Kohtasin juhuslikult ühel päeval Tartus Toomel oma endist kursusekaaslast, kellelt sain teada, et mu hea sõbratar ja õpingukaaslane Leida on raskesti haige. Ennegi nõrkade kopsudega, oli ta oma surma piiril heitlevale internaadi-toakaaslasele andnud viissada kuupsentimeetrit verd tema elu päästmiseks. Pärast seda Leida enda tervis äkiliselt halvenes, ta lamavat Tartu Invaliidide Sanatooriumis väga raskes seisundis.
Läksime koos abikaasa Gustaviga teda külastama. Kui rääkisime talle Jumala armust, selgitas ta, et tunneb sügavat häbi Jumala ees ega suuda seetõttu Tema poole pöörduda. „Kui mul oli tervis ja tulevik, elu täis lootusi, (ta oli tõusev täht spordis kõrgushüppe alal ning õppis paralleelselt arstiteadust ja kehakultuuri – A. Henno), ei vajanud ma Jumalat, aga nüüd, kui minuga on kõik otsas, peaksin Temalt armu paluma – ei, mul on häbi seda teha!“
Püüdsime teda küll veenda, et Jumal andestab ja armastab teda just sellisena nagu ta on, aga ta jäi kõhklevaks. Nõustus siiski sellega, et viime tema eest palvesoovi kogudusse.
Hiljem külastasin teda veel paaril korral. Ükskord oli ta ainsana palatis. Väljas oli puhkev kevad, laual vaasis hiirekõrvus kaseoksad. Leida pööras silmad akna poole ja õhkas jõuetu häälega: „Kevad… kevad!“ Siis hüüdis kogu oma jõudu kokku võttes: „Ma ei taha surra!“ Seda oli ülimalt traagiline kõrvalt näha.
Eelnevast novembrist alates olin tööl laborandina Tartu Ülikooli kunstiajaloo kateedri juures. Pärast suve Peedul oli meie elus toimunud mõningaid muudatusi, kodune õhkkond oli rahutu, polnud võimalust segamatuks palveks. Sellepärast hakkasin igal hommikul varem tööle minema, et enne kateedrijuhataja tulekut vaikselt Leida pärast palvetada. Koorem tema hinge pärast muutus väga suureks.
Leidat jälle kord külastades märkasin, et surm oli juba vajutanud oma pitseri nii tema näole kui ihule. Ta oli äärmiselt kõhn, ainult paled õhetasid palavikus. Ta rääkis: “Mäletan selgesti, kui istusime loengul ja professor tõmbas tahvlil diagnoosile pneumonia cruposa kolm punast joont alla, üteldes: „Pidage meeles, see lõpeb alati surmaga, sellest ei ole pääsemist!“ – Jah, ja siin ta on, see „õitsev tiisikus“.“ Leida jätkas: „Ma ju tean seda, aga nad ütlevad mulle siin haiglas ikka: „Pead sööma, siis paraned, muidu sured!“ – Oh, kuidas ma tahaksin elada! Sõbrad toovad mulle häid sööke, aga kui need oleks olnud mu kosutuseks enne haigust, oleksin ma praegu terve. Siis aga pidin nälgima, õppima ja jälle nälgima…“
Me vaikisime. Mulle oli selge, et pean väljendama talle kogu päästva tõe, mida ta sisimas isegi teadis. Ma rääkisin. Seda oli nii raske teha, sest ta elutahe hoidis ilmsesti kinni arstide ja sõprade valedest, lohutavatest sõnadest. Ütlesin nii kaastundlikult kui suutsin: „Leida, arvesta sellega, et sa sured pea, aga Jumal on andnud sulle lisaaega vahekorra korraldamiseks Temaga. Kasuta seda hinnalist aega, mis praegu veel on su käes, võta Jeesus vastu oma Päästjaks. Väljaspool Teda on igavene hukatus.“
Haigele kooliõele ei meeldinud see teema, ehkki ta polnud ateist. Kurvalt ja surve all soovisime teineteisele parimat ning ma lahkusin.
Rõõmusõnum
Leidast ei teadnud ma juba hulk aega midagi muud, kui et ta oli viidud Tartust sanitaarlennukil koju Tallinnasse ema juurde – surma ootama.
Kord Tallinnas viibides tundsin taas suurt muret südames Leida hinge pärast ja vajadust teda külastada, aga et tundsin end olevat liiga tühjana tõsisema palvevõitluse jaoks, mõistsin oma mineku mõttetust. Sellise ängiga pealinna tänavail kõndides, saatis Jumal otse mu teele kohaliku koguduse õe, kes oli tõsine Issanda teenija. Rääkisin talle südamelt ära kogu loo, andsin Leida aadressi ning palusin teda tungivalt minu kooliaegset sõbratari külastada. Lootus, et õde seda kindlasti ka teeb, võttis suure koorma mu õlgadelt. Olin tänulik ja usaldasin asja Jumala kätte.
Ühel suveööl, kui magasime perega oma kodus, nägin ootamatult seletamatut nägemuspilti. Ma polnud päris ärkvel, nägin kõike nii, nagu see hetkel oli – tuba pime, lapsed oma voodites magamas – ja äkki lahvatas meie teise korruse akna taga ülihele valgus ning selles valguses astus Leida tuulekohina saatel ülirõõmsana läbi suletud akna takistamatult meie tuppa. Esimese ehmatusega haaras mind hirm üleloomuliku nähtuse ees ja ma äratasin abikaasa enda kõrval. Niipea kui tema ärkas, kadus kogu nägemus ja kõik oli endiselt nii tavaline.
Imeliku nägemuse mõistatus selgus siis, kui tallinlannast õde käis Tartus ja jättis mulle teate, et Leida on surnud, aga sai mõni päev enne seda – tema külastuse ajal – säravalt päästetud! Kui see sõnum minuni jõudis, oli mul äkki kõik selge. Tema surma aeg langes kokku minule näidatud valguse nägemusega. Ilmselt oli ta tahtnud mulle teada anda rõõmusõnumi oma päästmisest. Aga ma polnud siis seda mõistnud.
Meenus, et paar päeva pärast aulist nägemust olin ühel ööl näinud eriliselt selges unenäos, et kohtasin Leidat tänaval. Sadas valget, imepuhast, õrna lund. Leida lausa lõkendas rõõmust, haaras mu ümbert kinni ja keerutas. Ma küsisin: „Kas sa oled terve?“ – „Jah, täiesti terve,“ oli tema vastus.
Nähtavasti tahtis Jumal tol korral uuesti mulle rõõmusõnumit edastada, et ma kindlalt teaksin. Olin kõigest südamest tänulik Jumalale, et Ta oli Leida päästmiseks kasutanud kallist Oleviste õde.
