1. Metodismi algus Inglismaal
XVIII sajandil puhkes Inglismaal uus võimas usuline ärkamine, mille silmapaistvateks juhtideks olid anglikaani vaimuliku Samuel Wesley pojad John (1703−1791) ja Charles (1707−1791). Nad mõlemad olid tolleaegse Inglise riigikiriku vaimulikud kuni elu lõpuni. John paistis silma suurepärase evangelistina ja Charles heliloojana ning vaimulike laulude kirjutajana, kelle meloodilised kirikulaulud rikastavad veel tänapäeval kristliku muusika varasalve. Mõlema venna pühendunud vaimuliku töö tulemusena kinkis Jumal algul Inglismaale, hiljem kogu maailmale metodistliku liikumise.
John Wesley omandas teoloogilise hariduse Oxfordi Ülikoolis magistrikraadiga ja temast sai ühtlasi Lincolni kolledži kolleegiumi liige. Ta püüdis koos oma kolledžikaaslastest sõpradega taas avastada algkristlaste eluviisi, mille saavutamiseks koguneti regulaarselt vend Charlesi poolt alustatud Pühas Klubis. Johni eestvedamisel uuriti üheskoos metoodilise järjekindlusega kreekakeelset Uut Testamenti ja klassikalist kirjandust, palvetati, käidi iga nädal armulaual, suur osakaal oli heategudel ja vangide külastamisel. Kõik see ei jäänud kolledžis märkamata. Teised tudengid heitsid nende üle nalja ja hakkasid Püha Klubi liikmeid kutsuma mitmesuguste pilkenimedega: sakramentalistid, piiblikoid ja metodistid. John võttis viimase pilkenime hiljem kasutusele uue äratusliikumise iseloomustamiseks. Ent Püha Klubi ei muutunud ärkamise lähtepunktiks, sest ka kõige üllam südame püüe elu tõelise pühaduse järele ei vii sihile, kui seda tehakse oma jõus ja tarkuses. Pigem viib see patutundmisele.
Metodismi sünnipäevaks loetakse 24. maid 1738, kui noor preester John Wesley läks Londonis Aldersgate᾽i tänavas hernhuutlaste palvusele ja kuulis Martin Lutheri eessõna Rooma kirjale, et inimene saab üksnes armust õigeks Jumala ees. Ta koges, kuidas ta süda sai imeliselt soojaks ja ta sai sisemise kindluse oma pattude andestusest.
Värske uuestisünni kogemus mõjutas oluliselt John Wesley teoloogiat ja tema tegevust evangelistina. Suured hulgad tulid tema jutlusi kuulama. Puhkesid vaimulikud ärkamised Londonis ja peagi kogu Inglismaal. Ühes sellega tulid ka tagakiusamised ja vaen. Tal ei lubatud kasutada kirikuid ja tuli sageli kuulutada vabas looduses, kuhu tulid kokku tuhanded inimesed. Ärganuid tuli koguda ja usuliselt kasvatada. Esimesed metodistid moodustasid ühinguid (societies), kus peeti klassikoosolekuid. Nad uurisid üheskoos Piiblit, palvetasid ja jutlustasid, juhindudes piibellikest moraalinõuetest ning elades Jumalast kingitud elu tema armus ja väes.
John Wesley oli visionäär, kelle elu motoks oli: „Maailm on minu kihelkond ja hingede päästmine minu elukutse.“ Selle püha eesmärgi nimel ta elas, kuulutades kõigile Kristuse päästesõnumit. Kuulsaks on saanud tema sõnad: „Andke mulle sada jutlustajat, kes ei karda midagi muud kui pattu ja ei igatse midagi muud kui Jumalat, ning ma ei hooli põrmugi sellest, kas nad on vaimulikud või ilmikud, nemad üksi raputavad põrgu väravaid ja toovad esile taevariigi maa peal.“
18. sajandil reisis Inglismaalt Ameerikasse palju õnneotsijaid. Nende seas oli ka metodiste: Philip Embury, kes 1766. aastal hakkas jutlustama New Yorki linnas, mille tulemusena 12. oktoobril 1766 asutati vanim metodisti kogudus Põhja-Ameerikas – Wesley Ühing Ameerikas. 1769. aastal läkitas John Wesley Inglismaalt Ameerikasse esimesed kaks metodisti jutlustajat – Richard Boardman ja Joseph Pilmoor. Samal aastal ostis Metodisti Ühing Philadelphias Saksa Reformeeritud Kirikult lõpuni ehitamata hoone 650 naelsterlingi eest. 24. novembril 1769 avati seal Püha Georgiuse kirik, esimene ja siiani säilinud kirik, mida võib pidada Ameerika metodismi hälliks.1 14.−16. juulil 1773 peeti selles kirikus esimene metodisti jutlustajate konverents, kus osales 10 jutlustajat ja 1160 liiget.
