Metonoored osalesid Põleval Pirnil
23.-25. veebruaril toimus Tartu Lennuakadeemias üritus nimega Põlev Pirn. See on konverents, kus kohtuvad nii praegused kui ka tulevased noored juhid erinevatest kogudustest üle Eestimaa. Selle aasta konverentsi teemaks oli „Põlen’d Pirn“, mille keskmeks oli mõte sellest, et Jumal on meid kutsunud olema juskui pirnid, mis põlevad pikalt ja püsivalt – aga mitte sellised pirnid, mis läbi põlevad, vaid sellised, mis annavad palju valgust ja kannavad palju vilja.
Samuti jagati mõtet sellest, et ükski pirn ei põle igavesti ning meie soov põleda igavesti ilma Jumalata on võimatu. Põleva Pirni konverents on oikumeeniline ning seda korraldab MTÜ Noorteühendus Koma, kes teeb koostööd ka Eesti Kirikute Nõukoguga. Organisatsiooni eesmärgiks on aidata ehitada üles kohalikke kogudusi ning noortetööd nendes kogudustes, tuues esile uusi juhte.
Põleva Pirni konverentsil osales ka metonoori – EMK Pärnu Agape koguduse noortejuht koos kahe potentsiaalse tulevase noore juhiga ning Grete Lepa EMK Võru Elupuu kogudusest. Metodiste esindas ka Taavet Taimla EKN3 liikmena. Konverentsil sai üheskoos tähistatud ka Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Igal aastal tunnustab Koma organisatsioon kahte eriliselt silma paistnud noort juhti nimelise „Oskariga“. Sel aastal pälvis ühe aasta noore juhi tiitli koos „Oskariga“ Grete Lepa! Oleme Gretele tänulikud aastate jooksul ustavalt tehtud töö eest EMK noorte seas, ja oleme tänulikud Jumalale.
Brasiilias evangeeliumit kuulutamas
Kallid kodumaalased, Olen veetnud nüüd Brasiilias juba tugevad kolm nädalat. Jagan esialgu teiega mõnesid helgemaid reisihetki koos piltidega.
Reis kestis üle 30 tunni, kuna olin valinud odavama tee – lennata ringiga. New Yorgist Sao Paolosse oli päris raske kogemus, kuidagi oli nii vaimset kui ka füüsilist võitlust. Ei tea, kas toidumürgitus või mis, aga olin kõik 8 tundi kuidagi valus ja iivelduses ja magada ei saanud. Miks vaimne võitlus? – Selleks ajaks, kui lennuk maandus, olin ühtäkki triksis-traksis, nägin lennujaama aknast Brasiiliat, kuulsin terminalis lauldavat portugali keeles ning mu süda korraga hüppas rõõmust; ja sealt alates on tervis nii vaimselt kui füüsiliselt olnud väga hea.
Mäestusi Sitsi Petlemma kirikust
Tallinnas oli kunagi metodistide kirik, mida paljud enam ei mäleta. Enne sõda kutsuti seda kas Secki palvelaks (asutaja nime järgi), Tallinna II metodisti kirikuks, Sitsi Petlemma palvelaks või rahva suus lihtsaks Sitsi kirikuks.
See oli väike valge silikaattellistest maja, mis asus trammitee ääres, Sitsi peatusest natuke linnasüdame poole. Ukse kohal oli suur rist, ruum oli heledates värvides ja puupinkidega, otsaseinal oli kuldsete tähtedega kiri JEESUS.
Sitsi kiriku rajamise eestvedaja oli Adolgoth Seck, kes oli energilise vaimulikuna tuntud kogu Kopli poolsaarel. Metodisti kogudus rajati 1927. aastal. Alguses koguneti Sitsi vabriku kinosaalis. Ehitusloost annab ülevaate Kristlik Kaitsja nr 5/1937. Annetajate hulgas oli isegi Rootsi kuningas Gustav II.
Hoone nurgakivi asetati 1934. aastal ja aadressiks sai Kopli 92A. Projekti autorid olid Eugen Sacharias ja Eugen Haberman. Kirikuhoone õnnistati sisse 27. jaanuaril 1935 piiskop Wade’i poolt (Kristlik Kaitsja nr 3/1935).
Kirik ja misjon
Käesolev artikkel „Meie vene tööpõllult” („Venäläiseltä työkentältämme”) kajastab uudiseid Piiskopliku Metodisti Kiriku Venemaa misjonist 105 aastat tagasi. Kirjutise autoriks on superintendent dr George Albert Simons.
Piiskopid Nuelsen ja Hamilton Peterburis[1]
See oli nende esimene käik „pühale Venemaale”. Piiskop Nuelsen[2] oli ametireisil, piiskop Hamilton[3] puhkusereisil. Neljas (lisaks dr Simonsile – tõlkija märkus) selles ameerika metodisti „kvartetis” oli dr Tipple Roomast oma usinalt kasutatud fotoaparaadi ja märkmeraamatuga. Harva olen saanud oma kodus vastu võtta õnnelikumat palverändurite seltskonda ja mäletan kaua neid kolme kuldset augustikuu päeva (6.–8. august 1912).
