14. septembril täitub Narva metodisti koguduse emeriitpastoril Peeter Piirisillal 95 eluaastat. Marjana Luist palus Peetril jutustada, milline oli tema lapsepõlv ja noorusaeg, kuidas ta sai kristlaseks, kuidas Jumal teda pastoriks kutsus ja milline oli tema teenimisaeg Narva koguduse pastorina.
Ma sündisin ja kasvasin Kagu-Eestis, Saatse külas põlluharijate peres. Vanemad käisid apostellik-õigeusu kirikus. Kui ma karjapoisi ameti lõpetasin, hakkasin ka mina pühapäeviti seal kirikus käima. Sinna tuli minna jala – 4,5 kilomeetrit sinna ja sama palju tagasi. Päästmisest seal küll ei räägitud, aga kui nüüd hiljem sellele mõtlen, et miks ma seal käisin, siis mõistan, et see oli ettevalmistus tööle, mis mind ootas.
Eesti ajal lõpus hakkasid meie juures külas käima usklikud vennad. Hiljem selgus, et nad olid meie sugulased. Olin siis veel noor koolipoiss. Jooksin paljajalu neid taresse kuulama. Tuba oli rahvast täis. Kõik seisid, mina ka. Muud ei jäänud mulle meelde, kui vaid see lause, et oleme väga tänulikd, et te olete tulnud täna Jumala Sõna kuulama. See kõik mõjus mulle.
Meie külast kaks perekonda andsid oma elud Jumalale ja hakkasid käima baptisti koguduses. Nad olid usklikud nii kaua, kuni vene väed 1940. aastal sisse tulid. Siis lõppes ka nende usuelu – pühapäeviti hakati tööd tegema, mõni hakkas viina võtma. Nagu Jumala Sõna ütleb: usk ei jõudnud juurduda. Minul poisikesena oli seda väga valus vaadata, et kuidas nad enne uskusid, laulsid ja palvetasid, nüüd aga läksid maailma tagasi. Ma ei mõistnud seda.
Kuni 20. eluaastani elasin isatalus, olin põllutöödes abiks. Isa õpetas mind hobusega kündma, kui olin 13-aastane. Mul oli hea meel, et sain isale abiks olla. Isa oli haiglane, ta oli uudismaal käies ja raske tööga oma tervise kaotanud. Minu ema sai elada vaid 32 eluaastat. Hiljem mõtlesin, et miks ta nii haigeks jäi, et suri. Meie lähedal oli jõhvikasoo. Jõhvikaid oli vaja korjata ja Petseris müüa, et raha saada. Kust talunik mujalt ikka raha saab – midagi pidi müüma. Arvan, et emal ei olnud õigeid kummikuid ning külmas vees jõhvikaid korjates ta haigestus ja suri. Siis ilmus meie majja kasuema – tema elas 57 aastat. Minu õdedel ei olnud samuti õnne. Vanem õde sai elada vaid 19 aastat, teine õde 27 aastat. Kasuemast sündis tütar – tema sai elada 72 aastat.
Kui ma 20-aastaseks sain, tuli mul minna nõukogude sõjaväkke. Seal teenisin kolm aastat – kõigepealt Valgevenes, kus saime nälga näha. Seejärel toodi meid Tallinna, kus saime paremini süüa. 1949. aastal viidi meid Venemaale miiniväljadele minöörideks. Mürsud ja miinid, mis olid sõja ajal jäetud maa sisse ja maa peale, tuli ära korjata. See oli väga ohtlik töö. Mõned kaotasid seal oma sõrmed, mõned oma elud. Meil ei olnud miinide otsimiseks aparaate. Pidime pika terasvardaga maapinda torkima, et miine leida. Niimoodi oli neid leida raske. Sõjast oli juba mõnda aega möödas ja osadele miiniväljadele oli kasvanud võsa ning lehed olid maapinnal. Ühel päeval olime ühel sellisel väljal miine otsimas, otsisin ja torkisin ja järsku vaatan, et olin astunud jala servaga miini peale. Oleks ma täie jalaga astunud, siis ma ei tea, mis oleks saanud. Tänasin Jumalat, et jäin elama ega saanud haavata.
Armees olles kutsuti mind ühel päeval staapi ohvitseride ette aru andma oma kirjutiste kohta, mille ma olin sõdurite magamistubadesse pannud. Kirjutiste abiga püüdsin kutsuda neid patutundmisele. Mulle öeldi, et ma lähen selle teo pärast vanglasse, kuid mõne päeva pärast kästi mul kirjutada seletuskiri ja sellega asi piirduski.
