Tallinnas oli kunagi metodistide kirik, mida paljud enam ei mäleta. Enne sõda kutsuti seda kas Secki palvelaks (asutaja nime järgi), Tallinna II metodisti kirikuks, Sitsi Petlemma palvelaks või rahva suus lihtsaks Sitsi kirikuks.
See oli väike valge silikaattellistest maja, mis asus trammitee ääres, Sitsi peatusest natuke linnasüdame poole. Ukse kohal oli suur rist, ruum oli heledates värvides ja puupinkidega, otsaseinal oli kuldsete tähtedega kiri JEESUS.
Sitsi kiriku rajamise eestvedaja oli Adolgoth Seck, kes oli energilise vaimulikuna tuntud kogu Kopli poolsaarel. Metodisti kogudus rajati 1927. aastal. Alguses koguneti Sitsi vabriku kinosaalis. Ehitusloost annab ülevaate Kristlik Kaitsja nr 5/1937. Annetajate hulgas oli isegi Rootsi kuningas Gustav II.
Hoone nurgakivi asetati 1934. aastal ja aadressiks sai Kopli 92A. Projekti autorid olid Eugen Sacharias ja Eugen Haberman. Kirikuhoone õnnistati sisse 27. jaanuaril 1935 piiskop Wade’i poolt (Kristlik Kaitsja nr 3/1935).
Pärast Veerenni tänava kiriku hävimist 1944. märtsipommitamise käigus muutus Petlemma kirik metodistidele väga oluliseks.
1939. aastal lahkus õpetaja Seck Saksamaale ja vaimulikutöö võttis üle Hugo Oengo, kes sai Petlemma koguduse vanemaks 1940. aastal. Oengo mobiliseeriti seoses sõja algusega 27. juulil 1941 ja viibis Eestist kaugel kuni 9. oktoobrini 1944.
Minu lapsepõlv ja kooliiga möödusid Kopli poolsaarel Sitsi aedlinnas, mis on tänaseks tundmatuseni muutunud. Sõle tänava asemel oli siis rohtunud rada, selle taga algasid heinamaad kuni Stroomi rannani, kõikjal valitses rohelus.
Minu ema hakkas Sitsi kirikus käima 1944. aastal, käisin siis 3-aastasena tema käekõrval. Minu 8-aastane vanem vend osales noortega koos saali kaunistamisel, näiteks emadepäeval ja teistel pühadel. Metsast toodi oksi ja lilli. Vahel võeti ka mind kaasa. Mäletan noorte jõulupuud Koplis ja seal osalenud kaksikutest tütarlapsi Liisi ja Elvit. Väga pidulik oli lõikustänupüha kaetud laud altari ees. Seal leidus punapõskseid õunu, marju ja mitmesuguseid juurvilju – kõik pärit Sitsi aedadest. Lisandus Paljassaare kalurite rikkalik kalavalik.
Meie vastasmajas elas teise korruse tillukeses toas Maret Puu. Sinna mahtus uskumatult palju inimesi palvetama, laulma ja pilli mängima. Laulmist kogunes majarahvas trepile kuulama. Toauks jäeti lahti, kuna sisse enam keegi ei mahtunud. Seal käis ka minu ema. Mina mängisin samal ajal hoovis tolles majas elava tüdrukuga, kellest sai hiljem minu pinginaaber.
Sel ajal oli pimedas liikumine ohtlik ning vahel jäädi meile öömajale. Mulle meeldis kuulata täiskasvanute juttu. Mäletan Meeri ja Erich Laant ning õde Paud. Erich Laan laulis väga hästi.
Lastel oli kombeks salmikut pidada ja ka minul oli valge inglipiltidega raamatuke. 1946. aastal sain 5-aastaseks ja palusin onu Kuumal ja Oengol mulle midagi kirjutada. Minu päevinäinud salmikus on Aleksander Kuuma lennuka käekirjaga paberile pandud read:
Kevad ilma lilledeta,
loodus ilma päikeseta –
sama vaene on
elu ilma Jumalata.
Mälestuseks onu Kuumalt
Tallinnas 12.05.46, emadepäeval
Teiselt lehelt võib lugeda:
“Laske lapsukesed minu juurde tulla, sest nende päralt on taevariik” ütles Suur Õpetaja.
Mälestuseks Hugo Oengolt
Tallinnas 15.05.46
1949. aasta septembris tähistas kogudus Aleksander Kuuma 50 aasta juubelit. Ta sai kingituseks karakullkraega talvemantli, sest märtsipommitamise käigus hävis kogu nende vara. 27. detsembril 1949 osalesin õpetaja Kuuma kodus Pikal tänaval laste jõulupuul.
Ema oli ise mulle luuletuse kirjutanud, mille seal ette kandsin. Tuba oli täis värske saia lõhna ja madalatel pinkidel istus palju lapsi. (daatumid on pärit minu ema märkmetest)
1950. aastal võõrandas nõukogude võim Sitsi Petlemma kiriku hoone ja sinna paigutati sõjaväe raadiojaam. Viimane teenistus toimus 9. juulil 1950.
Kogudus kolis keset linna olevasse Merepuiestee kirikusse, kus algas metodistide jaoks uus õnnistatud ajajärk.
Sitsi kiriku hoone lammutati 1991. aastal omavoliliselt, õigusjärgsetelt omanikelt luba küsimata.