Hoolimata südasuvest, kui suurem osa meie rahvast on linnast ära, oli neljapäeval, 8. augustil kogunenud meie kirikusaali palju Peterburi elanikke, et tervitada lugupeetud külalisi ehtsa venepärase sooja tervitusega. Piiskopid ja dr Tipple pidasid virgutavaid kõnesid, mida tõlgiti saksa ja vene keelde. Hiljem samal õhtul reisis piiskop Hamilton koos perega Moskvasse, piiskop Nuelsen, dr Tipple, allakirjutanu ja mõned jutlustajad aga öösel kiirrongiga Kownosse, kus pidi toimuma Venemaa misjoni aastakoosolek.
Kristus on üles tõusnud!
Need laused sobivad iseloomustama ka meie Tallinna koguduse lastetööd. Ja seda rõõmu, mida pakub meile Kristus. Sest just läbi selle suure armastuse teo, mille tegi Kristus on meil, tema lastel, ükskõik, mis vanuses me parajasti oleme, lootus ja kindlustunne.
Ülestõumispühade pühapäevakoolitunnis said lapsed taas kinnitatud, et Jumal armastab meist igaühte, mitte meie tegude, vaid selle pärast, kes me ise oleme ja Ta soovib, et meie Teda samamoodi armastaksime.
Ja mitte sellepärast, mida Jumal meile teeb, vaid sellepärast, kes Tema on!
Jah, selle aasta ülestõusmispühade temaatiline tund, mille viisid läbi meie kiriku Piiblikooli õpilased Piret, Ester, Katariina Eva ja Kristiina ja kuhu olid oodatud kõik lapsed, oli eriliselt usku kinnitav ja ülestõusmispühade sisu rõhutav.
Koos oli pea kolmkümmend last, vanuses 2-14 aastat ja tegusas tunnis said lapsed nii uusi teadmisi kui ka kinnitust olemasolevatele.
Õpetajad rääkisid lisamaterjale kasutades loo Piiblist, kus kirjeldatakse Jeesuse ülestõumist. Samuti saime kõik koos palvetada, laulda ja meisterdada ning lapsed said kingituseks sümboolse tähendusega šokolaadimunad.
Lõpetuseks lisan salmi Piiblist; Johannese 3:16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
Sõpradega Jeesust järgima
Ühel veebruarikuu pühapäeval asusime pühapäevakooli lastega Kuressaare poole teele, nimelt oli Kuressaare koguduse pühapäevakooli õpetaja kutsund meid ja Eikla koguduse lapsi külla, et üheskoos tähistada sõbrapäeva.
Kirikus kohtusime juba tuttavate lastega, kellega koos olime olnud suvel laagris. Jumalateenistuse alguseks luges pastori algussõna Iiobi 22:21 „Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!”, mis andis kogu päevale mõtte, kas ja kuidas on sõprus Jumalaga meile oluline ja millised tõotused on Piiblis peidus. Pärast algussõna, palvet ja lastejutlust kogunesid kõik lapsed koguduse ette, kokku oli 26 last, et üheskoos laulda „Sõber öelda võin, et armastan sind” – emotsioon oli võimas.
Edasi toimusid tegevused pühapäevakooli ruumides, kus rääkisin lastele Taaveti ja Joonatani sõprusest ning Jeesuse sõpradest Piiblis. Üheskoos tõdesime, et väga oluline on omada sõpru, aga sõpru tuleb osata valida. Üks eesti vanasõna ütleb: „Ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa ise oled!”, mis leiab kinnitust ka meie igapäevaelus. Oli hea võimalus anda ka lastele oma tunnistus, et minu parimad ja ustavamad sõbrad on need, kes peavad ka oma sõbraks Jeesust.
Lastega koos meiserdasime käepaelad kolme pärliga, kuhu lapsed kirjutasid tähed MJT (mida Jeesus teeks). Need tähed aitavad meeles pidada, mida teha, kui ema palub tuba koristada või kui klassikaaslane paneb jala taha jne…, mida Jeesus teeks.
Lisaks kõigile eelpool nimetatule me muidugi mängisime, laulsime, katsime ühiselt söögilaua ja saime olla ühises osaduses. Nii hea on olla Jumalaga sõber, sest tema käest tuleb kõik hea.
Ilmunud on uus raamat – “Eesti kiriku- ja religioonilugu”
Inimeseks olemise üks oluline tahk on religioon, mis on kujundanud ühiskondi ja kultuure üle kogu maailma. Eesti pole siin erand. Meid ümbritsev usuelu ja kirikud äratavad küsimusi – miks on meie kaasmaalaste usulised vaated ja kombed just sellised, nagu need on? Eesti kiriku- ja religioonilugu heidab ajas tagasi vaadates valgust tänase usulise olukorra kujunemisele. Ajaloo, arheoloogia, folkloristika, keeleteaduse, religioonisotsioloogia ja teoloogia asjatundjatest autorite kõrgkooliõpik tutvustab kristluse ajalugu Eestis laiemas religiooni- ja kultuuriloolises ning ühiskondlikus kontekstis, kasutades uusimaid uurimistulemusi.