Sel ajal, kui olin Valgevenes armees aega teenimas, suri mu isa. Ma ei saanud minna tema matustele. Kasuema koos oma tütrega elasid minu isakodus, kuhu ma pärast ajateenistust kolmeks kuuks puhkama läksin. Seejärel sõitsin Tallinna, ilma, et mul oleks seal olnud elamist või tööd. Mul oli Tallinnas elamas kaks tädi – nemad võtsid mind esialgu oma hoole alla. Hiljem sain endale elamispinna pesuköögis, kus ei olnud ei pliiti ega ahju. Hakkasime pesukööki remontima ja ehitama, nii et sain sinna köögi ja toa. Tõin ka elektri sisse. Kutsusin ka oma õe Tallinnasse elama. Leidsime endale mõlemad töökohad.
Mõne aja pärast jäi kasuema haigeks ja toodi Tallinnasse. Kui kasuema oli haiglas, käisin arstidelt küsimas, kas tal on veel elulootust. Arstid ütlesid, et ei ole – üks tema kopsudest oli peaaegu täitsa must ja haigus hakkas tungima ka teise kopsu. Arstid ei lubanud mul emale midagi öelda, et teda mitte ehmatada. Läksin ema vaatama ja küsimusele, kuidas tal läheb, vastas, ema, et tänu Jumalale ei ole tal enam valusid. Valetasin talle ja ütlesin, et arstid olid andnud talle elulootust. Aga ema ütles: „Ei, ma ei saa terveks. Täna öösel tuli minu voodi juurde ingel ja ütles, et ma tulen sulle varsti järele.“ Sel ajal ma ei teadnud, et ema oli sügavalt usklik ja seetõttu ta ei kartnud surma. Siis tunnistasin üles, mida arstid olid öelnud. Ema ütles, et pole viga. Vähk ei hirmutanud teda üldse. Viisin ema koju, kus ta elas paar nädalat ja minu silmade all ta suri.
Minu õde abiellus ja ma jäin üksinda pesukööki elama. Hiljem sain endale parema korteri Tallinnas.
1959. aastal sattusin esimest korda metodisti kirikusse. Oli pühapäeva õhtu ja ma pidin minema üht oma sõpra vaatama. Ostsin tolle aja kombe järgi kaasa võtmiseks viinapudeli, kuigi ma ise ei joonud. Sõitsin trammiga keskväljakule ja järsku oleks nagu keegi minu jalad kinni pannud, ma ei saanud edasi minna. Vaatasin seal olles Merepuiestee kirikut ja nägin seal valgust sees põlemas. Saatan sosistas, et sa ei saa minna pühakotta viinapudel taskus. Aga läksin ikkagi. Saatan ütles jälle: mis sa sinna lähed, noor mees, sul on oma kirik (apostellik-õigeusu kirik). Aga mina läksin ikkagi. Selgus, et parasjagu oli adventkoguduse jumalateenistus, kus laulis suur koor. Pärast jumalateenistust uksest välja tulles lugesin uksel olevat silti, kus oli kirjas ka metodisti koguduse jumalateenistuste ajad. Pühapäeva hommikuti käisin oma kirikus ja pühapäeva õhtuti hakkasin käima Merepuiestee kirikus. Siis olid seal Oengo, Kuum ja teised vennad. Oengo jutlused olid väga erilised – ta oli tark mees, professor, ta oskas rääkida nii uskmatutele kui ka usklikele. Kui Oengo rääkis, siis oli tal põrutavalt kõva hääl – see tõi mind patutundmisele. Mind võeti seal armastusega vastu. Kutsusin Merepuiestee kirikusse ka oma õe ning ta sai koguduse liikmeks. Eelmisel aastal liitus üks tema poegadest koos oma abikaasaga samuti Tallinna metodisti kogudusega.
Minu töökaaslane laulis Merepuiestee koguduse meeskooris. Ta kutsus ka mind laulma. Siis hakkasin laulma veel teisteski koorides ja ansamblites. Käisime ansamblitega ringi rändamas – seda kõike sünnipäevade nime all, sest ametlikult olid sellised kooskäimised keelatud. Meie laulud ja tunnistused salvestati magnetofonidega üles. Rändasin niimoodi ringi umbes 14 aastat.
Tuli aeg, kui Narva oli vaja pastorit. Olime ansambliga seal käinud ja seepärast tehti mulle ettepanek, et läheksin sinna pastoriks, kuna mul oli vene keel selge ja olin Narva koguduse tööga kursis. Ma ütlesin ei. Mõne aja pärast küsis superintendent Kuum minult uuesti, kas ma lähen Narva. Ta ütles, et keegi ei taha sinna minna – ühel on majapidamine Tallinnas, teisel ei tahtnud naine Narva minna, kolmas ütles, et ta ei oska vene keelt. Kõik leidsid vabandusi. Hakkasin palvetama: „Jumal, sa näed, et ma ei taha pastoriks minna. Mis sina ütled?“ Palve ajal andis Jumal mulle mõista, et kui ma ei lähe, siis Ta karistab mind, ja tuletas mulle meelde prohvet Joonat. Veel läks aega mööda ja seejärel andsin oma nõusoleku.
