Minu ema jäi leseks 28-aastasena. Isa jättis talle 100 krooni ja kolm väikest tüdrukut.
Ema andis kogu summa orbudekodu asutamiseks. Mitmed inime-sed noomisid teda, käskides mõtelda oma lastele. Tema aga ütles meile, et sellega on meil taevapangas hoius, kui meil iial midagi tarvis on, võime Jumalalt seda paluda. Issand õnnistas meid ja mõne aja pärast ehitas ema Sakku palvela, mille katuse alla sai ka meile elukorter. Seal palvelas peeti vennastekoguduse koosolekuid.
Tavaliselt võttis ema meid ikka koosolekule kaasa. Ühel pühapäeval, kui mina olin 3-aastane, tulid meile külla veel kaks last – minu täditütar ja üks 12-aastane poiss. Ema ütles: „Täna ma teid koosolekule ei vii. Võite toas mängida. Aga tehke seda nii vaikselt, et te all peetavat koosolekut ei sega.“
Mõtlesime, et mida me mängiksime? Tuli hea idee, peame koosolekut. „Siin on laud, Piibel ja ka üks vend, nii võime küll koosolekut mängida.“ Nii alustasimegi koosoleku-mängu. Suur poiss võttis kätte Piibli ja luges kirjakoha. Kui ta oli lugenud, langesime kõik põlvili ja hakkasime nutma. Meid tabas sügav patutundmine. Jumala Vaim oli tuntavalt kohal. Et meie nutuhääl alla koosolekuruumi ära kostis, tuli ema üles vaatama, mis on juhtunud. Ta sai asjast aru ja tuli meile palves appi… Kui ema oli meid julgustanud päästjast Jeesusest kinni haarama, saime mina ja mu täditütar selge päästmistunnistuse.
Koosolek kestis veel, ema viis meid alla. Kui saalis viibijad kuulsid, mida Issand meile oli teinud, ehmusid mõned, öeldes: „Kui lapsed päästetud saavad, mis meist siis saab?…“ Sakus algas ärkamine niimoodi. Olen 79-aastane ja see on minu elus, tänu Jumalale, jäänud püsima.