Autorid: Tõnno Jonuks, Anti Selart, Tiina Kala, Inna Jürjo, Juhan Kreem, Jüri Kivimäe, Lea Kõiv, Piret Lotman, Andres Andresen, Mati Laur, Kristiina Ross, Ülo Valk, Urmas Petti, Riho Altnurme, Toomas Schvak, Toivo Pilli, Atko Remmel, Priit Rohtmets, Andrei Sõtšov, Toomas Abiline, Lea Altnurme.
Koostaja: Riho Altnurme.
Väljaandja: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.
Hea ajakirja lugeja
Kiirelt mööduvatest päevadest ja kuudest on taas saanud lõppev aasta, mis sel korral kaob ajalukku juubeliaastana, mil tähistasime poole sajandi möödumist Lutheri reformatsiooni algusest. Samas oleme tänutundes mõtelnud ajas tagasi ka meie väikese ja armsa Eesti Metodisti Kiriku teenimistöö 110 aastale siin Maarjamaa pinnal. Siinkohal tänan südamest kõiki, kes aitasid kaasa pildi- ja muu näitusematerjali kogumisel ajajoon-näituse jaoks, mis jääb veel mõneks ajaks üles Tallinna koguduse aatriumi nii reformatsiooni kui ka metodisti kiriku töö vilju meenutama.
Advendiajast oleme jõudmas Kristuse sündimise pühadesse, mis võiks olla tõelise rahu aeg. Maailm meie ümber pakub aga kõike muud. Igaüks meist vajab rahu, seda nii meie ümber kui ka meie sees. Shalom heebrea keeles tähendab rohkemat kui lihtsalt rahu. Shalom on täielik ja lõplik rahu. Selle sõna tähendusvarjunditena võiks esile tuua veel terviklikkust, täielikkust, lõpetatust, aga ka tervist, heaolu, turvalisust, mõistlikkust, rahu ja vaikust, täiuslikkust, puhkust, harmooniat ning ebakõla või ärrituspõhjuste puudumist. Psalmis 29:11 öeldakse, et „Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga.“ Hea on teada, et tõeline shalom kingitakse meile väljastpoolt seda maailma. Lase Jumalal teha jõuluajal sulle kingitus, andes tugevuse ja rahu, mida sa nii hädasti igapäevaelus vajad.
Õnnistatud jõuluaega ja rahulikku uut aastat 2018!
Jõulurahu
Tekst: Luuka evangeelium, 2:(1-20) 13, 14. Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”
Aastaid tagasi, ühel jõulukuul, kui meie lapsed olid alles väikesed, otsustasime minna koduküla inimestele jõulurahu soovima.
Olime viiekesi – abikaasa ja mina, koos meie tütre ja kahe pojaga. Oli detsembrikuine õhtupoolik ja õrn päiksekuma läbi õhulise pilvekihi hakkas juba taamalasuvale metsapiirile lähenema. Astusime mööda sissetallatud teerada, lumi jalge all krudisemas. Vanemal pojal plastikust „Salvo” kelk koos toidupakkide ja väikeste kingitustega nööripidi järel.
Jõudnud esimese talu ukse taha, süütasime küünla, koputasime uksele ja kui imestunud perenaine tuli ust avama, laulsime üheskoos jõululaulu ning soovisime perele jõulurahu.
Heldinud pilgu ja sooja südamega kutsuti meid tuppa, kuid kauaks ei võinud peatuma jääda, sest kõik talud oli vaja läbi käia ja kõigile jõulutervitus edasi anda.
See väike armastusetegu avas inimeste südamed ja lõi usaldussilla me vahele.
Maailm meie ümber on pingeline ja rahutu. Samal ajal inimesed otsivad rahu. Paraku ei ole see ilma armastava Jumalata leitav. Pea iga päev kuuleme meedia vahendusel sõjasõnumeid ja teateid uutest puhkenud sõjakolletest.
Lähis-Idas, Süürias ja Iraagis valitsev sõjaolukord ja terror on ähvardavalt pikale veninud. Iisraelis jätkuvad pinged araablaste ja juutide kogukondade vahel. Iisraeliga seonduv on aegade tähis sellele maailmale.
Jumal kutsub oma prohvetite läbi meid üles paluma rahu Iisraelile ja Jeruusalemmale – Suure Kuninga linnale! Nende rahust sõltub ka meie rahu.
Tuleb olla väga tänulik Issandale rahu eest meie armsal kodumaal ja palvetada meie rahva juhtide eest, et õigus ja õiglus valitseks maal.
On palju rahutust ja depressiooni, mille all inimesed kannatavad. Vaja on sisemist rahu. Tänapäeva ühiskonnas valitseb töö- ja rahapuudus, veelgi enam aga armastuse ja läheduse puudus. Inimesed elavad üksteise kõrval, kuid tunnevad end ikkagi üksikutena.
Vana jõululaul algab sõnadega: „Neil karjastel väljal vist mure on käes…”. Mis siis oli karjaste mure? Puudus lootus elule parema tuleviku nimel. Nad olid madalaima sotsiaalse staatusega inimesed tol ajal, keda peeti religioosselt ebapuhtaiks.