Mul oli plaanis vahetada oma Tallinna korter ühe Narva perekonna korteri vastu. See plaan mul ei õnnestunud. Siis palvetasin jälle ja küsisin Jumalalt, miks siis niimoodi. Mulle meenus Oengo sõnum, kus ta ütles, et kui te tunnete, et Jumal ei kuule teie palvet, siis hakake tänama, et Jumal teile ei vasta, sest siis on Jumalal teile midagi paremat varuks. Hakkasin Jumalat tänama. Kohe järgmisel päeval nägin lehes kuulutust, kus keegi Narvast soovis vahetada korteri Tallinna korteri vastu. Kui Jumal oleks mu esialgset palvet kuulnud, oleksin saanud korteri, kus oleksin pidanud teiste korteritega kööki jagama. Aga Jumal tahtis anda mulle kõigi mugavustega korteri.
Jõudsin Narva 1974. aasta nelipüha laupäeval. Tänaseks olen Narvas elanud juba 42 aastat. Narva jõudes selgus, et mind oli siia väga vaja. Siin ei olnud juba mitu kuud pastorit olnud, sest eelmine pastor läks teise kogudusse. Palusin Jumalalt andeks, et ma ei olnud varem tulnud. Kogudus oli eestikeelne. Mõne aasta pärast tekkisid meil soomekeelsed teenistused, sest siin elas palju ingeri soomlasi. Kirjutasin jutluse eesti keeles, üks soomlane tõlkis selle soome keelde ja niimoodi hakkasin ma ka soome keeles jutlustama.
Tuli aeg, kui hakkasime kogudusele uut hoonet otsima. Käisime linnavalitsusest maja küsimas, kuid see inimene, kes oli määratud usuasjadega tegelema, väitis, et ühtegi vaba hoonet Narvas ei ole. Palvetasin selle pärast ja Jumal andis mõista, et ma räägiksin linnapeaga. Linnapea andis oma vastuvõtul mulle kolm aadressi ja ütles, et ma valiksin neist sobiliku hoone välja. Väljavalitud aadressiga läksin taas selle linnavalitsuse ametniku juurde, kes oli väitnud, et ühtegi vaba hoonet ei ole. Tema väitis, et seda maja, mille ma olin välja valinud, kirik endale ei saa. See oli hea, et ta selle hoone ära keelas – Jumal kasutas seda naisterahvast selles olukorras. Sest teine hoone, kus me praegu oleme, on palju sobivam – sellel on kaks korrust ja kelder. Hoone anti meile tasuta kasutamiseks. Adventkogudus tuli samuti rentnikuks ning nad aitasid hoonet üles ehitada. Ehitus kestis 3,5 aastat. Tänu tublidele adventkoguduse liikmetele ja metodisti kirikult saadud rahastusele sai hoone valmis ehitatud. 1980. aastal oli hoone avamine. Alustasime ka venekeelsete jumalateenistustega. Kokku oli kolm teenistust päevas. 1980ndate lõpus oli palju ristimisi – ühe suve jooksul oli kaks ristimist, neist ühel ristimisel oli korraga 15 ristitavat.
Mõne aja pärast lahkus osa inimesi teise kogudusse. Osa Narvas elavatest soomlastest olid lahkunud igavikku ning teised läksid tagasi Soome – sellega lõppesid soomekeelsed jumalateenistused. Kui olin 31 aastat olnud pastor, siis tundsin, et on aeg see amet maha panna. Eestikeelsete teenistustega jätkasin ise, aga venekeelseid teenistusi viis läbi Vladimir Beregovoi. Seejärel tuli siia pastoriks Erkki Sepp.
Olen Jumalalt küsinud, miks Ta on mulle andnud nii palju eluaastaid – paljud mu lähedased on lahkunud väga varakult. Palves olles Jumal vastas mulle, et eluaastaid on mul nii palju seetõttu, et mul on kogu aeg huvi töötada Tema riigis. Olen mulle kingitud aega saanud kasutada vaimsel tööpõllul töötamiseks. Olen välja andnud seitse luulekogu ja kolm raamatut. Tänan Jumalat, et hoolimata kõrgest east on Ta mulle veel andnud mõistuse ja ma saan ringi liikuda. See on imearm.
