kui ülempreestrit, kes saab meile kaasa tunda.

„Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Hb 4:15-16.)

Need on lohutusesõnad, mis tulevad meile inkarnatsiooni kaudu, sest Jeesus saab olla meie ülempreestriks, kuna ta on tõeliselt Jumal ja tõeliselt inimene. Ta saab tõeliselt esindada meid Jumala ees ja esitleda meile Jumalat, sest ta ise on inimene ja on Jumal. Jeesus teab meie nõrkusi, valu ja kannatust. Ta teab isegi meie kiusatust! Sest ta on elanud meie elu. Ta elab seda praegugi. Taevasse ülendamine, et sealt valitseda ja oma rahva pärast palvetada, ei lõpetanud Jeesuse inimeseks olemist.

Jeesus on ka täna Immaanuel – Jumal on meiega. Kõigile, kes teda Päästjana vastu võtavad, on antud õigus saada Jumala lasteks (Jh 1:12) ja „et te olete aga pojad (ütleb Paulus), siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu“ (Gl 4:6). Püha Vaimu kaudu, kes on Jeesuse Vaim, on Jumal tõeliselt meiega igavesti, kus iganes ja mida iganes me kristlastena kogeme. Jumal on tulnud, et jääda.

Simon Graf,
NextStep Piiblikooli direktor