Tänapäeval võib kohata inimesi, kes on jäänud ilma tööst, võib olla ka kodust ning elatuvad sellest, mida teised ära viskavad. Jeesus oli ja on ka täna selliste inimeste lootus. Kristuse sünniga näitas Jumal, et midagi uut oli tekkinud – inimmaailmas oli toimunud läbimurre.
Jeesus kohtas oma maise teenistuse ajal sageli vaeseid, haigeid ning madala moraaliga inimesi, kes olid hüljatud ja põlatud. Ta teenis neid, parandades kõiki haiged ja ajades välja kurje vaime, kutsus meeleparandusele ja kuulutas Jumala Kuningriigi tulekut. Ta andis inimestele lootust, täites nende südamed rahu ja rõõmuga. Karjased olid esimesed, keda inglid külastasid ja kes olid kutsutud tulema ning nägema vastsündinud Päästjat.
Jumal üllatab meid sageli, kui Ta valib väga tavalised inimesed täitma Temale olulisi ülesandeid.
– Kui Jumal valis Iisraelile uut kuningat, siis Ta valik langes Taavetile, kes oli lihtne lambakarjus ja pere kõige noorem. Isegi isa ei vaevunud Taavetit töö juurest ära kutsuma, kui ta vendade seast Iisraelile kuningat valiti.
– Jumal valis Sauluse, kes oli suur kristlaste tagakiusaja, et muuta ta elu ja viia tema kaudu päästesõnum paganatele.
Nende näidete põhjal võiks arvata nagu astuks Jumal vahel oma rajalt kõrvale. Ta kasutas karjaseid, et nende kaudu kuulutada sündinud Messiast oma rahvale. Võib ju tunduda, et nad on ebasobivad kandidaadid Kristuse evangeeliumi kuulutamiseks. Ent Jumalale meeldivad lihtsad inimesed.
Vahel võib meile endilegi tunduda, et me ei ole sobivad ühe või teise ülesande täitmiseks, mida Jumal on kutsunud tegema ning me tõrgume seda vastu võtmast. Jumal aga ei ootagi meie enda võimekust, vaid kui me Talle kuuletume, siis Ta kvalifitseerib selleks meid ise. Jumal kutsub meid oma töösse, kuhu õnnestumine ja kordaminek on juba sisse kirjutatud. Ta taastab inimelu, andes sellele uue ja kõrgema väärtuse. Jeesus sündis laudas, väikeses Petlemma linnas, kaugel ideaalsetest tingimustest või tänapäeva „euronõuetest”.
Sädelevatel jõulukaartidel ja kauni kujundusega sakraalse sisuga piltidel võime näha, kuidas Maarja ja Joosep vaatavad heldinult oma sõimes magavat lapsukest.
See võib tekitada sooja ja pisut nostalgilise tunde, kuid on põhjust arvata, et Jeesuse sünd oli Maarja ja Joosepi jaoks kaugel meeldivast, hubasest olemisest. Teekond oli olnud raske ja väsitav. Kuna majas polnud kohta, pidid nad leppima laudaga, mis haises loomahigi ja sõnniku järele. Vastsündinud lapsukesele aga leiti koht loomasõimes.
See olukirjeldus on kui vaimulik võrdpilt sellest, mida meil, pattulangenud inimestel, on võimalik Jumalale pakkuda. Me tuleme Jumala juurde oma musta mineviku, rikutud elu, murtuse, süü ja häbiga. Kuid sellepärast Ta siia meie juurde tuligi, et päästa meid sellest olukorrast ning tuua esile muutus. Ta vabastab inimese patust ja kurjusest ning annab andestuse ja lepituse taevase Isaga. Veel enamgi – enne ristisurma ütles Jeesus oma järgijatele: Ma lähen teile taevaseid eluasemeid valmistama, et võtta teid kaasa, et teiegi oleksite seal, kus mina olen. Kui me kord igavikku jõuame, võtab Tema meid vastu oma kuninglikesse kodadesse.
Kogu selle tehingu võtmeks on Jumala armastus (Jh 3:16).
Juudi traditsiooni ja tava kohaselt, kui meenutatakse mingit olulist sündmust, tehakse seda igakord uuesti läbi elades.
Nii näiteks lehtmajadepühal Iisraelis ehitatakse palmiokstest varjualused ja elatakse nendes nädal aega, meenutamaks Egiptuse orjuse alt vabanemist ja sellele järgnenud kõrberännakut, kus elati telkides. Kristlikus traditsioonis tähistame sarnaselt Kristuse sündi ja Tema tulekut siia maailma. Täna aga elame juba Kristuse taastulemise ootuses.
On saanud heaks tavaks, et jõuluõhtul kogunevad pered koju. Sageli tullakse kokku vanemate või vanavanemate juurde, käiakse ühiselt kirikus, kaetakse lauad paremate toitudega, jagatakse kingitusi ning tuntakse rõõmu üksteise lähedusest ja jõuluhardusest.