Evangeeliumi kuulutus levis metodisti rändjutlustajate kaudu üle Ameerika. Iseseisev Piiskoplik Metodisti Kirik moodustus Ameerikas varem kui Inglismaal. 24. detsembril 1784 Baltimore᾽i kuulsal Jõulukonverentsil valiti kaks esimest piiskoppi – Thomas Coke ja Francis Asbury. 1795. aastal ehk neli aastat pärast John Wesley surma moodustasid tema järelkäijad Inglismaal metodisti kiriku.
1874. aastal ütles piiskop William L. Harris Rootsi Konverentsil, kus metodism oli juba kanda kinnitanud, et ta „nägi Jumala sõrme osutamas Soome ja Venemaa suunas.“ See prohvetlik nägemus täitus. 19. sajandi lõpus hoogustus metodistlik pühitsusliikumine Euroopas ja Venemaa Keisririigis, mille tulemusena tekkisid esimesed kogudused, ehitati esimesed kirikuhooned. Tänapäeval loetakse maailmas kokku üle 80 miljoni metodisti 138 riigis.
2. Metodismi levik Soome ja Peterburi
Metodismi levik Eestisse on otseselt seotud Soome ja Ameerika misjonitööga Peterburis, seetõttu peatume sellel lühidalt. Juba XIX sajandi keskpaiku puutusid Skandinaavia ümberasujad Ameerikas kokku metodistidega, kes kodumaale tagasi pöördudes tunnistasid julgesti oma usust. Metodism levis Soome peamiselt Ameerikast saabunud meremeeste kaudu. 1866. aastal saabusid Ameerikast kaks madrust, Wilhelm ja Gustaf Bärnlund Soome, oma kodulinna Kristinestadi (soome k Kristiinankaupunki) Pohjanmaa maakonnas ja hakkasid tunnistama päästmisest Kristuses, mida nad New Yorkis laeval „John Wesley“ olid kogenud. Paljud pöördusid Jumala poole ja töö levis linnast ka naaberküladesse. Kahjuks vend Wilhelm oli kohustatud minema uuesti välismaale ja Gustafi haigestumise tõttu ei saanud ta tööd jätkata. Viimane püüdis abi saada Rootsi Aastakonverentsilt, kuid sealt ei õnnestunud jutlustajat saada.
Ometi – alustatud tööst oli kasu, sest Jumala Sõna ei tule tühjalt tagasi. Aastaid hiljem, 1929. aastal, osales Karl Kuuma poeg Aleksander Kristinestadis Soome Epworth Liiga noortekonverentsil. Tema andmetel just selles 300 elanikuga sadamalinnas, kus elasid peamiselt rootslased, algas metodistide töö Soomes. 1882. aastal pühitseti seal esimene metodisti kabel. Selles metodistide hälliks nimetatud kabelis peeti ka eelpoolnimetatud noortekonverents. 1929. aastal oli linnas kaks metodisti kogudust, rootsi- ja soomekeelne ja üks hulgake usklikke, kes veel esimesest ärkamise ajast olid järele jäänud.2
Ärkamise võtmeisikuks võib siiski pidada Stockholmis usule tulnud pagari-õpipoissi Karl Johan Lindborgi (1854–1926). Jaanuaris 1873, ühel pühapäevasel metodistide jumalateenistusel sai ta pattude andestuse ning peagi liitus ta Stockholmi metodisti kogudusega. Ta oli edukas oma töös ja rajas oma äri. Sellele vaatamata oli tal kutsumus kuulutada teistele evangeeliumi. Koguduse pastor B. A. Carlson ei soosinud aga vastpöördunu edasiminekut vaimulikus töös. Sellele vaatamata täitis too sõnakuulelikult ajaliku töö kõrvalt ka ülesandeid koguduses, kuni äri läks kahjumisse. Karl tegi järelduse: „Jumal pidi sel viisil näitama mulle teed, kui inimesed ei mõistnud, et Issand tahtis mind oma teenistusse.“ Pärast jutlustajatele ettenähtud eksamite sooritamist alustas ta evangeeliumi kuulutamist Sundsvallis, kus kohtus kaubareisil olevate soomlastega. Nähes nende alkoholilembust, soovis ta neid aidata. Lindborg sai Jumalalt nägemuse Soome minekuks. Ta saabus aastal 1881 Vaasasse ja alustas seal koguduse tööga. Seejärel läks ta Kristinestadi, kus G. Bärlund oli oodanud viisteist aastat jutlustaja tulekut.
1881 tuli Rootsi PMK piirkonna superintendent J. Kihlström Vaasasse esimest metodisti kogudust rajama ja Soome liitus samal aastal Rootsi PMK Aastakonverentsiga. Lindborgi töö tulemusena sündis 1887 esimene soomekeelne kogudus Poris. Enne seda oli metodistlik liikumine jõudnud ka Helsingisse. Lindborg kutsus Rootsist appi vaimulikke, ent ressursside puudusel pidi ta leppima kohalike kaastöölistega. Lõpuks 1884 tuli pastor ja superintendent Bengt August Carlson Helsingisse ja samal aastal rajati seal rootsikeelne kogudus. Talle oli abiks ülikooli lektor Olof Edvard Florell. Helsingi soomekeelse metodisti koguduse ajalugu algab aastal 1894, kui Poris teeninud Gustaf A. Hiden määrati Helsingisse.
