Enamasti tajume aja kiiret kulgemist ja imestame: „Kuhu see küll kadus?“ Aga tore on see, et aeg-ajalt tekivad ka hetked, kus aeg peatub. Hetk, kui aeg peatub, on rahuaeg, sisemine puhkus. Sageli on need hetked kusagil looduse keskel. Mul on oma lemmikpaik, kus kogen aja peatumist – minu lapsepõlve koht vanaema juures mere ääres. Teinekord on see rahuaeg aga hoopis teiste inimeste keskel. Sõbrad naeravad mind, et mina puhkan, kui ma teiste inimestega vestlen. Lihtsalt istume koos näiteks kaks tundi ja jutustame. Minu jaoks on see aeg inimestega, kellega mul on usalduslik sõprussuhe, puhkuseks ja annab uut energiat. On inimesi, keda seltskond väsitab, aga mina vastupidi, tunnen, et väikese seltskonnaga koos olemine toidab mind.
Aeg eksisteerib siin materiaalses maailmas, piirates meid alguse ja lõpuga. Samas arvestan ma sellega, et elan igavikus. Kui ühel hetkel ajalik tee lõpeb, viib ajatu igaviku tee mind edasi. Siin piiratud maailmas tuleb aga osata aega õigesti kasutada. Vahel on minu probleem selles, et olen liiga hea „jah“-ütleja. Ma ei oska eriti delegeerida – ülesandeid ära anda. Küll aga oskan ma kaasata – teistega koos asju teha ja tunnen sellest rõõmu. Mõnikord, kui projekte saab liiga palju – aga aega on meil kõigil 24×7 – tekib küsimus, kuidas selle kõigega hakkama saada? Minu lahendus on selline, et mõtlen nende asjade peale, palvetan nende pärast, aga füüsiliselt teostan neid ikkagi järjekorras. Teen mingi asja ära ja siis hakkan järgmisega tegelema. Seepärast jäävad asjad, mis vajavad pikemat ettevalmistamist, vahel viimasele minutile, sest eelmisi asju on niivõrd palju. Aga kui selle projekti ettevalmistusaeg kätte jõuab, keskendun 100-protsendiliselt. „Üks päev korraga!“ ja „Igale päevale saab küllalt omast vaevast.“ – on minu motod, mis aitavad mind piiratud ajas toimetada.
Ajas muutume ja areneme. Kristlikus kodus kasvades õpetas ema meile, mis on hea ja mis on halb. Ja mina valisin juba lapsena sellise elu, mis on hea. Noore inimesena oli minu maailm must ja valge – olid õiged ja valed vastused, õige käitumine ja vale käitumine. Aga kui see maailm on väga must-valge, siis kipume teisi inimesi lahterdama. Aeg on mind muutnud ja olen mõistnud, et mina ei pea inimesi lahterdama – igaüks vastutab ise Jumala ees oma elu eest. Mina pean elama nii toredat, vahvat, ausat ja mõnusat elu, kui mina vähegi suudan, ja mina vastutan oma elu eest. Ma olen valmis teistele Jumalast rääkima, oma kogemusi jagama, aga ma ei võta enam kohtumõistja rolli. Ma ei pea enam kandma kogu maailma koormat. Saan aru, et Jumal kannab selle maailma koormat ja Tema on ka lahendused andnud. Nii tore, et ajaga kaasnevad kogemused ja et Jumal meid ajas muudab. Ja tore on ka see, et Jumalal ei ole kunagi kiire – Ta annab meile ka eksimiseks aega, et nähes oma vigu, saaksime kasvada.
Kell on küll sama, aga ajajõel sõidame erineva kiirusega.
Noorena arvasin, et pean alati kõike jõudma, mina pean kohe-kohe maailma ära parandama. Tänasel päeval mõistan, et ma ise ei jõua kõike ja püüan ka teiste suhtes olla armuline, kui nemad ei jõua. Need, kes on teiste suhtes armulised, saavad ka ise armu.
Keeruline on siis, kui erineva ajatunnetusega inimestel tuleb koostööd teha. Oluline on, et me ei oleks kriitilised. Valus on see, kui näiteks hommikuinimesed sõidavad oma seisukohtadega õhtustest inimestest üle või vastupidi – õhtused inimesed ei arvesta hommikuste vajadustega. Meil tuleb aru saada, et olemegi inimestena erinevalt loodud – osad ongi „öökullid“, kes tegutsevad poole ööni, ja teised on „kanad“, kes ärkavad vara. Samas võime edukalt koostööd teha, kui üksteisega arvestame. Arvestada tuleb nendega, kelle jaoks iga minut on tähtis ja kelle sisemine kell töötab minutitäpsusega, aga oluline on armastuses taluda ka neid, kelle jaoks pool tundi sinna või tänna ei ole mingi teema või kellel sisemine kell lihtsalt puudub! Ei ole mõtet hakata pahandama. See ei tee kedagi õnnelikuks.
Meil tuleb õppida elama oma erinevate tööriistadega, mille Jumal on meile kaasa andnud – nii kehtib ka ajakasutuse puhul.
Aeg on kingitus. Minu jaoks on hästi oluline, et aeg, mis mulle maa peal antud, on kingitus Jumalalt ja ma ei taha seda raisata selle peale, et olla õnnetu. Kui midagi on pahasti, siis tuleb need asjad korda saada. Kui olen väsinud, siis tuleb magada. Aga kui on jõudu ja tervist, tuleb kasutada mulle kingitud aega selleks, et elada õnnelikku elu ja aidata kaasa, et minu ümber olevad inimesed oleksid õnnelikud. Minu missioon on olla osa Jumala loodud maailmast ja mulle meeldib, kui Tema kasutab mind. Mul on arusaamine, et mul on mutrikese and. Aga tahan olla mitte üksnes mutrike kusagil, vaid olla mutrike Jumala masinavärgis. Siis läheb kogu minu aeg ja energia õigesse kohta. Siis ma kasutan mulle antud aega hästi.