Koos viibides mõtelgem, et sel imelisel jõuluööl, kui Kristus sündis, lahkus Ta oma taevase Isa juurest. Ta jättis maha kogu taevase au ja sündis inimlapsena siia maailma, mis oli patu poolt rikutud – täis valu ja ahastust, kurjust ning vägivalda, et kinkida meile elu ja seda ülirohkelt. Ta tegi seda meie pärast!
Palvetagem: Meie Isa, kes Sa oled taevas, tänu Sulle, et Sa oled saatnud meile oma Poja, Jeesuse Kristuse, kes on tõotatud Messias, et juhatada meid päästeteele ja õpetada meid käima tões. Ole meile eluks siin maa peal ja ka kord igavikus, kui see maailm kaob, et meie oleksime nüüd ja igavesti koos Sinuga. Tänu Sulle, et Sa tood rahu meie südameisse ja annad lootust tulevikuks. Seepärast palume, puhasta meie südamed ja pühitse meie elu, et me oleksime valmis Sinuga kohtuma, kui Sina tuled. Tule, Issand Jeesus, tule! Aamen.
Pastor Hans Lahi
Rakvere ja Sakussaare kogudus
Kümnisest uue lepingu valguses
Kümnis on oluline ja ilus osa kristlikust elust, aga kui ma oleksin metodisti kiriku peapiiskop, annaksin välja seaduse, mis keelab korjanduse kirikus ilma eriloata. Hea uudis on, et metodistidel ei ole peapiiskoppi. Seega sellist seadust ei tule. Kas kümnisest on võimalik rääkida ilma korjandusest rääkimata? Jah, seetõttu, et mul on veel üks hea uudis: rahal ei olegi kõige olulisem osa selles teemas.
Alustame algusest. Mis on kümnis? Tegelikult on selle teema ümber palju segadust. Kui ma küsiksin teie käest: milline protsent oma sissetulekust on vaja anda, et saaksite öelda, et piibellik kümnis on antud? Tõenäoliselt tuleb vastuseks 10%. Kahjuks on see vale vastus.
Kümnis tuleb Vanast Testamendist, Moosese Seadusest (4Ms 18:21), kus loeme, et iisraellased pidid andma 10% kogudusetelgile. See on see, mida me tavaliselt mõtleme kümnise all – anname 10% oma sissetulekust kirikule.
Aga Moosese Seaduses on veel üks kümnis, mis oli kasutusel suurtel usupidudel. 5Ms 14:22-23 loeme, „Sa pead igal aastal andma kümnist kõigest oma külvi saagist, mis su põllul kasvab; ja söö Issanda, oma Jumala ees selles paigas, mille ta valib oma nimele eluasemeks … osta raha eest kõike, mida su hing himustab, veiseid, lambaid ja kitsi, veini ja vägijooki ja kõike, mida su hing sinult nõuab, ja söö seal Issanda, oma Jumala ees ning ole rõõmus, sina ja su pere!“
Mõtle sellele! 10% oma sissetulekust kasutada toidu ja joogi ostmiseks – kõike, mida su hing himustab! Ja kõik usklikud tulevad kokku samasse paika, et korraldada suur pidustus Jumala ees! See võiks meenutada EMK suvekonverentsi, kuid mõtle, milline võimas pidu see oleks niisuguse eelarvega! Aga see oli lisakümnis, mida Iisraelil tuli anda.
Paar salmi edasi leiame kolmanda kümnise, mida oli vaja anda. „Igal kolmandal aastal too kogu kümnis oma selle aasta saagist ja paiguta oma väravaisse! Siis tulgu … võõras ning vaeslaps ja lesknaine, kes on su väravais, ja nad söögu ning nende kõht saagu täis.“ (5Ms 14:28-29).
Kuna see toimub igal kolmandal aastal, siis keskmiselt tuleb igal aastal anda 3,3% vaestele oma linnas.
Seega piibellik kümnis on suurem kui 10%! Moosese Seaduses on 3 erinevat kümnist, kokku 23,3%, mida iisraellased pidid igal aastal andma. See oleks väga raske. Ja see läheb veel raskemaks. Paulus kirjutas Gl 5:3, et kui usume, et on vaja Seadust täita, siis on vaja täita kogu Seadust.
Kui Seadus on meile kohustuslik, siis me ei saa valida üht osa ja ignoreerida teist. See tähendab, et me ei saa valida ühte kümnist ja ignoreerida teisi. Ei! Meil on vaja anda kõik kolm kümnist, 23,3%. Lisaks sellele tuleb täita kogu Moosese Seadust, mitte ainult kümnise reeglit. See tähendab seda, et me ei tohi enam sealiha süüa (3Ms 11:7-8). Kui oled tööandja, siis peaksid palka maksma iga päev (3Ms 19:13). Sellega ei tohi oodata kuu lõpuni, isegi mitte järgmise päevani. Iga päev tuleb maksta. Riided ei tohi olla tehtud kahest erinevast materjalist (3Ms 19:19). Puuvilla ja villa segu ei ole lubatud!