Aastail 1892–1903 tegutses Soome ja Peterburi Misjon Rootsi Aastakonverentsi alluvuses, millele pani aluse piiskop Isaac Wilson Joyce. Aastail 1904–1910 tegutses Soome ja Peterburi Misjon piiskop William Burti juhtimisel Soome Misjonikonverentsi alluvuses, 1911–1920 tegutses Soome aga juba täieõigusliku aastakonverentsina. 4. augustil 1911 asutas piiskop Burt eraldi Vene Misjoni, mille tegevus ei piirdunud enam kitsalt Peterburiga. Lõpuks 1925. aastal moodustati uue usuvabadusseaduse alusel Soome PMK.
Üheksateistkümnenda sajandi lõpus levis misjonitöö ka Peterburi. Teerajajaks oli Karl Johan Lindborg, kes aastal 1882 rajas sealsete rootslaste hulgas väikese metodistide ühingu. 3. augustil 1889 määras piiskop Charles H. Fowler Soome piirkonna superintendendi Carlsoni Helsingist teenima Peterburis ja Viiburis. Evangeelse töö tulemusena rajati Vassili saarel 10. novembril 1889 esimene venekeelne piiskoplik metodisti ühing. Töötegijateks olid põhiliselt rootslased ja soomlased tõlgi kaudu. Suure panuse andis Peterburis sündinud soomlane Hjalmar Salmi (1872–1936), kes valdas lisaks soome keelele rootsi, vene ja inglise keelt. Leif-Göte Björklundi andmetel viibis Salmi aastail 1902–06 Ameerikas, seal töötas ta Minnesota ja Michigani kogudustes, olles vanemaks ordineeritud USAs 1903. Tagasitulekul Soome 1906. aastal määras piiskop William Burt teoloogilise haridusega Salmi Peterburi koguduse pastoriks, kus ta töötas neli aastat. Seejärel töötas St Micheli (Mikkeli), Viborgi (Viiburi), Björneborgi (Pori) ja Joensuu kogudustes. 1920-ndate alguses viibis Baltikumis, alguses Tallinnas, siis Riias. Aastal 1925 tuli tagasi Soome. Ta jõudis töötada Uleåborgʼis (Oulu), Kotkas, Riihimäel ja pikemat aega Viborgis (Viiburi), enne kui ta suri Tammerforsis (Tampere) aastal 1936.
Kui 10. oktoobril 1907 saabus Ameerikast Peterburi piiskop Burti poolt määratud energiline Soome ja Peterburi Misjoni superintendent ja varahoidja dr George Albert Simons, hakkas kogudus ja laiem misjonitöö kiiresti kasvama koostöös K. U. Strandroosi ja H. Salmiga. 7. veebruaril 1909 pühitses piiskop William Burt sisse esimese metodisti palvela Wirballenis (praegune Kybartai Leedus) ja 14. jaanuaril 1911 Tsaari-Venemaa esimese metodisti kirikuhoone Kovnos (praegune Kaunas Leedus). 7. augustil 1912 pühitses piiskop John L. Nuelsen Sigolovo külas palvela, mis jääb ca 50 km Peterburist ida poole. See oli esimene pühitsemistalitus tema Euroopasse tuleku järel. 1912. aastal alustas August Karlsson tööd Mariinski krais (praeguses Kemerovo oblastis), mis oli seotud Vene Misjoni tööga Siberis. 1920. alguses oli misjonär Nikolai Pöysti evangeeliumi kuulutuse kaudu tekkinud Venemaal ja Kaug-Idas juba kolmkümmend kogudust.
ALLIKAD:
1. Björklund, Leif-Göte. Rikssvenska metodistpredikanters betydelse för metodistkyrkans framväxt och utveckling i Finland 1880–1923. Painosalama Oy. Åbo 2005.
2. Methodism in Finland and Russia. By Dr. George A. Simons, Superintendent. Methodism in Europe. A Quartely Magazine, Volume IV. March 1911, No. 1, 10-11.
3. Metodist-Episcopal-Kyrkans i Finland Årsbok 1920. Utgiven enligt konferensens beslut av Karl Hurtig. Ekenäs 1920, Ekenäs Tryckeri Aktiebolag. Konferenstabell 1892–1920, 3.
4. „Origin and Development of Methodism in Finland.“ – Suomi „The Land of a Thousand Lakes“ by Gustaf A. Hiden. Methodist Book-Room, Helsingfors.
5. Pöysti, J. Nikolai. Kristuksen kanssa Venäjällä ja Siperiassa. Avainsanoma, Helsinki, 1981.
6. Rajamaa, Tapani. Helsingin Metodistiseurakunta 120 vuotta. Helsinki, 2014.
7. Sinisalo, Sulo A. Uranuurtaja. Piirteitä pastori K. J. Lindborgin elämästä. Kuopio 1950. Oy. Kuopion Kansallinen Kirjapaino.