Seadusi on palju ja mõned toovad kaasa karmi karistuse, näiteks: kes neab oma isa ja ema, seda karistatagu surmaga (3Ms 20:9). Ja nii edasi ja nii edasi. Vanas Testamendis on veel palju seadusi ja Paulus ütleb, et kui usume, et on vaja Seadust täita, siis on vaja täita kogu Seadust.
Hea uudis on, et kui oleme kristlased, siis me ei ole Seaduse all. Meil ei ole seaduslikku kohustust ühtegi neist seadustest täita!
Lubage ma selgitan. Moosese Seadust on Piiblis kirjeldatud kui lepingut Jumala ja Iisraeli vahel. Näiteks kümnes käsus, mille Jumal kirjutas kivitahvli peale Moosese Siinai mäel olles, olid lepingu nõuded. Seadus õpetas Iisraelile, mida see tähendab, et Jumal on püha, mida tähendab olla suhtes Jumalaga, mida tähendab olla püha ebapühas maailmas. Seadus õpetas Iisraelile kõike seda ja veel palju enamat. Seadusel oli väga oluline roll, aga juba algusest peale oli Jumalal plaan ja ta saatis prohvetliku sõna Jeremijale, et tuleb päev, mil ta teeb uue lepingu:
„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand –, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“ (Jr 31:31-34.)
Jumal lubas, et uus leping on kirjutatud inimsüdamesse ja toob andeksandmise meie pattudest. Vana leping, kui rahvas tuli Egiptusemaalt välja, oli kirjutatud kivitahvlile. See on see, mida meie nimetame Moosese Seaduseks. Seaduses olid lepingu nõuded ja kümnis oli üks osa sellest. Aga Jumal ütles Jeremijale, et tuleb päev, mil ta teeb uue lepingu.
500 aastat hiljem, pärast õhtusöömaaega, võttis Jeesus karika ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.“ (Lk 22:20.) Paulus kirjutas, et kristlased „…on Kristuse kiri,… mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele.“ (2Kr 3:3.)
Uus leping on Uus Testament („testament“ tähendab ladina keeles lepingut). Meie suhe Jumalaga ei tule seaduse kaudu, vaid Jeesuse vere kaudu. Miks kristlased söövad sealiha? Miks me ei ohverda loomi? Miks meil on lubatud kanda riideid, milles on 50% puuvilla ja 50% muud? Sellepärast, et me ei ole Seaduse all. Heebrea kirjas 10:1 loeme, et „Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari.“ Moosese Seadus on nagu teeviidad, mis aitavad meil aru saada Jumala heast tahtest. Nad näitavad meile kätte tee Jeesuse poole. Vanas Testamendis õpime palju sellest, mida Jumal meilt elus ootab. Aga meie, kes elame Jeesuse vere lepingu all, ei ole kohustatud Seadust ehk vana lepingut täitma. Nagu Paulus kirjutas galaatlastele: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“
(Gl 5:1.)
Kui elame Jeesuse vere lepingu all, siis ei saa öelda, et 10% kümnise andmine on meile piibellik, seaduslik nõue – sellepärast, et meie ei ole Seaduse all.
Aga kümnise printsiibil on meile kindlasti midagi õpetada, nii nagu kõigil teistel Moosese Seaduse printsiipidel – need on teeviidad, tulevaste hüvede vari.
Moosese seaduses on üks ohver, mis on seotud kümnisega: uudseviljaand.
„Ja kui sa tuled maale, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks ja sa vallutad selle ning elad seal, siis võta maa kõigest uudseviljast, mis sa saad saagiks oma maalt, mille Issand, su Jumal, sulle annab, pane korvi ja mine paika, mille Issand, su Jumal, valib oma nimele eluasemeks! Ja mine preestri juurde, kes neil päevil on ametis, ja ütle temale: „Mina kuulutan täna Issandale, su Jumalale, et ma olen jõudnud sellele maale, mille Issand vandega meie vanemaile oli tõotanud anda meile.” Ja preester võtku su käest korv ning pangu see maha Issanda, su Jumala altari ette! Ja sina tunnista ning ütle Issanda, oma Jumala ees: „Mu isa oli rändav aramealane, kes läks alla Egiptusesse ja elas seal võõrana väheste inimestega. Aga ta sai seal suureks, vägevaks ja arvurikkaks rahvaks. Egiptlased aga kohtlesid meid kurjasti ja rõhusid meid ning panid meile peale raske orjuse. Siis me kisendasime Issanda, oma vanemate Jumala poole, ja Issand kuulis meie häält ning nägi meie viletsust, meie vaeva ja meie häda. Ja Issand viis meid Egiptusest välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega suure hirmu saatel, tunnustähtedega ja imetegudega. Ja ta tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab. Ja nüüd, vaata, ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud.” Ja aseta see Issanda, oma Jumala ette ning kummarda Issanda, oma Jumala ees.“ (5Ms 26:1-10.)
Mooses annab rahvale palju ülesandeid, mida on vaja täita pärast nende jõudmist tõotatud maale. Uudseviljaand oli vaja tuua igal aastal pärast lõikust; ja nagu ka teisi ülesandeid, ei tohtinud seda lihtsalt masinlikult täita, vaid sellel annil oli eesmärk, mida tuli tõsiselt võtta.
Mis oli see eesmärk? Vaatame uuesti teksti. Nad pidid tooma uudseviljast (saagist) preestrile (s 2-3) ehk tooma selle Jumala ette. „Ja ütle: mina kuulutan Issandale…“ (s 3.) Ohvrianni keskmeks oli kuulutus. Mida oli vaja kuulutada? „Ma olen jõudnud sellele maale, mille Issand vandega meie vanemaile oli tõotanud anda meile.“ (s 3.) Ehk ma kuulutan, et Jumal on olnud mulle ustav. Jumal on täitnud oma tõotused mulle ja mu perele. Jumal on ustav.
Kuulutus jätkub: Mu isa oli rändav aramealane (s 5). Mu isa ei olnud tähtis isik. Ta rändas siin ja seal, üks tavaline mees väikese perega, lihtsalt alandlik inimene. Aga mu isa sai suureks ja vägevaks. Kogu teksti fookus on Jumala õnnistusel. See on Jumal, kes on minu peret õnnistanud.
Aga nad kohtlesid meid kurjasti ja rõhusid meid (s 6). Elu ei ole alati ilus. Raskused on elu osa, olgu majanduslikud või tervisehädad. Aga ma kuulutan, et Issand kuulis meie häält, kui meie kisendasime (s 7) ja andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab (s. 9). Kuulutame, et Jumal on ustav, Jumal on hea, Jumal on meiega ja õnnistab meid.
Isegi Vana Testamendi ajal ei olnud põhjuseks, miks Iisrael peaks andma kümnist ja uudseviljaandi, see, et Seadus ütleb nii, vaid see, et nad on tänulikud Jumalale tema ustavuse eest.
See kuulutus, mis oli vana lepingu iisraellastele Seaduse täitmine, õpetab meid vaatama maailma õigest perspektiivist. Ma ei ole suur või tähtis, mu isa oli rändav aramealane. Aga Jumal on ustav ja hea ka läbi kõige raskemate aegade; ta on mind õnnistanud.
Kas me näeme seda oma elus? Kas näeme Jumala õnnistusi? Ma ei ole rikas, mu auto on väga vana ja kipub lagunema, on olnud ka terviseprobleeme ja ma loodan, et ma olen selle kõige kaudu kannatlikkust õppinud. Aga Jumal on õnnistanud mind sooja kodu ja maitsva toiduga. Jumal on õnnistanud oma ligioluga ja suuremat õnnistust ei saagi olla. Kui ma tunnistan Jumala õnnistusest, mida ma teen järgmisena? „Ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud.“ (s 10.)
Iisraelis oli põlluharimise ja loomakasvatuse kultuur. Ma kasvasin üles samuti maakohas ja suur osa meie toidust tuli juurviljaaiast; liha oli pärit omakasvatatud loomadelt. Farmerid teavad, kui sõltuvad nad on loodusest. Linnameestel on lihtsam mõelda, et kui ma olen tark ja töökas, tuleb edu. Aga ükskõik kui töökas talumees ka pole, kui vihma ei tule või tuleb valel ajal, ei ole midagi teha. Sa oled täiesti sõltuv ilmast, st Jumalast. Aga tegelikult on ka ärimehed sõltuvad Jumalast – me kõik oleme. Iga hingetõmme, mille me teeme, on kingitus Jumalalt.
Ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud. Ma saan aru, ma tunnistan, et kõik, mis ma oled saanud, on kingitus Jumalalt. Ma ei anna Jumalale seda, mis on minu oma. Vana Testamendi Iisraelis valitses arusaam, et kõik on pärand Jumalalt. Meie ei anna Jumalale seda, mis on meie oma – kuna kõik on algusest peale Jumala oma. Meie lihtsalt anname osa sellest Jumalale tänulikkuses tagasi. Ning kummarda Issanda, oma Jumala ees. (s 10.)
Alguses ehk märkasite, et sõna „korjandus“ on mulle probleemiks. Eesti Keele Instituudi sõnaraamat ütleb, et korjandus on „raha kogumine paljudelt isikutelt kellegi või millegi heaks“.
Olen aeg ajalt kuulnud erinevates kirikutes: „Elektriarve on suur, nüüd paneme kokku korjanduse.“ See on korjandus: raha kogumine millegi heaks, mingi institutsiooni arvete maksmiseks. Kui oleksime klubi, siis oleks loomulik, et klubi liikmed koguvad raha arvete maksmiseks – selleks, et klubi võiks tegutsemist jätkata. Minu jaoks toob sõna „korjandus“ kaasa selle maailma fookuse: see toimub millegi või kellegi heaks. Kiriku seisukohalt toob sõna „korjandus“ kaasa vale arusaama.
Kirikus peame silmas ohvrit. Seega minu parandatud definitsiooni järgi (et sobiks kristliku arusaamisega) on ohver see, mida annetatakse Jumalale, tänuks millegi eest. Ohvri fookuses ei ole selle maailma arved – fookus on Jumalal. Ohver on üks viis, kuidas me kummardame Jumala ees ja kuulutame oma tänulikkust. Ohver on võimalus näidata Jumalale, et me saame aru, et kõik, mis meil on, on tegelikult tema oma. Sellega ütleme ka endale, et ma saan aru, et olen sõltuv Jumalast, kes on olnud mulle ustav.
Ütlesin alguses, et raha ei ole kümnise teemas nii oluline. Loomulikult on raha see, mida võiksime kõige lihtsamalt ohvrina Jumalale tuua, aga raha on lihtsalt vahend, see ei ole fookus. Loomulikult on kogudustel raha vaja, et teha jätkuvalt Jumala riigi tööd ja ohvrisüsteem on see, kuidas Jumal need vajadused täidab.
Küsimus on meie fookuses. Kui ohvrikandikud liiguvad, siis millised mõtted liiguvad meie peas? Kas mõtleme kohustusest? Kui suure protsendi peaksin andma? Jeesus rääkis kümnisest ainult paar korda. Variserid, kes andsid täpselt kümnist, mõistis ta hukka. Meie ei ole Seaduse all. Protsendi suurus ei ole nii oluline kui südamehoiak. Mis mõtted liiguvad meie peas? Kas muretseme füüsilise maailma arvete pärast? Jeesus ütles väga selgelt, et see ei tohi olla meie mure – sellepärast, et „teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust“ (Mt 6:31-33).
Kui ohvrikandikud ringi liiguvad, siis peaksid meie peas olema samad mõtted, nagu ühislaule lauldes. Või miks me üldse tuleme kirikusse?
Kui teeme seda Seaduse või kohustuse tõttu, siis on meil suur probleem. Kui elame Jeesuse vere lepingu all, siis me ei ole Seaduse all. Ei ole enam reegleid meist väljaspool, mis meid kohustavad. Ei! Uues lepingus on Seadus kirjutatud meie südamesse! (Jr 31:31-34.) On toimunud sisemine muudatus, kui Püha Vaim on tulnud meie sisse. Mida me teeme, ei lähtu kohustustest! See kasvab loomulikult välja meie uuendatud südamest – nagu Vaimu vili. See ei ole enam Seaduse või kohustusega seotud vana lepingu kümnisesüsteemi järgimine. Ohvri toomine on veel üks võimalus kummardada Jumala ette. Kas nimetame seda korjanduseks või ohvriks või kuidagi teisiti, ei ole lõpuks oluline. Need on lihtsalt sõnad. Tähtis on, et see annab meile võimaluse kohtuda Jumalaga, tänada teda nende õnnistuste eest, mida ta on meile andnud ja ülistada teda tema ustavuse eest.
Summa, mille me anname, ei ole kõige tähtsam. Kõige olulisem on see, et me kohtume Jumalaga selles hetkes. See, mida me ohverdame, peegeldab meie suhet Jumalaga. Tõeline ohver tuleb südamest tulevast tänulikkusest selle eest, mida Jumal on meile teinud.
Mark Nelson
EMK Teoloogiline Seminari dekaan
Võru koguduse aastapäev ja hoone luba
Võru koguduse 23. aastapäeval (esialgse, vana, hoone üleandmine toimus 2. okt 1994) võisime rõõmustada ka selle üle, et 27. okt 2017 saime valminud juurdeehitusega Võru Elupuu kiriku hoonele ametliku kasutusloa. Kümme aastat ehitustegevust on Jumala abiga vilja kandnud! Tänan kogu südamest kõiki, kes on meie kogudusele kaasa elanud, selles teeninud, kaasa palvetanud ja paljudel viisidel toetanud ning kes seda kõike jätkuvalt teevad! See on suur eesõigus ja arm. Tänu ja ülistus olgu Jumalale!
Hea Jumala käe all!
Sel aastal täitus 20 aastat vaimuliku töö algusest Sakussaare külas. Maja sisseõnnistamine toimus 26. augustil 1997. a superintendent Olav Pärnametsa ja Tapa pastori Endel Rangi poolt.
Pühapäevasel 29. oktoobri tänujumalateenistusel tänasime üheskoos Issandat, kes on meid kandnud tänasesse päeva ja annab lootust tulevikuks.
Tervitusi jagasid head sõbrad Tallinnast, Tapalt ja naaberkogudusest Ilumäelt. Jutlustas Olav Pärnamets. Muusika ja lauluga olid rõõmustamas Eivin Toodo ansambel ning Urve ja Olav Pärnametsa duett.
Tänulik Sakussaare kogudus
Isadepäev Tallinnas
Jumalateenistust läbi viinud õed kutsusid altari ette kõik kohalolnud isad, vanaisad, ristiisad… Sai rõõmustavalt pikk rivi. Tänulik aplaus taevasele Isale ja meie maistele isadele ei tahtnud vaibuda.
EKB Liidu ekspresident Meego Remmel valiti Euroopa Baptistiliidu (EBF) asepresidendiks
Armeenias, Jerevanis koos olnud 42 baptistiliidu esindajate 21. septembri valik tähendab ka seda, et kahe aasta pärast saab Remmelist organisatsiooni president. Eeloleval kahel aastal kannab seda vastutust Jenni Entrican Suurbritanniast.